Teine maailmasõda

Allikas: Vikipeedia

See artikkel vajab toimetamist.

Teine maailmasõda (1. september 1939 – 2. september 1945) oli ohvriterohkeim sõda, mis seni Maal toimunud on.

Venemaal on Saksa-Nõukogude sõda (1941–1945) tuntud ka Suure Isamaasõja nime all.

[redigeeri] Põhjused

On vaidlusi selle kohta, kas Teist maailmasõda pidada esimese jätkuks või mitte, aga sõja algatajate Nõukogude Liidu ja Saksamaa olukorda ning sealseid hoiakuid mõjutas see kindlasti määravalt. Enamik keisririigile järgnenud Weimari vabariigi ajast (1919-1933) olid Saksamaal majandusliku kriisi aastad, hõlmates hüperinflatsiooni 1920-ndate algul ja 1929. aastal Ühendriikide börsikrahhist alguse saanud ülemaailmse suure majanduskriisi.

Saksamaal olid kõik poliitilised parteid seisukohal, mille järgi tuli Versaille's sätestatud piire muuta. Levinud oli n-ö 'nuga selga' teooria, mille kohaselt Saksamaa kaotas sõja just nimelt kodurindel - reeturite tõttu. Keisririik oli veel täies relvis ning vaenlase territooriumil. Seetõttu kannatas sotsiaaldemokraatide väljakuulutatud Weimari vabariigi legitiimsus, kuigi vaherahulepingule 1918. aasta novembris olid alla kirjutanud sõjaväelased. Esimese maailmasõja lõpuks oli Saksamaal tänu blokaadile toiduainete puudus, erinevalt tema vastastest. Hitler võttis sellest õppust ning ei kehtestanud Teise maailmasõja ajal Saksamaal kordagi sõjamajandust ning 1941. aastal valmistus isegi minema tagasi rahumajanduse põhimõtetele.

Natsionaalsotsialistliku partei (NSDAP) populaarsuse ning valimisvõidud tagas selle loosungite radikaalsus, erinevalt teiste parteide ettevaatlikkusest ning uudsus, ehkki 1933. aasta valimistel hääli juba kaotati. Reparatsioonide osas olid Suurbritannia ja Prantsusmaa 1930-ndatel valmis järele andma Hitleri nõuetele ja nende osas läbi rääkima. Reparatsioonide teemal lasti majanduskriisi alates vaikselt unustusse vajuda. NSDAP populaarsust suurendas asjaolu, et Saksamaa võidud (Saarland'i, Sudetenland'i liidendamine, Anschluss) saavutati just rahumeelsel teel.

Suurbritannia ei tahtnud sõda. Briti maavägi oli jäetud vaeslapse seisusse, kuigi oldi investeeritud sõjalaevastikku ning lennuväkke (strateegilise pommitamise kontseptsioon ja hävitajad 'Spitfire'). Sõda tuli samuti vältida, kuna sõjaaegse esimese peaministri Chamberlaini arvates pidi tulevane sõda igal juhul taandama Suurbritannia teisejärguliseks võimuks. Chamberlain oli veendunud, et Hitler on 'mees, kellega saab asju ajada'.

Teise maailmasõja eel ei olnud Prantsusmaa valmis midagi ette võtma ilma Suurbritanniata. Sellisele olukorrale võis kaasa aidata Prantsusmaa ebastabiilne sisepoliitiline olukord 1930-ndatel aastatel.

Kollektiivse julgeoleku organisatsioon Rahvasteliit, mis sõltus selle liikmete tahtest teiste kaitseks jõudu kasutada, ei osutunud elujõuliseks tänu Ameerika Ühendriikide kõrvalejäämisele. Ühendriikide Kongress ei ratifitseerinud lepingut, mis oleks taganud riigi osalemise Rahvasteliidus. Rahvasteliidu nõrkus ilmnes juba Etioopia ja Mandžuuria kriiside ajal. 1933. aastal astusid sealt desarmeerimisalaste läbirääkimiste nurjumise ettekäändel välja Saksamaa ning samuti Jaapan. NSV Liit heideti välja sõja alustamise pärast Soome vastu 30. novembril, 1939, vastavalt Molotov-Ribbentropi paktile. Vastavalt leninlikule kontseptsioonile pidid kapitalistid tulevases sõjas iseennast hävitama. Teise maailmasõja eelprooviks peetakse mõnikord Hispaania kodusõda 1936-1939, mille võitis kindral Franco juhtimisel konservatiivne-natsionalistlik leer.

