Konklaav
Allikas: Vikipeedia
| See artikkel vajab toimetamist. |
Konklaav on vastavate juhiste järgi paavsti valimiseks peetav kardinalide nõupidamine.
Kaasaegse konklaavi tegevus on sätestatud Johannes Paulus II 22. veebruaril 1996 avaldatud apostelliku konstitutsiooniga Universi Dominici Gregis ja Benedictus XVI 11. juunil 2007 koostatud motu proprioga.
Sisukord |
[redigeeri] Ajutine juhtkond
Konklaav saab toimuda ainult siis, kui paavst on surnud või tagasi astunud. Kahe paavsti ametiaja vahele jääval vakantsiperioodil (sede vacante 'tooli vakantne olles') valitseb kirikut ja Vatikani riiki camerlengo. Camerlengo volitused on võrreldes paavstiga palju piiratumad, sest ta ei tohi vaheperioodi jooksul langetada ühtki paavsti õiguspädevusse kuuluvat otsust. Sede vacante ajal katkestavad oma senised ametiülesanded kõik teised kardinalid, välja arvatud
- Camerlengo
- Rooma kardinal-vikaar
- Püha Peetruse basiilika kardinal-ülempreester
- Vatikani peavikaar
- Paavstlik ülemkohtunik
kes moodustavad täiskogu, mis asub ette valmistama konklaavi. Kui mõni neist ametnikest ei saa näiteks tervislike põhjuste tõttu oma ametiülesandeid täita, määratakse tema asemele asetäitja, kes omab ametisse asumisel vastavaid volitusi. Koos eelpoolnimetatud ametnikega peavad kardinalid pärast paavsti surma ja enne konklaavi algust kas üld- või erikongregatsioone, kus otsustatakse detailideni matuse üksikasjad ja konklaavi alustamise kuupäev.
[redigeeri] Paavsti matus
Paavsti tunnistab kanooniliselt surnuks camerlengo pärast seda kui ta on surnuks peetava paavsti juures vastust saamata kolm korda kutsunud paavsti ristinime, mitte paavstinime pidi. Paavstilt võetakse sõrmus ja see murtakse hiljem pooleks, tähistades sellega sümboolselt paavsti valitsemisaja lõppu. Sel ajal valmistatakse ette ametlik surmatunnistus. Paavsti surnukeha asetatakse tema erakabelisse ja järgmisel päeval viiakse see Püha Peetruse basiilikasse, kus rahval oleks soovi korral võimalik temaga hüvasti jätta. Kirstu asetamisel pannakse paavstile selga liturgiarüü, rinnale mitra ja näole valge siidloor. Paavstile pannakse kirstu kaasa kotike mälestusmüntidega ja Rogito. Pärast hingepalvet suletakse pühitsetud veega piserdatud kirst nelja pitseriga. Reekviemimissal asub suletud kirst altari ees ja sellele asetatakse lahtine piibel. Pärast reekviemimissat peetakse commendatio ja valedictio, mille järel viiakse kirst basiilikasse. Alates reekviemimissast peetakse 9 päeva jooksul (novendiali) iga päev missasid, mida viivad läbi prelaadid.
[redigeeri] Protseduurid
Konklaavil saavad osaleda kõik kardinalid, kellel oli paavsti surmapäevale eelnenud päeval vanust alla 80 eluaasta. Konklaavil ei tohi osaleda rohkem kui 120 kardinali. Paavsti valimised viib läbi camerlengo, kellele määratakse konklaavil abiks kolm häältelugejat. Hääletatakse voorude kaupa. Voorude vahelisel ajal viibivad kardinalid Vatikanis, kust nad võivad lahkuda ainult väga mõjuvatel põhjustel. Konklaavi ajal on kardinalidel keelatud pidada sidet välisilmaga, nad ei tohi kasutada telefone, lugeda ajalehti, kuulata raadiot, vaadata televiisorit, kirjutada kirju ja kasutada internetti. Samas võivad nad Vatikanis liikuda piiratud territooriumil ja käia sealses pargis. Kardinalid on majutatud konklaavi ajal Domus Sanctae Marthaes.
Konklaav koguneb 15–20 päeva jooksul peale paavsti surma Sixtuse kabelis Vatikanis. Pärast missat sisenevad kardinalid hümni Veni Creator lauldes Sixtuse kabelisse, kus nad annavad vande, et nad järgivad konklaavi reegleid, hoiavad hääletamise saladust ega lepi omavahel tulemustes kokku. Samuti on kõik teised konklaavile lubatud isikud, kes hoolitsevad kardinalide eest, kohustatud andma vaikimisvande. Pärast seda saadetakse kabelist kõik kõrvalised isikud minema ja kardinalide kolleegiumi dekaan otsustab valijatega hääletamise alustamise üle.
