Absolutism
Allikas: Vikipeedia
 |
See artikkel räägib valitsemisviisist; relativismi vastandi kohta vaata artiklit Absolutism (filosoofia) |
| Poliitika artiklid teemal Valitsusvormid |
| Vormid |
|---|
|
| · redigeeri |
Absolutism on valitsusvormi, mille puhul riigijuhile kuulub piiramatu võim. Tavaliselt kasutatakse mõistet monarhide puhul ning seetõttu käsitletakse terminit absoluutne monarhia enamasti absolutismi sünonüümina. Samas on tegelikkuses mineviku monarhidest tunduvalt absoluutsemat võimu omanud mitmed 20. sajandi diktaatorid, kuid nende kehtestatud riigikorda on tavaliselt nimetatud kas autoritaarseks või totalitaarseks (autokraatiaks). Tõeliselt absoluutset võimu pole aga omanud ükski valitseja ning tõenäoliselt on see reaalsuses ka võimatu.
[redigeeri] Absolutismi olemus ja selle periodiseering
[redigeeri] Absolutismi mõiste ja selle tekkimise põhjused
Sõna "absolutism" tuleneb ladinakeelsest sõnast absolutus', mis tähendab 'piiramatut, täielik'; selle kreekakeelne vaste on despoteia (despootia, mis ei tähenda ainult hirmuvalitsust), mistõttu näiteks valgustatud absolutismi on nimetatud ka valgustatud despootiaks.
Absolutism on selline valitsuskorraldus, kus kogu riigivõim (suveräänsus) kuulub kas ühele isikule või riigiorganile (näiteks võiks Inglise Parlamenti pidada pärast Charles I hukkamist pidada peaaegu absoluutse võimu omajaks). Reaalsuses on absolutistlikuks riigikorralduseks ennekõike peetud sellist, kus otsustavaim sõna on öelda monarhil ja tema poolt valitud kitsal kaaskonnal. Ehkki selline süsteem on ilmselt umbes sama vana kui riikluski, seostatakse mõistet enamasti 16.–17. sajandil Lääne-Euroopas tekkinud tsentraliseeritud võimuga. Sel ajal läks absolutistlikena käsitatavates Euroopa riikides võim ilmselt kitsama ringkonna kätte kui kunagi varem pärast Rooma riigi langust. Monarh koondas enda kätte seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu, omades nõnda otsest kontrolli kõigi riigiorganite üle. Tavaliselt rajas ta ka temale alluva bürokraatliku administratiivaparaadi ning piiras aadelkonna võimu, koondades ülikud oma õukonda ning võttes neilt enamiku privileegidest. See sai võimalikuks tänu seisusliku ühiskonna järkjärgulisele lagunemisele, mistõttu kuningas ei pidanud enam kuigivõrd arvestama oma feodaalide nõudmistega ja toetusega. Samas oli kodanikkond alles välja kujunemata, mistõttu monarhi võimu piiramiseks oli vahendeid vähe. Absolutism polnud mõistagi kõikjal ühesugune ning aja jooksul muutusid ka sellesisesed üldtrendid. Absoluutse monarhia eesmärgiks on tavaliselt peetud riigi ja ühiskonnaelu harmoniseerimise ning ühiskondliku heaolu saavutamist, samuti ka võimalikult efektiivse valitsemissüsteemi loomist.
Üldiselt on absolutismi põhjendatud sellega, et kui võim on koondatud ainult ühe isiku kätte, saab ta tunduvalt efektiivsemalt valitseda, kui pidevalt üksteise soove arvestama pidav kollegiaalne võimuorgan. Samuti osutatakse, et absolutistlikku võimu omava monarhi näol on tegu inimesega, keda sünnist saadik on kasvatatud valitsejaks, mistõttu saab tema sellega ka kõige paremini hakkama. Kriitikat on ainuisikulisele valitsemisele olnud alati, kas demokraatlikest, seisuslikest või religioossetest printsiipidest lähtudes. Kõige levinum ja ajaliselt pikimat aega kasutusel olnud vastuväide on aga ilmselt see, et ainuisikulist võimu omav monarh võib seda kuritarvitada ehk muutuda türanniks.