Mõnede ajaloolaste arvates ei tahtnud Hitler suurt sõda, vaid pooldas väiksemaid sõdu diplomaatiliselt isoleeritud oponentide vastu. Sellepärast apelleeriski talle niivõrd 'Blitzkrieg'i' idee ning Hitler ei kaotanud sõja esimestel aastatel pikka aega lootust sõlmida Inglismaaga kokkulepe maailma jaotamise suhtes - idee, mille Churchill resoluutselt tagasi lükkas.

Erinevalt Sudetenland'i liitmisest Saksamaaga München'i lepingu (1938) kohaselt, millele võis tahtmise korral kleepida peale teatud legitiimsuse sildi (rahvuslik enesemääramine), oli Tšehhi alade liitmine 1939. a. märtsis Suur-Saksamaaga puhas agressioon, ning sellisena seda Suurbritannias ka nähti. Saksamaa liitis Tšehhi alad, tuues ettekäändes sealse sisemise ebastabiilsuse. Slovakkia jäi Jozef Tiso juhtimisel sisuliselt Saksa protektoraadi staatusesse kuni 1945. aastani.

Suurbritannia välispoliitikas toimus täispööre, seni ka rahva seas populaarsest 'appeasement'ist' loobuti - anti garantiid Poolale ning alustati läbirääkimisi NSV Liiduga...

[redigeeri] Rahvusvaheline olukord maailmasõja eel

[redigeeri] Bolševistlik Nõukogude Liit

Nõukogude Liidu eesmärgiks oli algusest peale maailma vallutamine. Lenin oli kirjutanud: Ühes riigis võidu saavutanud sotsialism ei välista veel kõiki sõdu. Vastupidi, ta eeldab neid. Lenin oli juba 1914. aastal vastu võtnud programmi Euroopa Ühendriikide loomisest teise imperialistliku sõja tulemusel. Bresti rahu kommenteeris Kominterni esimees Grigori Zinovjev: Kui Venemaa sõlmib rahu, jääb see rahu ainult vaherahuks. Sotsialistlik revolutsioon võidab Venemaal vaid siis, kui teda ümbritsevad sotsialistlikud sõsarvabariigid. Rahu, mis on sõlmitud imperialistliku Saksamaaga, on ajutine. See annab aega hingetõmbeks, mille järel puhkeb jälle sõda! Tõeline ettevalmistumine Teiseks maailmasõjaks algas Stalini võimuletulekul. 1927. aastal kuulutas Stalin, et teine imperialistlik sõda on täiesti vältimatu ja sama vältimatu on Nõukogude Liidu astumine sellesse sõtta. Kuid Stalin ei soovinud alustada ise sõda, nagu kinnitab tema lause: Me astume sõtta, kuid astume viimastena, et heita kaalukausile viht, mis suudab üles kaaluda kõik. Stalin algatas industrialiseerimise, mille peaeesmärgiks oli sõjatööstuse viimine sellisele tasemele, mis suudaks käigus hoida tohutut armeed, mis on võimeline vallutama kogu Euroopa. Kogu Nõukogude Liidu majandus töötas sõjatööstuse võimsuse suurendamise heaks. Kui 1923. aastal oli Punaarmees 550 000 meest, siis 19. augustil 1939 oli neid 2 miljonit ja 21. juunil 1939 6 miljonit. 1941. aastal oli Nõukogude Liit ainus riik, kes tootis rasketanke. 1940. aasta juunist 1941. aasta juunini formeeris Nõukogude Liit 61 uut tankidiviisi, igaühes 375 tanki. Võrdluseks astus Saksamaa 1939. aasta septembris sõtta vaid 6 tankidiviisiga. 1939. aasta septembrist 1941. aasta juunini formeeris Nõukogude Liit 295 uut laskurdiviisi. 1940. aastast 1941. aasta juunini moodustati Nõukogude Liidus 79 uut lennukidiviisi, 30 uut motoriseeritud diviisi ja 756 suurtükipolku. 19. augustil 1939 võttis Poliitbüroo vastu otsuse "Euroopa vabastamisest". Juhinduti põhimõttest: tõmmata Euroopa sõtta, jäädes ise neutraalseks, seejärel aga, kui vastased on verest tühjaks jooksnud, paisata lahingusse kogu Punaarmee võimsus. Stalin oli seda ideed kandnud 1927. aastast, tänu oma võimutäiuse kasvule intensiivsemalt aga 1934. aastast. 19. augustil 1939 teatas Stalin Hitlerile, et kui viimane tungib Poolasse, ei jää Nõukogude Liit mitte ainult neutraalseks, vaid ka abistab Saksamaad. Diplomaatilises kitsikuses viibiv Hitler neelaski konksu alla. Ribbentrop tuli Moskvasse ja 23. augustil kirjutas ta koos Vjatšeslav Molotoviga alla Poola vallutamise paktile.

