Paulus IV
Allikas: Vikipeedia
| Paulus IV | ||||||||||||||||||
 |
||||||||||||||||||
|
Paulus IV (Gian Pietro Carafa või Giampietro Carafa või Giovanni Pietro Caraffa, 28. juuni 1476 – 18. august 1559) oli paavst 1555–1559. Ta oli 223. paavst.
Gian Pietro Carafa sündis Benevento lähedal Capriglias Sant' Angelo della Scala paruni (aastast 1495 Montorio krahvi) Giovanni Antonio Carafa ja Vittoria Camponeschi 9-lapselises peres 3. lapsena. Ta sai oma haridusalased teadmised oma onu kardinal Oliviero Carafa käest. Talle õpetati ka kreeka ja heebrea keelt. Onu soovitusel võeti ta 1500 Aleksander VI teenistusse. Kui onu oli loobunud Chieti piiskopi ametist, määrati Gian Pietro Carafa tema asemele ja pühitseti 18. septembril 1505 ametisse.
Carafa osales 1512 V Lateraani oikumeenilisel kirikukogul, liitus 1520 Jumaliku Armastuse oratooriumiga ja määrati Hadrianus VI poolt reforme kavandatava komisjoni koosseisu. 1524 rajas ta koos Cajetaniga teatiinide ordu. 1527–1534 viibis ta Rooma rüüstamise tõttu Venezias. 7. jaanuaril 1538 määrati kardinal Carafa reformikomisjoni koosseisu, mis pidi valmistama ette oikumeenilist kirikukogu. 27. augustil 1540 määrati ta kuuriat reformiva komisjoni koosseisu. Ta osales oikumeenilisel kirikukogul Trentos ja ajavahemikul 1549–1555 toimunud 3 konklaavil.
Ta pidas varem kirjavahetust Rotterdami Erasmusega, kuid usurahutuste puhkemisel mõistis humanistlikud vaated hukka.
[redigeeri] Ametid
- 1500 paavsti erakantsler, Napoli katedraali ja Santa Maria e Secula kiriku kanoonik
- 1503 apostlik protonotar
- 30. juuli 1505 – 8. august 1524 Chieti piiskop
- 1506 nuntsius Hispaanias
- 1513–1514 legaat Inglismaal
- 1515–1519 nuntsius Hispaanias ja Flandrias
- 20. detsember 1518 – 8. august 1524 Brindisi piiskop
- august 1524 teatiinide ordu superior
- 22. detsember 1536 kardinalpreester
- 15. jaanuar 1537 – 24. september 1537 San Pancrazio kardinalpreester
- 24. september 1537 – 6. juuli 1541 San Sisto kardinalpreester
- 6. juuli 1541 – 24. september 1543 San Clemente kardinalpreester
- alates 21. juulist 1542 Rooma inkvisitsiooni inkvisiitor
- 24. september 1543 – 17. oktoober 1544 Santa Maria in Trastevere kardinalpreester
- 17. oktoober 1544 – 8. oktoober 1546 Albano kardinalpiiskop
- 8. oktoober 1546 – 28. veebruar 1550 Sabina kardinalpiiskop
- 23. veebruar 1549 – 23. mai 1555 Napoli peapiiskop
- 28. veebruar 1550 – 29. november 1553 Frascati kardinalpiiskop
- 29. november 1553 – 11. detsember 1553 Porto e Santa Rufina kardinalpiiskop
- 11. detsember 1553 – 23. mai 1555 Ostia kardinalpiiskop ja kardinalide kolleegiumi dekaan
[redigeeri] 1555. aasta teine konklaav
Paulus IV valiti paavstiks 23. mail ja krooniti 26. mail 1555. Ta oli kolmas Paulus III poolt pühitsetud kardinal, kes valiti paavstiks. Paulus III järgi valis ta arvatavasti ka oma nime. Paulus IV oli võimule saades vanim paavst pärast Gregorius XII-t, hiljem on veel vanemalt paavstiks valitud Clemens X ja Aleksander VIII. Enne Paulus IV-t oli viimane Lõuna-Itaaliast pärit paavst Bonifatius IX, hiljem on Lõuna-Itaaliast tulnud Innocentius XII ja Benedictus XIII.
15. maist 23. maini 1555 toimunud konklaavil osales 56 kardinali.
[redigeeri] Sõda Hispaaniaga
Paulus IV vaen Hispaania vastu oli tingitud tema pärinemisest Hispaaniale kuuluvast Lõuna-Itaaliast. Ta sõlmis 1556 kardinal Carlo Carafa õhutusel liidu Prantsusmaaga. Nähes võimalust vabastada oma kodumaa Hispaania ülemvõimust, kuulutas Paulus IV Euroopa võimsaimale riigile Hispaaniale sõja.
