Tragöödia

Allikas: Vikipeedia

Vajab toimetamist.

Tragöödia ehk kurbmäng on traagilise lõpplahendusega, traagilisel konfliktil põhinev näidend. Üks dramaatika žanre (võrdle komöödia ja draamaga).

Tragöödia mõiste võeti esimesena kasutusele Vana-Kreekas, sõna ennast tõlgendasid kreeklased kui „sokulaulu” (kr.k. tragos – sokk ja ode – laul) ja siit ka oletused, et varasemad näitemängud võisid olla seotud sokuohvri toomisega või siis soku kui autasuga esimese koha võitnud koorile, millel varasemates näitemängudes oli juhtiv osa. Pole välistatud ka võimalus, et kreeklased võtsid sõna üle mingilt teiselt rahvalt ja hiljem seletasid seda oma keelest lähtudes (nii nimetatud rahvaetümoloogia).

Aristoteles sidus tragöödia tekke eeslaulja eraldumisega ditürambe laulvast koorist. Esialgselt oli ditüramb ülistuslaul veinijumal Dionysose auks. Tragöödia-etendused Kreekas kuulusidki kõigepealt kevadpidustuste, suurte dionüüsiate kavva ja hiljem said tavapärasteks muudelgi pidustustel.

Algul seisnesid etendused koori ja ühe näitleja dialoogis. Hiljem lisandus teine ja kolmaski näitleja, kuid koor säilitas siiski keskse osa.

Roomas, hoolimata näitekirjanike püüetest piirdusid teatrietendused peamiselt rahva naerutamise ja lõbustamisega ega käsitlenud kreeka draama kombel olulisi maailmavaatelisi ja kõlbelisi probleeme. Et sellised näitemängud haritumat ja nõudlikumat publikut ei rahuldanud, hakkas osa autoreid kirjutama näidendeid ainult lugemiseks.

Klassitsistlik tragöödia

Aastal 1635 loodi Prantsuse akadeemia, eesmärgiga koostada prantsuse kirjakeele sõnaraamat ja normeerida prantsuse keel. Akadeemikud sekkusid pidevalt teatriellu, jälgides et see kõigiti vastaks riigihuvidele. Eriti rangeiks muudeti reegleid nn kõrges žanris, tragöödias.

Ei peetud lubatavaks vähimatki kõrvalekaldumist „kolme ühtsuse” nõudest:

• Tegevuskoha ühtsus – tegevus pidi toimuma ühes lossis, või äärmisel juhul ühes linnas, tegelaste rändamine ühest linnast teisse, mis leidis aset Sheakspeare´i draamas oli klassitssistlikus tragöödias lubamatu.
• Ajaühtsus – kogu tragöödia sündmustik pidi mahtuma ööpäeva või veel parem võtma samapalju aega kui näidend ise.
• Tegevusliini ühtsus – kõrvalliinide mitte lubamine tegevuses pidi suurendama näidendi tõepärasust.

Tragöödia võis olla ainult värssteos, vaatusi pidi olema 5. Valitseva värsivormina kujunes välja aleksandriin, mille riimipaare draamas nimetati „heroilisteks kupleedeks”. Tragöödialavalei olnud lubatud „madalad” seigad, füüsiline vägivald, labaste väljendite kasutamine. Tegelased pidid olema suursugused juba päritolult, sest oldi veendunud, et tragöödiale sobivaid ülevaid tundeid ei saa edasi anda lihtlabane kodanlane või plebei.

Klassitsistlik maitse taunis igasugust eba- ja üleloomulikust. „Kolme ühtsuse” reeglite kehtestamine tulemuseks oli paratamatult näidendi vähene liikuvus; seiklustele pole klassitsistlikus tragöödias ülepea kohta ega aega.

Teiselt poolt tähendas aga see, et kogu sündmustik pidi mahtuma tegelaste kõnesse – kasvas monoloogide osa. Tegelaste pikad arutlused, mõtisklused ja sisekõned aitasid kaasa analüütilise ja psühholoogilise suuna arengule klassitsistlius teatris. Üleloomulikkuse ja liiga keerulise sümboolika vältimine lähendas klassitsistlikku teatrit mõneti ka draama realistlikule arengusuunale.

Klassikaline eesti tragöödia on August Kitzbergi "Libahunt".

See artikkel on praegu väga viletsas seisus. 
Igasugune abi selle täiendamisel ja parandamisel on teretulnud.