[redigeeri] Suur-Saksamaa loomine

Hitleri eesmärgiks oli Suur-Saksamaa loomine ning sellega tegi ta algust 1938, okupeerides Austria. Austerlased vastupanu ei osutanud ning riigist sai Saksamaa osa (Austria liitumist nimetatakse ka "anšlussiks" (saksa Anschluss 'liitmine'). Hitleri positsioon tugevnes; teda toetas Mussolini, Suurbritannia lootis järeleandmisega sakslaste indu jahutada ning Prantsusmaa ei julgenud üksinda sõtta astuda. Kuna austerlaste hulgas oli tollal märkimisväärne hulk Saksa-meelseid, ei paistnud ühendamine vägivaldsena.

[redigeeri] Müncheni kokkulepe (1938)

1938 nõudis Hitler Tšehhoslovakkialt sakslastega asustatud alade loovutamist; selle tõttu muutus olukord väga teravaks - Tšehhoslovakkia, Prantsusmaa, Suurbritannia ja Saksamaa hakkasid valmistuma sõjaks.

Lahenduse leidis Suurbritannia peaminister Neville Chamberlain, kes pakkus välja kokkuleppe, mis takistas kogu Tšehhoslovakkia minekut Saksamaa võimu alla. 29. septembril 1938 sõlmitigi Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaa ning Itaalia vahel Müncheni kokkulepe, millega Saksamaa sai loa okupeerida Sudeedimaa ning poolakate ja ungarlastega asustatud alad läksid Poolale ja Ungarile.

1939 vallutasid sakslased terve Tšehhoslovakkia, väites, et riik on lagunemas; Tšehhimaa kuulutati Saksa riigi kaitse ja kontrolli all olevaks, Slovakkias aga moodustati Saksamaast sõltuv vasallriik. Suurbritannia ega Prantsusmaa ei teinud midagi ning kokkulepe osutus Tšehhoslovakkia reetmiseks, sellal kui Hitler esines "rahu kaitsjana" ning saavutas Saksamaa eesmärgid sõjalise jõuta. Sama aasta kevadel nõudis Saksamaa aga Poolalt Gdański (Danzigi) ning Leedult Klaipėda (Memeli) loovutamist, mis olid mõlemad enamjaolt saksakeelse asutustusega. Euroopat ootas ees uus sõda.

[redigeeri] Saksamaa - oht Poolale

Pärast Tšehhoslovakkiat mõisteti, et järeleandmised ei rahusta Saksamaad ning sellest poliitikast loobuti; Poolale lubati osutada igakülgset abi Saksamaa rünnaku korral. Sakslased üritasid aga Poolalt saada mitte ainult Gdański, vaid ka neid piirkondi, kus elasid sakslased. Olukorra muutis keeruliseks ka Nõukogude Liidu surve Poolale. Jossif Stalin lubas Poolale kaitset, nõudes vastutasuks luba viia Punaarmee Poola aladele. Poolakad ei tahtnud aga kummalegi alluda, vaid säilitada iseseisvust ning tänu Saksamaa ja Nõukogude Liidu vaenutsemisele oli see ka võimalik. Kuid kõik muutus ootamatult. 30. augustil 1939 tegi Adolf Hitler Poolale viimase pakkumise, korraldada "Poola koridoris" järgmise 24 kuu jooksul rahvusvahelise kontrolli all rahvahääletus. Poola ei vastanud sellele ja kuulutas välja üldmobilisatsiooni. Nii muutus sõda möödapääsmatuks.