Hääletamisel saavad kardinalid hääletussedeli – skrutiiniumi, millele on kirjutatud Eligo in summum pontificem (Valin kõrgemaks paavstiks). Iga kardinal kirjutab sellele vastava kardinali nime, keda ta tunneb uueks paavstiks kõige paremini sobivat. Seejärel läheb iga kardinal oma skrutiiniumiga altari juurde, kus tõstab skrutiiniumi kõrgele, näidates et ta on hääletanud, skrutiinium pannakse pateenile ja seejärel karikasse. Üks häältelugeja raputab skrutiiniumid segi, teine loeb need üle, sest kui skrutiiniumite arv ei vasta konklaavil viibivate kardinalide arvule, jäävad need läbilugemata ja põletatakse. Skrutiiniumite arvu vastavuse korral valijate arvuga alustatakse häälte lugemisega. Kaks häältelugejat märgivad skrutiiniumi läbilugemisel üksteise järel kandidaatide nimed paberile ja annavad skrutiiniumid üle kolmandale häältelugejale, kes loeb nime valjusti ette. Kui kirjas on rohkem kui üks nimi, ei loeta antud hääli kehtivateks. Kardinalid ei tohi enda poolt hääletada, vastasel juhul loetakse hääl samuti kehtetuks. Viimane häältelugeja ajab skrutiiniumi nõela abil niidi otsa (nõel torgatakse läbi Eligo). Kui skrutiiniumid on läbi vaadatud, seotakse niidiotsad kokku ja skrutiiniumid asetatakse anumasse. Nüüd loetakse hääled kokku, kolm kardinali kontrollivad skrutiiniumid ja häältelugejate märkmed üle, mis hääletamise järel põletatakse häältelugejate poolt, keda abistavad konklaavi sekretär ja tseremooniameister. Sixtuse kabeli korstnast tõusev valge suits annab teada valimiste õnnestumisest, ebaõnnestumise korral väljub kabeli korstnast tume suits. Johannes Paulus II lisas arusaamatuste vältimiseks ühe märguandena uue paavsti valimise tähistamiseks kirikukelladega helistamise.
Kardinalid hääletavad esimesel päeval pärastlõunal, seejärel kaks korda igal hommikul ja kaks korda pärastlõunal. Peale esimesest üheksast tulemusteta voorust koosnevat tsüklit peavad kardinalid pühenduma ühel päeval palvetamisele ning enne jätkamist omavahel võimaliku lahenduse läbi arutama. Hiljem saavad nad nii teha iga seitsmenda ebaõnnestunud hääletusvooru järel. Konklaavi ajal peavad kardinalid igal hommikul missat ja igal õhtul vesperit.
Valituks saamiseks tuleb kandidaadil saavutada kaks kolmandikku osalevate kardinalide häältest. Vajaliku häältearvu saanult küsitakse, kas ta tunnustab valimisi ja millise nime ta endale ametisse astudes võtab. Uus paavst võtab omale ametisse astudes uue nime umbes 80 senikasutatud nime seast või valib täiesti uue nime, nagu see toimus viimati 1978.
Järgnevalt vannuvad teised kardinalid uuele paavstile truudust. Uus paavst riietub paavstirüüsse ja seejärel minnakse Paavstipalee palkonile, kus kardinaldiakon seenior (või juhul kui tema osutus valituks, siis konklaavil osalev vanim kardinaldiakon) teatab paavstivalimisest järgmiselt
Annuntio vobis gaudium magnum:
Habemus Papam!
Eminentissimum ac Reverendissimum Dominum,
Dominum [ristinimi],
Sanctæ Romanæ Ecclesiæ Cardinalem [perekonnanimi],
Qui sibi nomen imposuit [paavstinimi].
Seejärel ilmub uus paavst palkonile ja õnnistab maailma. Järgnevalt toimub ametissepühitsemise tseremoonia, kus paavst saab palliumi ja võib toimuda kroonimine tiaaraga, millest viimased paavstid on loobunud. Juhul kui valitud paavst pole veel ordineeritud piiskopiks, toimub enne ametissepühitsemise tseremooniat piiskopiks ordineerimine.
[redigeeri] Ajalooline areng
- Enne konklaave valiti paavstid kardinalide poolt, kes ei valinud paavste konklaavil. Kardinalid hakkasid paavsti valima 1061 seoses segadustega 1058–1059 toimunud paavstivalimistel. Veel varem valiti paavste Roomas peetud rahvakogunemistel. Nicolaus II avaldas 13. aprillil 1059 dekreedi In nomine domini, milles ta sätestas, et paavst tuleb valida kardinalpiiskoppide poolt. Rooma aadlil ja vaimulikkonnal jäi õigus kardinalide valikut tunnustada. Paavst peab olema Rooma vaimulikkonna liige, kuid ta võib olla ka mujalt pärit isik. Valimised tuleb pidada Roomas, kuid erandjuhtudel võib seda pidada ka mujal.
- 19. märtsil 1179 III Lateraani oikumeenilisel kirikukogul avaldatud dekreedis Licet de vitanda sätestati, et paavst osutub valituks mitte vähem kui 2/3 kardinalide häältega. Samuti kinnitati kõikide kardinalide õigust osaleda paavstivalimisel (see otsus oli jõustunud juba 1150).
