Johannes XXIII

Allikas: Vikipeedia

See artikkel räägib paavstist; vastupaavsti kohta vaata artiklit Johannes XXIII.

Johannes XXIII

Ilmiklik nimi	Angelo Giuseppe Roncalli
Valitsemisaja algus	28. oktoober 1958
Valitsemisaja lõpp	3. juuni 1963
Eelkäija	Pius XII
Järeltulija	Paulus VI
Sünnikuupäev	25. november 1881
Sünnikoht	Sotto il Monte
Surmakuupäev	3. juuni 1963
Surmakoht	Vatikan

Johannes XXIII (Angelo Giuseppe Roncalli, 25. november 1881 – 3. juuni 1963) oli paavst 1958–1963. Ta oli 261. paavst. Ajakiri 'Time' valis ta 1962 aasta inimeseks.

Angelo Giuseppe Roncalli sündis 25. novembril 1881 kella 10:15 paiku hommikul Sotto il Montes talupoja (mezzadria) Giovanni Battista Roncalli ja Marianna Giulia Mazzolla 13-lapselises peres 3 lapsena. Ta ristiti samal päeval Santa Maria di Brusicco kirikus preester Francesco Rebuzzini poolt, tema ristiisaks oli vanaonu Zaverio Roncalli. Roncalli võttis esimese armulaua vastu 1888 ja konfirmeeriti 13. veebruaril 1889 Cavicos Bergamo piiskopi poolt.

Roncalli omandas alghariduse kohalikus külakoolis ja jätkas 1892 – 1900 õpinguid Bergamo seminarides. Ta asus 1901 õppima Roomas San Appolinare instituudis ja omandas 13. juulil 1904 teoloogiadoktori kraadi. Alates 1902 oli ta Bergamos uute seminaristide prefekt. Pärast õpinguid pidas ta Bergamo seminaris loenguid kiriku ajaloost. Roncalli pühendus Carlo Borromeo tegevuse uurimisele ja avaldas 1958 oma uurimistööst viimase kogumiku. Oma uurimistöö käigus külastas ta Milano raamatukogu Biblioteca Ambrosianat, kus ta tutvus Achille Rattiga. Roncalli uuris ka Salesi Franciscuse tegevust.

Roncalli pidas nooruses vaimulike harjutuste kohta päevikut, mis on hiljem avaldatud. Ta võttis 24. juunil 1895 vastu tonsuuri. 1896 ühines ta frantsiskaanide kolmanda orduga ja andis 23. mail 1897 oma vaimulikud tõotused. 3. juulil 1898 ja 25. juunil 1899 sai Roncalli madalamad vaimulikupühitsused. 11. aprillil 1903 sai ta alamdiakoniks ja 18. detsembril 1903 diakoniks. 10. augustil 1904 ordineeriti Roncalli Roomas Santa Maria in Monte Santo kirikus preestriks. Ta oli 26. – 28. aprillil 1910 toimunud Bergamo sinodi sekretär. 24. – 25. märtsil 1958 pühitses ta Prantsusmaal Lourdesis kiriku.

Roncalli asus 30. novembril 1901 omandama sõjalist väljaõpet Itaalia 73. jalaväebrigaadis. Ta sai 31. mail 1902 kapraliks ja 30. novembril 1902 seersandiks, kuid lahkus samal aastal tegevteenistusest. Roncalli mobiliseeriti Esimese maailmasõja ajal Itaalia armeesse, kus ta esmalt tegutses sanitarina ja alates 24. maist 1915 kaplanina.

Roncalli osales 1928 Bulgaariat tabanud maavärina järel abitööde koordineerimisel. Töötades diplomaadina Kreekas ja Türgis suhtles ta pidevalt kohalike võimudega. Kui Kreeka oli 1941 – 1944 okupeeritud, püüdis ta takistada juutide deporteerimist.