[redigeeri] Molotovi-Ribbentropi pakt

1939 hakkasid kahe suurriigi omavahelised suhted ootamatult soojenema ning 23. augustil 1939 kirjutasid kahe riigi välisministrid Vjatšeslav Molotov ja Joachim von Ribbentrop Moskvas alla mittekallaletungilepingule, mida tuntakse Molotovi-Ribbentropi pakti nime all. Sellega kohustusid nad säilitama erapooletuse, kui teine lepingupool mõne kolmanda riigiga sõtta astub. Lepingul oli ka salajane protokoll, millega NSV Liidu mõjusfääri oleks pidanud minema Soome, Eesti, Läti, Poola idaosa (Lääne-Ukraina ja Lääne-Valgevene) ning Rumeeniale kuulunud Bessaraabia ja Põhja-Bukoviina. Saksamaale pidid jääma Poola lääneosa ja Leedu.

Paktiga olid loodud eeldused uue maailmasõja puhkemiseks.

Saksamaa kavatses rünnata Poolat, arvestades, et sõtta võivad sekkuda ka Prantsusmaa ja Suurbritannia, kes olid lubanud Poolat rünnaku korral aidata. Mittekallaletungileping andis kindla tagala ning puudus oht, et sakslased peavad sõdima kahel rindel.
Nõukogude Liidule oli samuti kokkulepe tähtis, kuna ta plaanis NSV Liidu laiendamist läände, milleks ka pakt võimalus andis. Kuid ka Nõukogude Liit pidi arvestama Suurbritanniaga ning seega ka sõjaga, milles Saksamaa erapooletus oleks ainult kasuks tulnud.

Hitler ja Stalin võisid teineteist segamata vallutusi jätkata, kuid see ei tähendanud Saksamaa ja Nõukogude Liidu sõprust, kuna vastuolud kahe ideoloogia vahel säilisid.

[redigeeri] Teise maailmasõja algus (1939-1942)

Teine maailmasõda algas 1. septembril 1939, kui Saksamaa tungis kallale Poolale. Hitler lootis, et lääneriigid ei sekku, kuid kaks päeva hiljem kuulutasid nii Suurbritannia kui Prantsusmaa Saksamaale sõja. Sellele vaatamata ei alanud sõjategevus kohe ning Poola vallutamist ei suudetud ära hoida. Nende eesmärk ei olnudki niivõrd Poola kaitsmine, kui Saksamaa purustamine, mida tõendas nende tegevusetus kummagi Poola ründaja vastu.

17. septembril sisenes Poolasse ka Punaarmee, kes vallutas riigi idaosa. Septembri lõpuks andsid poolakad alla (NSV Liidu kallaletung Poolale). NSV Liidu ja Saksamaa vahel sõlmiti sõprusleping, millega Poola kui riik kaotati, alad jagati kahe riigi vahel ning Leedu läks NSV Liidu mõjusfääri.

[redigeeri] Sõjategevuse laienemine

Talvesõda
Soome sõdurid 12. jaanuaril 1940

1939. aasta 30. novembril alustas Nõukogude Liit sõda Soome vastu, mida nimetatakse Talvesõjaks. Soomel õnnestus küll säilitada iseseisvus, kuid ta pidi vastavalt 12. märtsil allkirjastatud rahulepingule loobuma maa-aladest Karjala kannasel, Laadoga Karjalas ja Viena Karjalas, kokku umbes 10% kogu Soome territooriumist. 1940 okupeeris Punaarmee Balti riigid ning võttis Rumeenialt ära Bessaraabia ja Põhja-Bukoviina.

1940. aasta 9. aprillil alustas Saksamaa operatsiooni "Weserübung" Norra ja Taani vallutamiseks. Taani alistus mõne tunniga, lahingud Norras kestsid 10. juunini ning Norra kuningas ja valitsus jätkasid võitlust Saksamaa vastu eksiilis. 10. mail alustas Saksamaa operatsiooniga "Fall Gelb", mille eesmärk oli purustada Prantsusmaa löögiga läbi Hollandi, Belgia ja Luksemburgi. Pealöögi suund oli suunatud läbi Ardennide metsade Calais' suunal. Hollandi valitsus alistus 14. mail, kuid Hollandi kuninganna Wilhelmina moodustas Suurbritannias eksiilvalitsuse ning Hollandi kolooniad jätkasid vastupanu. Kuna Prantsusmaa väejuhtus uskus, et sakslased kasutavad Maginot' liinist möödumiseks sama taktikat, mida Esimeses maailmasõjas, ja grupeeris oma paremad väeüksused Belgia piiri äärde. Madalmaadega oli enne sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt Prantsusmaa väed sisenevad Saksamaa rünnaku korral Hollandi ja Belgia territooriumile, et ühiselt pealetung seisma panna. Selle tulemusena jäid sakslaste pealöögi suunale vaid teisejärgulised Prantsuse väeosad ning 20. mail jõudsid Saksa esimesed väeüksused Noyelles'i juures mereni, lõigates sellega ära Belgias ja Põhja-Prantsusmaal opereerivad liitlasväed. Britid algatasid 26. mail operatsiooni "Dynamo" mille käigus evakueeriti Dunkerque'ist ja selle randadelt 338 226 piiramisrõngasse jäänud liitlasarmee sõdurit.