Hispaania väed hertsog Alba juhtimisel tungisid Napolist Kirikuriiki ja vallutasid selle, kuid säästsid paavsti alad Felipe II korraldusel rüüstamisest. 1557 sõlmiti Cave rahuleping, millega paavstile seati pigem sümboolsed tingimused. Kaks aastat hiljem sõlmitud Cateau-Cambresis' rahulepinguga tunnustas Prantsusmaa Hispaania ülemvõimu Lõuna-Itaalias ja paavstidel tuli järgmise 40 aasta jooksul arvestada Hispaania poliitilise mõjuga.
[redigeeri] Suhted Saksamaaga
Paulus IV mõistis hukka Augsburgi usurahu ja ei tunnustanud 1556 Karl V troonist loobumist, kuna see oli toimunud paavstiga kooskõlastamata.
[redigeeri] Suhted Inglismaaga
Paulus IV vastumeelsus Hispaania suhtes viis suhete halvenemiseni Inglismaaga, kus katoliiklasest kuninganna Mary I oli abielus Felipe II-ga. 1555 avaldatud bullaga 'Illius per quem' jättis Paulus IV Felipe II ilma Iirimaa kuninga tiitlist.
Ta tagandas kardinal Reginald Pole'i legaadi ametist. Lahendamaks Julius III ajal Inglismaal tekkinud preestrite ordineerimise probleemi, avaldas Paulus IV 20. juunil 1555 bulla 'Praeclara charissimi', milles väitis, et kõik need, kes on ordineeritud kellegi teise kui pühitsetud piiskopi poolt, peavad end uuesti laskma ordineerida.
Kui Mary I 17. novembril 1558 suri, oli anglikaani kirikul paavsti suhtes tekkinud vastuseisu tõttu tunduvalt lihtsam oma positsioone taastada.
[redigeeri] Rooma inkvisitsioon
Paulus IV tundis oma valitsemisajal huvi inkvisitsiooni tegevuse vastu ja käis regulaarselt inkvisitsiooni istungitel. Ta laiendas Rooma inkvisitsiooni jurisdiktsiooni ja nimetas suurinkvisiitoriks kardinal Michele Ghislieri.
Ta lasi inkvisitsioonil vangistada kardinali Giovanni Morone, keda süüdistati ketserluses.
1559. aastal avaldas Paulus IV keelatud raamatute nimekirja (Index librorum prohibitorum).
[redigeeri] Suhted kiriku institutsioonidega
Paulus IV ei jätkanud 1552 katkenud oikumeenilise kirikukogu tööd, vaid määras 1556 ametisse 60-liikmelise komisjoni, et see asendaks oikumeenilist kirikukogu, kuid komisjon ei võtnud vastu ühtki otsust ja saadeti hiljem laiali.
Paulus IV valis hoolega ametisse kardinale, keelas ilmikvaimulike presentatsiooni kloostrites ja käskis kloostridistsipliini tõhustamiseks vahistada kloostrist lahkunud munki.
1. juulil 1555 avaldas Paulus IV bulla 'Ex clementi', milles võimaldas apostlikul sündikul omada laialdasi privileege.
[redigeeri] Liturgilised otsused
Paulus IV nimetas ametisse komisjoni, mis pidi reformima missaali ja 1558 käibelt kõrvaldatud breviaariumi.
9. jaanuaril 1556 avaldas ta motu proprio 'Cum saepius'.
[redigeeri] Uued piiskopkonnad
4. veebruaril 1558 rajas Paulus IV Indias Goa peapiiskopkonna ja Cochini piiskopkonna ning Malaka piiskopkonna Singapuris. 12. mail 1559 avaldas ta bulla 'Super universi', rajades Cambrai peapiiskopkonna, Mecheleni peapiiskopkonna, Genti piiskopkonna, Namuri piiskopkonna, Saint-Omeri piiskopkonna ja Thérouanne'i piiskopkonna.
[redigeeri] Suhtumine juutidesse
Paulus IV avaldas 14. juulil 1555 bulla 'Cum nimis absurdum', milles käskis Rooma juutidel elada getos ja kohustas neid kandma erilist peakatet. 23. märtsil 1556 avaldas ta bulla 'Dudum postquam'.