Nuntsiusena Prantsusmaal tuli Roncallil tegeleda süüdistustega piiskoppide vastu, kes olid teinud koostööd Vichy valitsusega. Ta korraldas Chartresis katoliiklastest Saksa sõjavangide jaoks teoloogiakursusi, kuid keeldus 2005 ajalehes 'Corriere della Sera' avaldatud andmete alusel 20. novembril 1946 Pius XII poolt talle ja Prantsuse katoliku kirikule dateeritud dokumendi alusel ellu viimast paavsti korraldust orvuks jäänud juudi laste ristimise osas. Ta tunnustas töölispreestrite tegevust. Roncalli sai kardinalina Prantsusmaal tegutseva vaimulikuna traditsioonilise kombe järgi kardinalikübara Prantsusmaa presidendi Vincent Aurioli käest. Ta oli paavstlik delegaat 30. septembril 1954 Rahvusvahelisel armulauakongressil Liibanonis.

[redigeeri] Ametid

1905 – 1914 Bergamo piiskopi sekretär
Oktoober 1906 Bergamo seminari kirikuajaloo professor
1918 – 1921 Bergamo seminari vaimne juhendaja
1921 Bergamo katedraali aukanoonik
18. jaanuar 1921 – 3. märts 1925 Usupropaganda kongregatsiooni ametnik
7. mai 1921 paavsti prelaat
November 1924 Rooma Athenaeumi patroloogiaprofessor
3. märts 1925 – 30. november 1934 Areopolise titulaarpeapiiskop (pühitseti piiskopiks 19. märtsil 1925)
19. märts 1925 – 16. oktoober 1931 apostellik visiitor Bulgaarias
16. oktoober 1931 – 12. jaanuar 1935 apostellik delegaat Bulgaarias
30. november 1934 – 12. jaanuar 1953 Mesembria titulaarpeapiiskop
12. jaanuar 1935 – 22. detsember 1944 apostellik delegaat Kreekas ja Türgis
22. detsember 1944 nuntsius Prantsusmaal
1951 – 1952 Vatikani alaline vaatleja UNESCO juures
12. jaanuar 1953 – 28. oktoober 1958 Santa Prisca kardinalpreester
15. jaanuar 1953 – 28. oktoober 1958 Venezia patriarh

[redigeeri] 1958.aasta konklaav

Johannes XXIII vapp.

Johannes XXIII valiti paavstiks 28. oktoobril 1958 ja krooniti Carlo Borromeo mälestuspäeval 4. novembril. See oli viimane endiste tavade järgi peetud kroonimistseremoonia. Tema nimevalik tekitas segadust paavstide loendis, sest ta kinnitas seni vaieldavaks peetud Baldassare Cossa staatuse vastupaavstina. (Näiteks Cossa eelkäija Aleksander V oli samuti tunnustatud mõnda aega ametliku paavstina).

25. – 28. oktoobrini 1958 toimunud konklaavil osales 51 kardinali. Soositumad kandidaadid olid kardinal Krikor Bedros XV Aghajanian ja kardinal Giuseppe Siri. Johannes XXIII valiti kompromisskandidaadina paavstiks 11 voorus. Ta oli paavstiks saades 76 aastat ja 11 kuud vana, olles vanim paavstiks saanud isik pärast Clemens XII. Hiljem on veel vanemalt paavstiks valitud vaid Benedictus XVI.

Kinnitamata versiooni järgi valiti 3 voorus paavstiks Siri, kes aga ei tunnustanud kardinalide valikut ja loobus või kohustati loobuma paavstiametist, kuid selle versiooni tõestamiseks puuduvad kindlad allikad.

[redigeeri] II Vatikani oikumeeniline kirikukogu

Johannes XXIII rõhutas 25. jaanuaril 1959 tehtud läkituses vajadust oikumeenilise kirikukogu kokkukutsumiseks. 5. juunil 1960 määras ta ametisse kirikukogu komisjonid ja sekretariaadid. Ta kutsus 25. detsembril 1961 avaldatud bulla 'Humanae salutis' alusel kokku oikumeenilise kirikukogu, mis avati Vatikanis 11. oktoobril 1962 ja sulges selle esimese sessiooni 8. detsembril 1962. Ta otsustas 21. novembril 1962 sekkuda jumaliku ilmutuse üle tekkinud vaidlusesse ja kohustas kirikukogule kogunenud vaimulikke seda teemat uuesti läbi arutama.