Belgia alistus 28. mail ja 10. juunil lahkus Prantsuse valitsus Pariisist, kuulutades selle avatud linnaks. Itaalia kuulutas Prantsusmaale sõja 10. juunil. Prantsusmaa alistus 22. juunil 1940, sõlmides kokkuleppe Compiegne'i metsas, kohas, kus 1918 Saksamaa oli pidanud Antandile alistuma. Kaks kolmandikku riigist sattus Saksa okupatsioonitsooni, ülejäänud osas tegutses Saksa-sõbralik valitsus. Charles de Gaulle rajas Suurbritannias vastupanuliikumise Vaba Prantsusmaa.

Suurbritannia jäi mõneks ajaks ainsaks Saksamaa ja Itaalia vastu võitlejaks ning keeldus alistumast. Hitler valmistas Suurbritannia alistamiseks ette meredessanti koodnimega "Seelöwe", mis aga jäeti ära, kuna ei suudetud saavutada ülekaalu õhus Suurbritannia kohal (Lahing Inglismaa pärast). Samal toimusid lahingud Põhja-Aafrikas, kus Itaalia ja Saksa väed üritasid vallutada Briti asumaid.

Hitler valmistas ette plaane kallaletungiks Nõukogude Liidule, tugevdades sidemeid Itaalia ja Jaapaniga ning 1940 sügisel sõlmiti kolme riigi vahel nn Kolmikpakt, millega tõotati üksteist igati toetada. Samal aastal tungis Itaalia kallale Kreekale, kuid kreeklaste ägeda vastupanu tõttu sattusid itaallased hätta ning appi kutsuti Saksamaa. Saksa väed tungisid Kreekasse ja Jugoslaaviasse ning varsti olid riigid alistatud.

1941. aasta suveks oli Saksamaa ja Itaalia käes 12 Euroopa riiki, kus oli kehtestatud range okupatsioonirežiim. Neil aladel hakati teostama juutide hävitamise kava, mille tagajärjel tapeti miljoneid juute kogu Euroopas. Neid hirmsaid tapatalgusid hakati nimetama holokaustiks. Vaatamata vallutajate hirmuvalitsustele, tekkis paljudes riikides ka vastupanuliikumisi.

[redigeeri] Saksamaa kallaletung NSV Liidule

MRP-ga lubasid Saksamaa ja Nõukogude Liit teineteist mitte rünnata, kuid kumbki ei kavatsenud tegelikkuses seda sätet täita. Algul puudutas see eelkõige Nõukogude Liitu, kes plaanis oodata ära, mil Saksamaa ja Suurbritannia on omavahelistes lahingutes ehk nõrgestanud ja sekkuda Saksamaa vastu sõtta suure propagandakäraga "Euroopa vabastajana". Kui Nõukogude Liit okupeeris 1940. aasta kevadsuvel aga Bukoviina, mis asus Rumeenias asuvatest Saksamaa naftavarudest vaid paarisaja kilomeetri kaugusel, avas see Saksamaa silmad. Selle tulemusena hakkas Saksamaa aduma Nõukogude poolt lähtuvat ohtu ning hakkas senini Inglismaa vastu kavandatud sõja plaanimise asemel kavandama sõda Nõukogude Liiduga.

Nii tekkis 1940. aasta kevadsuvel plaan Barbarossa - Saksamaa poolne ennetav rünnakuplaan Nõukogude Liidu vastu, et hoida ära Nõukogude Liidu poolt kavandatav esmarünnak Saksamaa vastu. Nii see läkski - 22. juunil 1941 tungis Saksamaa ootamatult kallale Nõukogude Liidule, ennetades arvatavat Nõukogude Liidu rünnakut Saksamaa vastu umbes kahe nädala võrra. Nõukogude Liidus hakati seda sõda nimetada Suureks Isamaasõjaks, vaikides samas targu maha selle rünnaku tegelikud põhjused ja endapoolsed Saksamaa suunalised ründekavatsused koos sellega kaasnenud grandioossete ettevalmistustega.