- 1274 II Lyoni oikumeenilisel kirikukogul avaldatud konstitutsioonis Ubi periculum sätestati esmakordselt konklaavi protseduurireeglid. Selle järgi algab konklaav mitte varem kui 10 päeva pärast paavsti surma. Konklaav toimub paavsti surmakohas või sellele võimalikult lähedal. Kardinalid peavad kogunema suletud ruumi, kus neil tuleb elada kuni paavsti valimiseni ja neile on ekskommunikatsiooni ähvardusel keelatud suhtlemine välisilmaga.
- 1294 sätestas Coelestinus V, et paavst valitakse konklaavil kas
- Aklamatsioonhääletusel
- Kompromisshääletusel
- Skrutiiniumitega hääletamisel
- Gregorius XV sätestas 15. novembril 1621 avaldatud apostelliku konstitutsiooniga Aeterni patris ja 12. märtsil 1622 avaldatud bullaga Decet romanum pontificem konklaavi protseduurireeglid.
- Paulus IV sätestas, et paavstiks ei tohi valida ketserluses süüdistatud isikut. Sixtus V kohustas 1586 paavsti valima mitte rohkem kui 70 kardinali. Paulus VI sätestas, et üle 80-aastased kardinalid ei tohi osaleda konklaavil ja maksimaalselt 120 kardinali võivad valida paavsti.
- Johannes Paulus II sätestas apostelliku konstitutsiooniga Universi Dominici Gregis, et kui 30 valimisvooru (12 valimispäeval) ei too valimistel selgust, otsustab lõpliku tulemuse 31 voorus lihthäälte enamus eelmises voorus kahe enim hääli saanud kandidaadi vahel. Benedictus XVI tühistas selle otsuse ja taastas senise nõude, mille järgi on igas voorus valituks osutumisel vajalik 2/3 häälte arv.
[redigeeri] Statistika
Aastatel 1276–2005 on peetud 81 konklaavi, kus valiti paavst. Seni valiti paavst kardinalide poolt, kuid mitte konklaavil. Lisaks on 1328–1439 peetud veel 8 pseudokonklaavi, millel valitud isikut peetakse vastupaavstiks.
Kõige pikemad konklaavid
- 1. mai 1314 – 7. august 1316 (Johannes XXII)
- 5. aprill 1292 – 5. juuli 1294 (Coelestinus V)
- 18. veebruar – 17. august 1740 (Benedictus XIV)
Kõige kauem valisid kardinalid paavsti novembrist 1268 – 1. septembrini 1271 (Gregorius X), kuid mitte konklaavil.
Kõige lühemad konklaavid
- 1 voor kestvusega mõned tunnid (Julius II) 31. oktoober – 1. november 1503
- 1 voor (Gregorius XIII) 12.–13. mai 1572
- 3 vooru (Pius XII) 1.–2. märts 1939
Kõige rohkem kardinale konklaavil
- 115 – Benedictus XVI valimistel 2005
- 111 – Johannes Paulus I valimistel 1978
- 111 – Johannes Paulus II valimistel 1978
Kõige vähem kardinale konklaavil
- 6 – Nicolaus III valimistel 1277
- 9 – Johannes XXI valimistel 1276
- 10 – Nicolaus IV valimistel 1287–1288
Vaid 3 kardinali osales Paschalis II valimistel 1099, kuid nad polnud konklaavil.
Enim riike esindatud konklaavil
- 2005 – 52
Kõige rohkem konklaavil võetud nimed
- Pius – 11
- Clemens – 10
- Innocentius – 9
Vaid korra on paavstid konklaavidel võtnud nimeks Coelestinus (Coelestinus V), Honorius (Honorius IV), Eugenius (Eugenius IV), Calixtus (Calixtus III) ja Marcellus (Marcellus II).
Konklaavil paavstiks saanute rahvused
- Itaallased – 66
- Prantslased (sh. burgundlased) – 9 (viimati Gregorius XI)
- Hispaanlased – 2 (Calixtus III ja Aleksander VI)
- Hollandlane – 1 (Hadrianus VI)
- Poolakas – 1 (Johannes Paulus II)
- Portugallane – 1 (Johannes XXI)
- Sakslane – 1 (Benedictus XVI)
Viimane konklaav, mis toimus väljaspool Roomat
Viimane konklaav, mis toimus väljaspool Itaaliat
- 29.–30. detsember 1370 Avignonis (Gregorius XI)
Viimane paavst, kes ei viibinud oma valimishetkel konklaavil
- Hadrianus VI 1522
Kõige rohkem konklaavidel osalenud kardinal
Paulus III, Leo XI ja Benedictus XIII osalesid kardinalidena 6 konklaavil. Giaginto Bobo (Coelestinus III) osales 10 paavstivalimisel 1144–1191.
Vanim konklaavil osalenud kardinal
Noorim konklaavil osalenud kardinal
- Kardinal Roberto de’ Nobili oli 13 aastane, kui ta osales 1555 toimunud konklaavil, millel valiti Marcellus II.
Viimane mitte-kardinal, kes valiti paavstiks
Konklaavilt kõige rohkem puudunud kardinale
Viimane veto konklaavil
Kõige fataalsem konklaav
- 1287–1288 konklaavil, kus valiti Nicolaus IV, suri 13 kardinalist 3 (vahetult enne konklaavi algust suri veel 3 kardinali)