[redigeeri] Välispoliitilised suhted

[redigeeri] Kuuba kriis

3. jaanuaril 1962 ekskommunikeeris Johannes XXIII Kuuba liidri Fidel Castro. 1962 Kuuba kriisi ajal kutsus Johannes XXIII mõlemat osapoolt saavutama rahu. Tunnustusena tema tegevuse eest anti paavstile 11. mail 1963 üle Balzani fondi rahupreemia, kuid see jäi Johannes XXIII viimaseks avalikuks viibimiseks avalikul üritusel.

[redigeeri] Suhted Nõukogude Liiduga

6. märtsil 1963 kohtus Johannes XXIII Nikita Hruštšovi väimehe Aleksei Adžubeiga.

[redigeeri] Suhted USAga

6. detsembril 1959 kohtus paavstiga USA president Dwight Eisenhower. 11. märtsil 1962 kohtus paavstiga Jacqueline Kennedy. USA president Lyndon Johnson autasustas paavsti postuumselt 6. detsembril 1963 Presidendi Vabadusmedaliga.

[redigeeri] Suhted kiriku institutsioonidega

Kuuria

Kardinalide kolleegiumi dekaan	Eugene Tisserant
Riigisekretär	Johannes XXIII, Amleto Giovanni Cicognani
Camerlengo	Benedetto Aloisi Masella
Rooma kardinalvikaar	Clemente Micara

Johannes XXIII rõhutas 25. jaanuaril 1959 tehtud avalduses vajadust pidada Rooma piiskoppide sinod. See toimus 24. – 31. jaanuaril 1960 Lateraani basiilikas.

Johannes XXIII tunnustas 9. detsembril 1958 Püha Patricku välismisjonäride seltsi (S.P.S.).

[redigeeri] Liturgilised otsused

Johannes XXIII sätestas 25. jaanuaril 1959 tehtud avalduses kanoonilise õiguse koodeksi revideerimise vajadust. Selle ülesande täitmiseks moodustas ta 28. märtsil 1962 paavstliku komisjoni.

19. märtsil 1959 kuulutas ta Laurentius Brindisist Kiriku doktoriks.

25. juulil 1960 avaldatud motu proprios 'Rubricarum instructum' rõhutas ta breviaariumi ja missaraamatu revideerimist.

Ta lubas uniaadikirikutel pidada liturgiat rahvakeelsena.

Ta lisas 13. novembril 1962 püha Joosepi nime missakaanonisse.

Ta eemaldas suure reede liturgiast juute solvavad sõnad. Ta keelas 5. mail 1961 ühes Austria kirikus oleva märtristseeni ning freskode eksponeerimise, mis olid juudivaenulikud ja seotud Andreas Rinni martüüriumiga. Kohalikud inimesed oli paavsti otsusele vastu.

[redigeeri] Teoloogilised vaidlused

20. juunil 1961 rõhutas Johannes XXIII, et Uue Testamendi eksegeesil tuleb olla ettevaatlikum.

30. juunil 1962 hoiatas ta katoliiklikke teolooge Pierre Teilhard de Chardini vaadete eest.

[redigeeri] Ideoloogilised otsused

Aprillis 1959 keelas Johannes XXIII katoliiklastel hääletada kommunistliku partei poolt.

11. aprillil 1963 avaldatud entsüklikas 'Pacem in terris' kutsus ta austama inimõigusi, et rajada rahumaailm.

[redigeeri] Entsüklikad

'Ad Petri Cathedram' 29. juuni 1959
'Aeterna Dei' 11. november 1961
'Grata recordatio' 26. september 1959
'Mater et Magistra' 15. mai 1961
'Pacem in terris' 11. aprill 1963
'Paenitentiam agere' 1. juuli 1962
'Princeps pastorum' 28. november 1959
'Religiosorum institutio' 2. veebruar 1961
'Sacerdotii nostri' 1. august 1959
'Veterum sapientia' 22. veebruar 1962

[redigeeri] Katoliku kiriku sotsiaaldoktriin

Johannes XXIII käsitles 15. mail 1961 avaldatud entsüklikas 'Mater et Magistra' katoliku kiriku sotsiaaldoktriini, kutsudes rikkaid riike abistama vaesemaid.