Kuna ei Nõukogude Liit ega ka Saksamaa ei olnud kumbki valmistunud kaitseks, vaid ainult ründeks, sai tohutu eelise 1941. aasta suvel see, kes ründas esimesena. Seepärast hõivas Saksamaa suure osa NSV Liidu Euroopa osast, sealhulgas ka Baltimaad. Saksamaa rünnakutempo rauges alles 1941. aasta lõpul talve saabudes, mil neil ei õnnestunud vallutada ei Moskvat ega ka Leningradi. 1941. aasta lõpus toimus Moskva all esimene murdelahing, millega Punaarmee sundis sakslased pealinna alt taganema. Umbes samal ajal algasid USA ja Suurbritannia regulaarsed suuremahulised abisaadetised Nõukogude Liidule (nn. lend-lease), mis andsid suure panuse Nõukogude sõjalise võimsuse tugevdamisele ning Nõukogude Liidu edasisele edule sõjas.

[redigeeri] Jaapan ründab USA-d

Pearl Harbor
USS Arizona on leekides

Maailma tähelepanu oli koondunud Euroopale ning Jaapan kasutas seda ära, et kehtestada oma ülemvõim Ida-Aasias. Nende plaanide vastu oli aga USA ning 7. detsembril 1941 ründas Jaapan ootamatult Hawaii saarestikus asuvat Pearl Harbori mereväebaasi. Sellega oli ameeriklastele kuulutatud sõda ning ka Saksamaa ja Itaalia teatasid oma vastuseisust USA-le. Poole aastaga hõivasid jaapanlased kõik liitlaste tähtsamad tugipunktid, kuid 1942 juunis toimunud Midway lahing oli jaapanlastele hävituslik.

[redigeeri] Hitleri-vastane koalitsioon

B-26 suitsemas Alžeeria taevas

Nõukogude Liit sattus Hitleri-vastasesse leeri, kui Saksamaa tungis kallale NL-ile ning Briti peaminister Churchill hakkas Stalinis vaenlase asemel nägema liitlast. 1941 juulis sõlmiti Nõukogude Liidu ja Suurbritannia vahel ühise sõjategevuse kokkulepe ning USA president Roosevelt pakkus Stalinile sõjavarustust.

Tihenes ka USA ja Suubritannia vaheline koostöö ning 1941 augustis kirjutasid Roosevelt ja Churchill alla Atlandi hartale, milles sõnastati sõja eesmärgid ning sõjajärgne maailmakorraldus. Riigid teatasid, et ei otsi omakasu ning lubasid taastada kõigi sõjas sõltumatuse kaotanud riikide iseseisvuse.

1942 alguses kirjutasid 26 Kolmikpaktiga sõdivat riiki Washingtonis alla deklaratsioonile, millega kohustusid kasutama oma jõudu vaenlasriikide vastu. Neid riike ja ka deklaratsiooniga hiljem liitunuid hakati nimetama Ühinenud Rahvasteks.

[redigeeri] Teine maailmasõda (1942–1945)

[redigeeri] Murrang sõjas

Soomusauto Põhja-Aafrikas

1942 sügisel alustasid Briti väed vastupealetungi Egiptuses ning koos appi tulnud ameeriklastega sunniti Saksa-Itaalia väed Põhja-Aafrikas alistuma. Idarindel oli sakslaste suurim ebaõnnestumine Stalingradi lahing 1942 lõpul ja 1943 algul. Umbes 300 000 Saksa sõdurit sattus venelaste piiramisrõngasse ning verised lahingud lõppesid sakslaste lüüasaamisega; 90 000 meest langes vangi.

Kursk. Juuli 1943.

1943 suvel tegi Saksa juhtkond viimase katse asuda pealetungile Punaarmee vastu. Kurski lahingus üritasid sakslased vene väed ümber piirata, kuid venelastel õnnestus pealetung peatada ning asuda vastupealetungile. Mõne kuuga vallutas Punaarmee tagasi kaks kolmandikku okupeeritud NL-i alasid.