Samas ei levinud absolutism kõikjal, kuna absoluutse monarhia mudel sobis kõige paremini tsentraliseeritud valitsuskorraga rahvusriikidele ning mitmel pool omas aadelkond veel niivõrd suuri privileege, et absolutismi kehtestamine osutus võimatuks. Parimaks näiteks selle kohta on ilmselt Rzeczpospolita, mis oma liberaalse aadlivabariigi idee ja unistusega paraku lõpuks kaotajaks jäi ja absoluutsete monarhiate poolt alla neelati. Inglismaal ei kehtestunud absolutism aga arvatavasti seetõttu, et saareriigi kodanikuühiskond oli arenenum kui muudes Euroopa riikides ning Inglise eripärasid võis märgata ka juba keskajal, mil seal loodi esimene tõeline parlament (1264) ning olulist rolli etendas ka Rooside sõda, kus hukkus enamik vanast aadlist, uus oli aga tunduvalt kodanlikum ning seetõttu ka absolutismivastasem.
Euroopalikku absolutismi on sageli peetud olemuslikult erinevaks idamaistest ainuvalitsusega riikidest, mida on nimetatud ka orientaalseteks despootiateks. Neid riike peeti sisuliselt türanniateks, kus kodanikud on valitseja orjad, erinevalt Euroopast, kus monarh valitsenud kõigi alamate huvides. Selline seisukoht langes 20. sajandi jooksul korduvalt kahtluse alla ning 21. sajand alguses pole sellel enam eriti toetajaid. Siiski pole küsimusele, kuivõrd Euroopa absolutistlikud ja Aasia despootlikud riigid teineteisest erinesid, suudetud üheselt vastata.
[redigeeri] Absolutismi periodiseering
Klassikaliseks absolutismiperioodiks peetakse üldiselt ajavahemikku Kolmekümneaastase sõja lõpust kuni Prantsuse revolutsiooni alguseni ehk aastaid 1648–1789. "Klassikaline" absolutism öeldakse olevat tekkinud Prantsusmaal Louis XIV ajal ning selle kõrghetk jäävatki 17.–18. sajandi vahetusse. Samas on absolutismi arengus näha ka selgeid regionaalseid eripärasid, näiteks Skandinaaviamaades (eriti Rootsis) pole absolutismi "tipp" mitte 18. sajandi alguses, vaid hoopis selle lõpul.
Et absolutismi iseloom on aja jooksul muutunud, siis on loodud ka sisemisi periodiseeringuid. Wilhelm Roscher (1817–1894) on absolutismi jaganud kolmeks järguks.
- Esimene oli Roscheri järgi konfessionaalne absolutism, mis oli levinud 16. sajandil ja mida iseloomustas religiooni seadmine kõigest muust ettepoole, valitseja põhjendas oma võimutäiust puhta Jumala tahtega, mida ei tohtinud segada mitte miski inimese poolt loodu, sealhulgas ka kirik, aadelkond ja muud võimustruktuurid. Selle parimaks näiteks peab ta Hispaania kuningat Felipe II, kelle ajastu juhtlauseks oli: "kelle võim, selle usk" (cuius regio, eius religio).
- Absolutismi teine järk oli õukondlik absolutism, mis domineeris 17. sajandil ning 18. algul. Selle hiilgavaimaks esindajaks peab ta Louis XIV, juhtlausega: "Riik, see olen mina" (l'Etat, c'est moi). Riigikorda iseloomustab valitseja täielik seismine väljaspool inimkonda, Jumala tahet enam kuigivõrd ei rõhutata, pigem peetakse absolutismi lihtsalt kõige loomulikumaks ja ideaalsemaks valitsemisviisiks.
- Kolmandaks perioodiks on Roscheri järgi valgustatud absolutism, mille lõpuks on Prantsuse revolutsioon. Seda iseloomustab valgustusfilosoofide poolt loodud ideede rakendamispüüe reaalpoliitikas ning valitseja veelgi suurem potentsiaalne vabadus, kuna enam pole vajalik end isegi enam Jumala ees õigustada, tema valitsusviis peab lihtsalt olema mõistusepärane. Parimaks näiteks peab Roscher siin Friedrich Suurt, kes oli valitsejana nii hiilgav filosoof, väejuht kui ka majandustegelane ning kelle deviis oli: "Valitseja peab olema riigi esimene teener".
Seega võib kokkuvõtvalt öelda, et absolutismi muutumises mängisid olulist rolli religiooni ja ratsionaalsuse suhe: 16. sajandil oli konkurentsitult esikohal veel usk, Louis XIV ajal võib märgata mõistuspärasuse ja konfessiooni tasakaalu (kuningas valitseb Jumala armust, kuid nii, nagu tema arvates ühiskonnale (mitte otseselt Jumalale) parim on) ning valgustuslikus absolutismis domineeris selgelt inimmõistus, mis loodeti suutvat lahendada kõik inimkonna probleemid.