[redigeeri] Uued piiskopkonnad

[redigeeri] Piiskopkonnad Aafrikas

11. detsember 1958 Madagaskaril Diego-Suarezi, Fianarantsoa ja Libreville peapiiskopkonnad; Mouila ja Tsiroanomandidy piiskopkonnad
9. veebruar 1959 Kesk-Aafrika Vabariigis Bossangoa apostellik prefektuur
12. veebruar 1959 Burkina Fasos Fada N'Gourma apostellik prefektuur
19. veebruar 1959 Tšaadis Moundou piiskopkond
2. aprill 1959 Botswanas Gaborone apostellik prefektuur
2. aprill 1959 Nigeerias Oturkpo piiskopkond
9. aprill 1959 Sambias Solwezi apostellik prefektuur
25. aprill 1959 Malawis Blantyre peapiiskopkond; Dedza, Zomba ja Lilongwe piiskopkonnad
25. aprill 1959 Sambias Lusaka peapiiskopkond; Abercorni, Ndola, Fort Jamesoni, Livingstone ja Kasama piiskopkonnad
25. aprill 1959 Kongos Luebo apostellik vikariaat
25. aprill 1959 Guineas N'Zérékoré piiskopkond
21. mai 1959 Madagaskaril Ambatondrazaka piiskopkond
11. juuni 1959 Burundis Usumbura apostellik vikariaat
30. juuni 1959 Kongos Goma apostellik vikariaat
20. jaanuar 1960 Nigeerias Ilorioni apostellik prefektuur
1. märts 1960 Togos Dapango apostellik prefektuur
25. aprill 1960 Madagaskaril Morombe piiskopkond
10. mai 1960 Sudaanis El Obeidi apostellik vikariaat
21. mai 1960 Keenias Kisii piiskopkond
20. detsember 1960 Rwandas Ruhengeri piiskopkond
3. jaanuar 1961 Sambias Fort Rosebery piiskopkond
3. jaanuar 1961 Lesothos Maseru peapiiskopkond ja Qacha's Neki piiskopkond
17. jaanuar 1961 Malawis Mzuzu piiskopkond
20. veebruar 1961 Etioopias Addis Abeba peapiiskopkond, Adigrati piiskopkond ja Asmara eparhia
21. veebruar 1961 Ugandas Fort Portali piiskopkond
21. märts 1961 Nigeris Niamey piiskopkond
16. mai 1961 Nigeerias Port Harcourti piiskopkond
6. juuni 1961 Burundis Bururi piiskopkond
24. juuni 1961 Kamerunis Mbalmayo piiskopkond
24. juuni 1961 Kongos Popokabaka piiskopkond
24. veebruar 1962 Sierra Leones Makeni piiskopkond
10. märts 1962 Sambias Monze piiskopkond
10. märts 1962 Malis Segou piiskopkond
16. aprill 1962 Kongos Uvira piiskopkond
6. mai 1962 Mosambiigis Tete piiskopkond
7. mai 1962 Libeerias Cape Palmase apsotellik vikariaat
2. juuli 1962 Kongos Isangi, Lolo ja Mahagi piiskopkonnad
2. juuli 1962 Nigeerias Yola piiskopkond
3. august 1962 Mosambiigis Inhambane piiskopkond
24. august 1962 Kongos Kilwa piiskopkond
12. november 1962 Nigeerias Enugu piiskopkond
12. november 1962 LAVis Ingwavuma apostellik vikariaat
27. detsember 1962 LAVis Louis Trichardti apostellik prefektuur
18. jaanuar 1963 Nigeerias Oyo piiskopkond
18. jaanuar 1963 Kamerunis Sangmelima piiskopkond
1. märts 1963 Tansaanias Arusha piiskopkond
1. märts 1963 Zimbabwes Wankie piiskopkond
1. märts 1963 Nigeerias Ikot Ekpene piiskopkond
5. aprill 1963 Beninis Abomey piiskopkond