Kurski lahingu ajal maabusid USA ja Briti väed Sitsiilias. Itaalia kuningas tagandas Mussolini ning uus valitsus sõlmis vaherahu. 1943 sügisel jõudsid liitlasväed ka Itaalia lõunapiirkondadesse. Saksa jõud hõivasid vastukaaluks Põhja- ja Kesk-Itaalia, moodustades seal Mussoliniga eesotsa fašistliku vabariigi; Itaalia kuningriik aga kuulutas Saksamaale sõja.

[redigeeri] Teherani konverents

Teherani konverents

1943 lõpul toimus Iraani pealinnas Teheranis konverents, kus kohtusid esmakordselt Stalin, Roosevelt ja Churchill. Konverentsil otsustati Prantsusmaal teise rinde avamine ning pealetungi alustamine sakslaste vastu Normandias, Nõukogude sõjavägi pidi liitlasi toetama pealetungiga idast. NSV Liit võttis ka kohustuse kuulutada pärast Saksamaa purustamist Jaapanile sõda. Liidrid jõudsid kokkuleppele Saksamaa jaotamise ja Poola tulevaste piiride suhtes ning USA ja Suurbritannia tunnustasid NSV Liitu 1941. aasta piirides. Sellega sattusid Baltimaad taas nõukogude võimu alla.

[redigeeri] Sõjategevus 1944

Normandia dessant

1944 alguses alustas Punaarmee pealetungi piki Nõukogude–Saksamaa rindejoont. Pealetungi käigus murti 27. jaanuaril Leningradi blokaad, mille tagajärjel oli hukkunud 650 000 linnaelanikku. Lääneliitlased aga tungisid edukalt edasi Itaalias ja vallutasid Rooma. 6. juunil 1944 maabusid USA, Suurbritannia, Kanda ja Poola sõjajõud Normandias. Liitlasvägede saabumine muutis Saksamaa lüüasaamise paratamatuks ning nende kaitse hakkas lagunema. Lääneliitlased alustasid liikumist Saksamaa poole; lääneriikide ja Punaarmee edu aitas kaasa vastupanuliikumise elavnemisele Saksamaa poolt okupeeritud riikides.

1944 teisel poolel vabastasid liitlased Prantsusmaa ning jõudsid Saksamaa piirile. Punaarmee pealetung oli sama võimas; pealöök anti Valgevenes ning sügiseks jõuti Ida–Preisimaa piirini. Põhja pool taganesid Soome väed Karjalast ning septembris sõlmitud rahulepinguga lõppes ka Jätkusõda. Septembris–oktoobris vallutati ka Mandri-Eesti ja Ida-Läti ning 1945 Poola pealinn Varssavi.

[redigeeri] Saksamaa purustamine

1945 veebruaris toimus Jaltas konverents, millest võtsid jällegi osa Stalin, Roosevelt ja Churchill. Seal kooskõlastati Saksamaa purustamine ning sõjajärgne maailmakorraldus. Määrati kindlaks ka Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni asutamiskonverentsi aeg ja koht, milleks sai 1945 aprillis San Francisco. Konverentsi viimasel päeval kirjutasid osalejad alla ÜRO põhikirjale, mis jõustus 24. oktoobril 1945.

Potsdami konverents
Winston Churchill, Harry S. Truman ja Josef Stalin

Sama aasta kevadtalvel alustati Saksamaa lõplikku purustamist. Selleks ajaks oli riik jäänud ilma liitlastest ning võimsad õhurünnakud purustasid Saksa linnu. Aprillis alistusid Itaalias viimased Saksa üksused. Samal kuul kohtusid Nõukogude Liidu ja lääneliitlaste väed Jalta konverentsil määratud joonel – Elbe jõel.

7. – 8. mail 1945 kirjutasid Saksa ülemjuhatuse esindajad (Hitler oli selleks ajaks enesetapu teinud) alla Saksamaa tingimusteta kapituleerumise aktile. Järgnevatel päevadel purustas Punaarmee viimased Saksa üksused Tšehhis. Sõda Euroopas oli lõppenud.

Saksamaa jagati Suurbritannia, Prantsusmaa, USA ja Nõukogude Liidu vahel okupatsioonitsoonideks ning Berliin neljaks sektoriks. 1945 juulis toimunud Potsdami konverentsil arutasid neli riiki Saksamaa sõjajärgse haldamise küsimusi.