[redigeeri] Onupojapoliitika
Paulus IV isapoolsest suguvõsast oli tema võimulesaamise ajaks pärinenud kolm kardinali. Onupojapoliitika, eriti Carafa soost kardinalide vääritu tegevus, kahjustas kõige rohkem Paulus IV mainet tema eluajal, sest ta oli oma sugulasi pimesi usaldanud. Alles jaanuaris 1559 sai ta teadlikuks Carlo Carafa vääritust käitumisest, tagandas ta ametitest ja saatis Roomast välja.
1555 avaldatud kompaktumis keelas Paulus IV onul ja onupojal või paavsti õemehe vendadel olla ühel ja samal ajal kardinaliks.
Paulus IV vanima venna Giovanni Alfonso poeg Giovanni Carafa oli paavsti armees kapten ja hukati 1561. Teine poeg Carlo Caraffa sai kardinaliks. Kolmas poeg Antonio sai 1556 Cagno krahviks ja Montebello markiiks. Antonio poeg Alfonso Carafa sai kardinaliks.
Paulus IV vend Diomede Carafa abiellus Vittoria Castiglionega, kelle suguvõsast pärines paavst Coelestinus IV. Tema poeg Giuseppe abiellus Camilla Caetaniga, kelle suguvõsast pärines paavst Bonifatius VIII.
[redigeeri] Kardinalide pühitsemised
Paulus IV pühitses oma ametiajal 19 kardinali 4 konsistooriumil. Tema ajal sai kardinaliks tulevane paavst Pius V. Lisaks itaallastele said kardinalideks 2 prantslast, 1 hispaanlane, 1 sakslane ja 1 inglane.
22. augustil (või 11. septembril) 1555 avaldas Paulus IV apostelliku konstitutsiooni 'Cum venerabilis', mille järgi peab kardinalide kolleegiumi dekaaniks olema vanim Roomas resideeruv kardinalpiiskop. 15. detsembril 1558 avaldas ta dekreedi 'Cum secundum apostolum', millega määrati karmid karistused neile, kes arutavad tulevase paavsti valimisi valitseva paavsti loata, ja keelas kõik vastaval eesmärgil teostatavad intriigid valitseva paavsti eluajal. 15. veebruaril 1559 avaldas ta bulla 'Cum ex apostolato officio', milles tunnistas tulevase konklaavi tulemuse tühistatuks, kui paavstiks valitakse isik, kes on varem mõistetud süüdi ketserluses. Ta sätestas, et kardinalvikaarid peavad olema valitud piiskoppide seast.
- konsistoorium 7. juuni 1555
- Carlo Carafa
- konsistoorium 20. detsember 1555
- Gianantonio Capizzuchi
- Diomede Carafa
- Johann Gropper
- Scipione Rebiba
- Gianbernardino Scotti
- Juan Martínez Silíceo
- Jean Suau
- konsistoorium 15. märts 1557
- Jean Bertrand
- Alfonso Carafa
- Giovanni Battista Consiglieri
- Taddeo Gaddi
- Michele Ghislieri (Pius V)
- Clemente d'Olera
- Virgilio Rosario
- Lorenzo Strozzi
- Antonio Trivulzio
- Vitellozzo Vitelli
- konsistoorium 14. juuni 1557
- William Peto
[redigeeri] Surm
Paulus IV suri 83-aastaselt 18. augustil 1559 õhtul kella 21:30 paiku Roomas ja maeti 19. augustil Vatikani basiilikasse. Tema säilmed maeti 1565 ümber Rooma Santa Maria sopra Minerva kirikusse.
Paulus IV oli surres vanim paavst pärast Gregorius XII-t. Vaenust Carafade vastu puhkes tema surma järel Roomas ülestõus, Rooma inkvisitsiooni peahoone hävitati ja vangid vabastati. Paulus IV ausammas tõmmati aluselt maha ja seda mõnitati.
[redigeeri] Hinnang
Kirikuajaloolase J.N.D. Kelly järgi oli Paulus IV tunnustatud askeetlike eluviiside ja suure töövõime poolest, kuid ta oli karm ja sallimatu teistsuguste teoloogiliste vaadete suhtes ning vaenulik hispaanlaste vastu. Ta oli autokraatlik ning teda inspireeris paavsti ülemvõimu kontseptsioon.
[redigeeri] Välislingid
- Bulla "Cum ex apostolato officio" 15. veebruar 1559 (inglise keeles)
- Bulla "Cum nimis absurdum" 14. juuli 1555 (ladina keeles)
| Eelnev: Marcellus II |
Rooma paavst 1555-1559 |
Järgnev: Pius IV |