[redigeeri] Piiskopkonnad Aasias

4. mai 1959 Jaapanis Nagasaki peapiiskopkond
4. juunil 1959 eraldas Indias Delhi peapiiskopkonnast Simla piiskopkonna
30. juuni 1959 Jaapanis Hiroshima piiskopkond
13. aprill 1960 Pakistanis Lyallpuri piiskopkond
22. oktoober 1960 Filipiinidel Borongani piiskopkond
24. oktoober 1960 Iraagis Alquochi piiskopkond
24. november 1960 Vietnamis Hanoi, Saigoni ja Hue peapiiskopkonnad; Bac Ninhi, Bui Chu, Can Tho, Da Lati, Hai Phongi, Kontumi, Lang Soni, Long Huyeni, My Tho, Nha Trangi, Phat Diemi, Quy Nhoni, Thai Binhi, Thanh Hoa, Vinhi ja Vinh Longi piiskopkonnad
3. jaanuar 1961 Indoneesias Ebdeh, Jakarta, Medani, Pontianaki, Semarangi ja Makassari peapiiskopkonnad; Amboina, Atambua, Bandungi, Bandjarmasini, Bogori, Denpasari, Ketapangi, Larantuka, Malangi, Manado, Padangi, Palembangi, Pangkal-Pinangi, Purwokerto, Rutengi, Samarinda, Sintangi, Surabaia ja Tandjung-Karangi piiskopkonnad
21. veebruar 1961 Myanmaris Myitkyina ja Prome piiskopkonnad
21. märts 1961 Taivanil Kaohsiungi, Hsinchu ja Tainani piiskopkonnad
28. aprill 1961 Laodikea ülemeparhia
5. juuni 1961 Filipiinidel Laoagi piiskopkond
6. juuni 1961 Koreas Inchoni apostellik vikariaat
10. märts 1962 Koreas Kwangju ja Souli peapiiskopkonnad; Chonju, Cheongju, Chunchoni, Daegu, Hamhungi, Pusani, P'yong-yangi, Taejoni ja Inchoni piiskopkonnad
16. aprill 1962 Taivanis Kiayi ja Taichungi piiskopkonnad
16. aprill 1962 Jaapanis Nagoya ja Niigata piiskopkonnad
2. juuli 1962 Indias Jamshedpuri piiskopkond
8. august 1962 Indias Darjeelingi ja Dumka piiskopkonnad
18. jaanuar 1963 Vietnamis Da Nangi piiskopkond
16. veebruar 1963 Filipiinidel Lingayen-Dagupani peapiiskopkond; Cabanatuani ja Tarlaci piiskopkonnad
1. märts 1963 Taivanis Hwalieni piiskopkond
1. märts 1963 Laoses Luang Prabangi apostellik vikariaat