[redigeeri] Jaapani purustamine

9. august 1945
Nagasaki

Pärast Saksamaa alistumist muutus peamiseks sõjatandriks Kaug–Ida. USA jätkas vastaste hõivatud alade tagasivallutamist. Ehkki Jaapani olukord oli lootusetu, ei nõustunud ta kapituleerumisega. Seepeale otsustas USA kasutada tuumapommi, mis heideti kahele Jaapani linnale – Hiroshimale ja Nagasakile. 260 000 inimest sai surma ning jaapanlaste vastupanu oli murtud.

Paks mees (Fat man)
Üks kahest Jaapanile visatud tuumapommist

Nõukogude väed tungisid Mandžuuriasse ja Koreasse, purustades Jaapani miljonilise armee. Pärast seda olid juhid nõus tingimusteta alla andma ning 2. septembril 1945 allkirjastasid Jaapani ning USA esindajad Ameerika sõjalaeva Missouri pardal Jaapani kapitulatsiooniakti. Teine maailmasõda oli ametlikult lõppenud.

[redigeeri] Kohtumõistmine sõjakurjategijate üle

Nürnbergi kohus

Pärast sõja lõppu korraldati Saksamaal Nürnbergis kohus sõjasüüdlaste üle; seda tehti vastavalt Potsdami konverentsi otsusele. 24 natslikku sõjaroimarit astusid Rahvusvahelise Sõjatribunali ette. Neid süüdistati vallutussõdade pidamises, sõjaroimades ning kõige rängemates inimsusevastastes kuritegudes. 12 natsliku Saksamaa kõrget riigiametnikku mõisteti surma, teised said pikaajalisi vanglakaristusi.

Nürnbergi protsessiga algas Euroopa puhastamine natsismist ja fašismist. Sõjakurjategijad ja nende abilised astusid kohtu ette ka Prantsusmaal, Belgias ja Hollandis. Nõukogude Liidus peeti kohut vaenlasega koostööd teinute üle, kuid umbusaldati ka neid, kes olid saatuse tahtel jäänud Saksa okupatsiooni alla. Eriti puudutas see Ida-Euroopa neid alasid, mis NSV Liit oli Teise maailmasõja ajal vallutanud. Rahvusvahelise sõjakohtu alla anti ka hulk Jaapani riigijuhte, keda süüdistati vallutussõdade ettevalmistamises ja pidamises.

Nürnbergi protsessi käigus karistati Saksamaa poolseid sõjakurjategijaid, kuid Nõukogude Liidu poolsed sõjakurjategijad jäid tollal täiesti karistamata. Nürnbergis süüdistavate arglikud katsed avalikustada protsessi käigus Nõukogude Liidu tegelikud plaanid ja näidata ka Nõukogude Liidu süüd sõja vallapäästmises jäid tollal praktiliselt ilma tähelepanuta. Nii leviski maailmas väärteave Teise Maailmasõja põhjuste ja vallapäästjate üle, mis on paljuski levinud kuni tänapäevani. Vaid Nõukogude Liidu kokkuvarisemine 1991. aastal on seda olukorda mingil määral muutnud, kuigi mitte olulisel määral.

Nii on senini peetud kohut vaid ühe poole - Saksamaa - sõjakurjategijate üle. Nürnbergi-laadne kohtuprotsess Nõukogude Liidu liidrite üle seoses nendepoolsete sõjakuritegudega Teise Maailmssõjas on senini pidamata. Kõige innukamad nn "Teise Nürnbegi" kokkukutsumise pooldajad on olnud balti rahvad - eestlased, lätlased ja leedukad -, kes kaotasid Teises Maailmas oma iseseisvuse ning langesid ligi viieks aastakümneks nõukogude okupatsiooni alla.

[redigeeri] Tähtsamad isikud

[redigeeri] Vaata ka

[redigeeri] Kirjandus

Uus Euroopa sõda: Kuidas see puhkes. Tartu 1940.
Värä, E. Tannberg, T. Pajur, A. Lähiajalugu. Õpik 9. klassile. I osa. 2., ümbertöötatud trükk, Tallinn, Avita, 2004, 135 lk. ISBN 9985-2-0930-3
Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas. Stockholm 1954-1962.

[redigeeri] Välislingid

Eestlastest Teises maailmasõjas Saksa sõjaväes.

Artikliga seotud multimeediafaile Wikimedia Commonsis:

Category:World War II

See also ebooksgratis.com: no banners, no cookies, totally FREE.