[redigeeri] Absolutismiteooriate ajalooline areng
[redigeeri] Teooria tekkimise eeldused 16. sajandil
Absolutismi teooria tekkis varauusajal, kui moodustusid esimesed rahvusriigid ning senine ühiskonnakorraldus hakkas lagunema. Et humanism oli senisest tunduvalt enam esile tõstnud inimest, usk Jumalasse hakkas muutuma kõikuvamaks ning feodaalsüsteem ei suutnud ühiskondlike ja majanduslike muutustega kuigivõrd kohaneda, siis hakati otsima uut korraldust, millega uusaegset riiki oleks võimalik stabiliseerida ja edukalt valitseda. 16. sajandil aset leidnud ususõdade ja muude segaduste tõttu kogus üha enam populaarsust idee, et kõrgeim võim peaks kuuluma vaid ühe isiku kätte, kes suudaks nii rahvast ja riiki efektiivselt ühendada ja juhtida ning ei peaks arvestama teiste võimulolijate soovidega. Esimesena esitas sellelaadsed ideed Niccolò Machiavelli (1469–1527) oma teoses "Valitseja" (Il Principe), kus ta pidas valitsejale kõiki vahendeid sobilikuks, et oma riiki tugevdada ja võimu kindlustada. See polnud siiski otseselt absolutistliku teooria algus, kuna Machiavelli idee polnud niivõrd mitte koondada kogu võimu ühe võimulolija kätesse, vaid pigem leida efektiivse valitsemise põhiprintsiipe. Teda peetakse ilmaliku riigi valitsemise teooriale alusepanijaks.
Absolutistliku teooria tekkimiseks sobivaim pinnas osutus olevat aga Prantsusmaal, kus kuningavõim oli alates 15. sajandi keskpaigast pidevalt tugevnenud. Kuningas François I valitsemisajal (1515–1547) tsentraliseeriti valitsusaparaati tunduvalt ning tekkis reaalne võimalus, et kehtestub valitsemiskord, kus kuningal ei ole mitte ainult keskne roll, vaid ka sisuliselt täielik ning jagamatu võim. Selleaegsed riigiteoreetikud, kes olid ühtlasi ka aadlikest riigimehed (näiteks Philippe de Commynes, Claude de Seyssel ja Etienne Pasquier), ei pidanud sellist valtisusvormi siiski sobivaks ning soovitasid oma ideaalse riigi konstruktsioonides säilitada senine võimu jaotus kuninga, aadlike ja seisustekogude vahel. François I humanistist sekretär Guillaume Budé (1467–1540) pakkus oma teoses Institution de Prince küll esimesena välja kuninga ainuvõimu idee, kuid see jäi peamiselt aruteluks Platoni filosoof-kuninga valitsemise võimalikkusest ning leidis toetust ka Aristotelese mõtetetest paternalistlikust valitsemisest. Tema ideedel polnud siiski peaaegu mingisugust mõju. Asi hakkas muutuma alles siis, kui Prantsusmaal puhkesid ususõjad ning keskvõimu poolt taga kiusatud hugenotid tulid lagedale üha radikaliseeruva monarhivastase ideega, mille järgi võinuks türannist kuningat kukutada (selle suuna pooldajaid hakati kutsuma monarhomahhideks). Suures osas just reaktsioonina sellele formeerus ka absolutismiteooria.
Lisaks teravalt vastanduvale kuningavastasele radikalismile ja tekkivale absolutismile eksisteeris veel ka kolmas suund, konstitutsionalism, mille juured olid keskajas ning mis rõhutas kuninga ja valitsusorganite konsensuse vajalikkust. Järk-järgult muutus ka enamik konstitutsionalismiteooriaid absolutisitlikumateks.
[redigeeri] Bodini suveräänsusteooria
Esimeseks tõeliseks absolutismiteoreetikuks peetakse Prantsuse filosoofi ja riigimeest Jean Bodini (1530–1596), kes kirjutas oma peateose "Kuus raamatut riigist" (Les Six Livres de la République) vastuseks hugenottide teostele, millest tuntuim on absoluutse võimuga monarhe türannias süüdistav "Vindiciae contra tyrannos". Bodin tahtis oma teosega näidata, et sugugi mitte iga absoluutset võimu omav monarh pole türann ning et just absoluutse võimuga valitseja on riigile parim. Et sellel ajal poldud absolutismi ja suveräänsust veel juriidilises mõttes täpselt defineeritud, ongi Bodini teos ennekõike pühendatud suveräänsuse mõiste selgitamisele.