[redigeeri] Piiskopkonnad Ameerikas

22. november 1958 Mehhikos Chihuahua peapiiskopkond ja Mazatlani piiskopkond
22. november 1958 Kanadas Saint Catherinesi piiskopkond
17. jaanuar 1959 Brasiilias Patose piiskopkond
1. aprill 1959 Dominikaani Vabariigis Nuestra Señora de la Altagracia en Higüey piiskopkond
23. mai 1959 Mehhikos San Andrés Tuxtla ja Tlaxcala piiskopkonnad
20. juuni 1959 Mehhikos Ciudad Obregóni piiskopkond
20. juuni 1959 Brasiilias Campo Mourão, Toledo ja Santa Cruz do Soli piiskopkonnad
20. juuni 1959 Tšiilis Los Angelese piiskopkond
16. jaanuar 1960 Brasiilias Brasilia, São João da Boa Vista ja Presidente Prudente piiskopkonnad
26. märts 1960 Brasiilias Niterói peapiiskopkond; Nova Friburgo ja Nova Iguacu piiskopkonnad
30. aprill 1960 Puerto Ricos San Juan de Puerto Rico peapiiskopkond; Arecibo piiskopkond
30. aprill 1960 Mehhikos Texcoco piiskopkond
30. aprill 1960 Brasiilias Aracaju peapiiskopkond; Propria ja Estância, piiskopkonnad
21. mai 1960 Brasiilias São João del Rei piiskopkond
25. juuni 1960 Brasiilias Bagé piiskopkond
25. juuni 1960 Uruguays Minase piiskopkond
5. juuli 1960 Bahamal Nassau piiskopkond
22. oktoober 1960 Uruguays Tacuarembó piiskopkond
27. november 1960 Mehhikos Ciudad Vallesi piiskopkond
27. november 1960 Brasiilias Teofilio Otoni piiskopkond
17. detsember 1960 Uruguays Mercedese piiskopkond
28. jaanuar 1961 USAs Allentowni piiskopkond
28. jaanuar 1961 Mehhikos Autlani piiskopkond
28. jaanuar 1961 Brasiilias Iguatu piiskopkond
7. veebruar 1961 Colombias Tumaco apostellik vikariaat
27. veebruar 1961 Mehhikos Tula piiskopkond
10. aprill 1961 Argentiinas Corrientesi ja Mendoza peapiiskopkonnad; Añatuya, Avellaneda, Concordia, Goya, San Rafaeli, Neuqueni, Orani, Rafaela, Rio Gallegose, San Francisco ja San Martini piiskopkonnad
22. mai 1961 Brasiilias Frederico Westphaleni ja Santo Ângelo piiskopkonnad
13. jaanuar 1962 USAs Oaklandi, Santa Rosa ja Stocktoni piiskopkonnad
13. jaanuar 1962 Mehhikos Tehuacani piiskopkond
13. jaanuar 1962 Brasiilias Palmaresi piiskopkond
10. veebruar 1962 USAs Atlanta peapiiskopkond
10. veebruar 1962 Brasiilias Palmeira dos Indiosi piiskopkond
16. märts 1962 Colombias Cartago ja Facatativa piiskopkonnad
14. aprill 1962 Brasiilias Juiz de Forasi, Uberaba ja Pouso Alegre peapiiskopkonnad; Paracatu piiskopkond
30. aprill 1962 Mehhikos Apatzingani ja Linaresi piiskopkonnad
30. mai 1962 Brasiilias ukraina riituse eksarhia
9. juuni 1962 Mehhikos Xalapa peapiiskopkond ja Tuxpuani piiskopkond
9. juuni 1962 Brasiilias Mogi das Cruzesi piiskopkond
21. juuli 1962 Panamas Chitre piiskopkond
21. juuli 1962 Brasiilia Feira de Santana, Paranagua ja Caravelasi piiskopkonnad
22. juuli 1962 Brasiilias Dom Jesus da Lapa ja Juazeiro piiskopkonnad
8. august 1962 USAs Fairbanksi piiskopkond
26. oktoober 1962 Colombias Ocana piiskopkond
27. oktoober 1962 Colombias Barrancabermeja piiskopkond
30. oktoober 1962 Brasiilias Viana piiskopkond
17. detsember 1962 Nicaraguas Esteli piiskopkond
13. märts 1963 Hondurases Comayagua piiskopkond
27. aprill 1963 Kanadas Hulli piiskopkond
10. mai 1963 Tšiilis Puerto Montti peapiiskopkond

[redigeeri] Piiskopkonnad Austraalias ja Okeaanias

13. november 1958 Uus-Guineas Mendy apostellik prefektuur
11. juuni 1959 Okeaanias Lääne-Saalomoni saarte apostellik vikariaat
18. juuni 1959 Uus-Guineas Goroka, Mount-Hageni ja Lae apostellikud vikariaadid
15. august 1960 Austraalias Eisenstadti piiskopkond

[redigeeri] Piiskopkonnad Euroopas

17. aprill 1959 Saksamaa ja Skandinaavia eksarhia
22. juuli 1960 Prantsusmaal armeenia ja ukraina riituste eksarhiad

[redigeeri] Kanoniseerimised

Johannes XXIII kanoniseeris 10 isikut ja kuulutas õndsaks 5 isikut.

[redigeeri] Pühakud

Antonio Pucci 9. detsember 1962
Bertilla Boscardin 11. mai 1961
Carlo Sezzest 12. aprill 1959
Francesco Camporosso 9. detsember 1962
Gregorio Barbarigo 26. mai 1960
Joaquina de Vedruna y de Mas 12. aprill 1959
Juan de Ribera 12. juuni 1960
Martin Porresist 6. mai 1962
Pierre-Julien Eymard 9. detsember 1962
Vincenzo Pallotti 20. jaanuar 1963

[redigeeri] Õndsad

Aloisius Maria Palazzolo 19. märts 1963
Elena Guerra 26. aprill 1959
Elisabeth Anna Bayley Seton 17. märts 1963
Giovanni Scalvinoni 12. november 1961
Marie-Marguerite Dufrost de Lajemmerais D'Youville 3. mai 1959

[redigeeri] Kristlik eetika ja moraal

Johannes XXIII taastas 1958 jõulude ajal 1870 soikunud kombe, külastades Roomas Bambino Gesu ja Santo Spirito haiglat ning Regina Coeli vanglat.

17. augustil 2003 avaldas BBC artikli, mille järgi olevat Johannes XXIII saatnud 1962 piiskoppidele dokumendi, milles kohustati vaimulikepoolseid seksuaalkuritegusid varjama või riskima ekskommunikatsiooniga.

[redigeeri] Oikumeenia

Johannes XXIII nimetas 29. juunil 1959 avaldatud entsüklikas 'Ad cathedram' mittekatoliiklasi „eraldatud vendadeks ja poegadeks”.

5. juunil 1960 moodustas ta Kristliku ühtsuse sekretariaadi.

Ta kutsus 1960 oktoobris enda juurde juhtivad juudi liidrid, keda ta tervitas sõnadega: "Mina olen Joosep, teie vend".

20. detsembril 1960 kohtus ta Vatikanis anglikaani kiriku peapiiskopi Geoffrey Francis Fisheriga.

Ta saatis 27. juuni 1961 saadikud Konstantinoopoli patriarhi Athenagoras I juurde. Ta õnnitles Moskva patriarhi Aleksius I-st.

Novembris 1961 saatis ta viis vaatlejat Maailma Kirikute kontsiilile.

Protestandid peavad teda reformeerijaks.

Ta kohtus shinto ülempreestriga.

[redigeeri] Johannes XXIII kultuuriloos

Johannes XXIII moodustas 22. veebruaril 1959 komisjoni, mille ülesandeks oli tegeleda usu levitamisega kino, raadio ja televisiooni vahendusel.

[redigeeri] Kardinalide pühitsemised

Johannes XXIII pühitses 52 kardinali 5 konsistooriumil. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Paulus VI. 18. märtsil 1960 määras ta ametisse kolm kardinali in pectore, kuid nende nimesid ei avalikustatud kunagi.

Johannes XXIII tühistas Sixtus V kehtestatud kardinalide maksimaalse piirarvu, tõstes selle oma ametiajal 87-ni ja laiendas kardinalide rahvuslikku koosseisu. 10. märtsil 1960 avaldatud motu proprios 'Ad suburbicarias' rõhutas ta, et kardinalpiiskoppidel pole jurisdiktsiooniõigust nende titulaarkirikute juurde kuuluvate abikirikute üle ja nende surma järel pole vanematel kardinalpreestritel ja kardinaldiakonitel õigust omandada neid abikirikuid muidu kui paavsti loal. 11. aprillil 1962 avaldatud motu proprios 'Suburbicariis sedibus' reguleeris ta kardinalpiiskoppide kohustusi. 15. aprillil 1962 avaldatud motu proprios 'Cum gravissima' kohustas ta kõigi kardinalide pühitsemist piiskoppideks. 5. septembril 1962 avaldatud motu proprios 'Summi pontificis' reguleeris ta Pius XII poolt kehtestatud süsteemi, mille järgi tuleb konklaavil „kaks kolmandikku pluss üks hääl” süsteemi rakendada vaid juhul, kui hääletamisest osavõtjate arv ei jagune 3-ga.

Johannes XXIII rajas mitmeid titulaarkirikuid

Santi Biagio e Carlo ai Catinari 2. detsember 1959
Santa Saba 2. detsember 1959
San Teodoro in Palatio 2. detsember 1959
San Andrea delle Fratte 12. märts 1960
San Andrea delle Valle 12 .märts 1960
San Antonio in Via Merulana 12. märts 1960
San Francesco a Ripa Grande 12. märts 1960
San Gioacchino ai Prati di Castello 12. märts 1960
San Giovanni Battista dei Fiorentini 12. märts 1960
Santa Maria ai Monti 12. märts 1960
San Eugenio 12. märts 1960
San Sebastiano Martire alle Catecombe 30. detsember 1960
Santissimo Redentore e San Alfonso in Via Merulana 30. detsember 1960
San Atanasio 22. veebruar 1962
Santa Teresa al Corso d'Italia 5. mai 1962

konsistoorium 15. detsember 1958
1. Antonio María Barbieri
2. Francesco Bracci
3. José María Bueno y Monreal
4. Alfonso Castaldo
5. Fernando Cento
6. Carlo Chiarlo
7. Amleto Giovanni Cicognani
8. Carlo Confalonieri
9. Richard James Cushing
10. Julius Döpfner
11. Giuseppe Fietta
12. Paolo Giobbe
13. William Godfrey
14. Alberto di Jorio
15. Andrè-Damien-Ferdinand Jullien
16. Franz König
17. Giovanni Battista Montini (Paulus VI)
18. John Francis O'Hara
19. Paul-Marie-André Richaud
20. José Garibi Rivera
21. Francesco Roberti
22. Domenico Tardini
23. Giovanni Urbani
konsistoorium 14. detsember 1959
1. Augustin Bea
2. William Theodore Heard
3. Arcadio María Larraona
4. Paolo Marella
5. Albert Gregory Meyer
6. Francesco Morano
7. Aloisius Joseph Muench
8. Gustavo Testa
konsistoorium 18. märts 1960
1. Bernardus Johannes Alfrink
2. Antonio Bacci
3. Joseph-Charles Lefèbvre
4. Laurean Rugambwa
5. Rufino Jiao Santos
6. Peter Tatsuo Doi
7. Luigi Traglia
konsistoorium 16. jaanuar 1961
1. Luis Concha Córdoba
2. Giuseppe Antonio Ferretto
3. José Humberto Quintero Parra
4. Joseph Elmer Ritter
konsistoorium 19. märts 1962
1. Joaquín Anselmo María Albareda
2. Ildebrando Antoniutti
3. Michael Browne
4. Gabriel Acacius Coussa
5. Efrem Forni
6. José da Costa Nunes
7. Giovanni Panico
8. Juan Landázuri Ricketts
9. Raúl Silva Henríquez
10. Leo-Jozef Suenens

[redigeeri] Surm

Johannes XXIII kannatas 27. novembril 1961 ja 25. mail 1963 hemorroidide poolt põhjustatud vaevuste käes. Ta suri 3. juunil 1963 kella 19:49 ajal kohaliku aja järgi Vatikanis vähi ja hemorroidide tagajärel tekkinud kõhukelmepõletikku, olles valitsenud 4 aastat 7 kuud ja 6 päeva. Ta maeti 6. juunil Vatikani Peetruse kirikusse. Tema matustel peeti viimane paavsti reekviemimissa Vatikani Peetruse kirikus. Tema säilmed viidi 3. juunil 2001 üle samas kirikus asuvasse San Girolamo kabelisse.

[redigeeri] Johannes XXIII beatifikatsiooniprotess

Johannes XXIII õndsakskuulutamise protsessi alustati 18. novembril 1965. Ta kuulutati õndsaks 3. septembril 2000 Johannes Paulus II poolt ja tema mälestuspäeva tähistatakse katoliku kirikus 11. oktoobril, 3. juunil USA evangeelses kirikus ja 5. juunil Kanada anglikaani kirikus. Ta on paavstlike delegaatide patroon.

[redigeeri] Välislingid

Johannes XXIII entsüklikad (inglise keeles)
Johannes XXIII tegevus paavstina (inglise keeles)

Eelnev: Pius XII	Rooma paavst 1958-1963	Järgnev: Paulus VI

Kategooriad: Paavstid | Sündinud 1881 | Surnud 1963

See also ebooksgratis.com: no banners, no cookies, totally FREE.