Bodin arvas, et riigi kui ühiskonna huvid peaksid olema kõrgemal kõigist teistest, nii üksikisikute, erinevate huvigruppide kui ka konfessioonide omadest, ning nõndasamuti peaks ka riigivalitseja seisma kõrgemal kõigist teistest ilmalikest võimukandjatest. Ta eristas ka kolm põhilist valitsusvormi: demokraatia ehk enamuse võim, aristokraatia ehk vähemuse võim ja monarhia ehk üksikisiku võim. Igaüks neist võimudest võis olla suveräänne ehk omada absoluutset võimu. Absoluutse võimu all mõistis ta seda, et kõrgeim võim kuulub kas ühele isikule või riigiorganile, institutsioonile, mis võib seda küll madalamatele instantsidele delegeerida, kuid omab alati kõrgeimat otsustusõigust. Et võim oleks tõeliselt suveräänne ehk absoluutne, peaks see tema arvates olema alamate või Jumala poolt igaveseks ajaks antud, sest muidu ei allu alamad mitte valitsejale, vaid tegelikult iseendale, olles pärast ajalise piirangu lõppu vabad ükskõik, mida edasi tegema. Võimu jagamist erinevate huvigruppide vahel pidas ta aga absurdseks, riigi arengut pärssivaks ning isegi hukatuslikuks; ta väitis, et just see oli Prantsusmaa viinud ususõdadesse. Kolmest valitsusvormist efektiivseimaks pidas Bodin monarhiat. Seejuures eristas ta selgelt absoluutse monarhia ja türannia, viimast pidas ta väga ebasoovitavaks valitsusvormiks. Ta arvas, et kui valitseja töötab oma parima äranägemise järgi riigi hüvanguks, on tulemused kogu ühiskonna jaoks ideaalseimad. Bodin uskus, et monarh ei peaks andma vastust mitte kellegi teise kui vaid enda ja Jumala ees ning enam ei tähendanud viimane neist kirikule kuuletumist, kuna Bodini järgi pidi valitseja olema kõrgemal ka igasuguseid usundeid ehk kirik(ud) pidi(d) kuuletuma talle. Nõnda oleks kuningal võimalik lepitada ka vaenutsevad usulahud, olles nende organisatsioonide kõrgeim käskija.
Kuningas ehk suverään ei pidanud alluma ühelegi enda ega ka tema eelkäijate poolt kehtestatud seadustele, kuid lähtuma oma tegevuses siiski Jumala ja loomuseadustest. Samuti pidas ta suverääni kohustatuks pidama kinni lepingutes ja vannetes kokku lepitust, mis kehtis niikaua, kuni ka selle teine osapool, enamasti rahvas, omapoolset osa täitis. Nii oli tema absolutismikäsitluses oluline roll mängida ka rahval. Kuningas ei võinud oma suva järgi tõsta ka makse, sest see oleks olnud inimestelt eraomandi äravõtmine, mida Bodini arvates loomuseadused aga ei lubanud. Kui suverään aga oma võimupiire ületas ning Jumala ja loomuseadustega vastuollu sattus, siis muutus ta türanniks. Türanni kukutamisest Bodin siiski ei rääkinud, pidades ilmselt seaduslikul teel valitsevat türanni paremaks sellest, kes ebaseadusliku valitsejavastase mässu järel troonile tõuseks. Türanni pidi eestkätt karistama Jumal või siis mõni teine suverään.
Bodini nägemus riigivalitsemisest, mida nimetatakse ka suveräänsusteooriaks, leidis laiemat tunnustust 17. sajandil, kui tekkis teine absolutismiidee jaoks ülimalt olulise tähtsusega teooria: riiklike huvide doktriin (raison d'etat).
[redigeeri] Absolutismiteooriad 17. sajandi Prantsusmaal
Prantsusmaal, kus 17. sajandi alguseks oli keskvõim tsentraliseeritum kui kunagi varem, hakkasid mitmed teoreetikud nii üldisemates kui ka isiklikes huvides üha enam toetama absoluutse kuningavõimu ideed. Neist silmapaistvaim oli absolutismi ning riiklike huvide doktriini ka praktikasse rakendanud kardinal Armand Jean du Plessis de Richelieu (1585–1642), kes vormistas oma seisukohad esmakordselt võimule saades 1624. aastal oma "Poliitilises testamendis", teist korda aga 1629. aastal "Programmis kuningale", kus ta pühendas küll suurema osa ruumist praktilistele vajadustele. Mõlemas teoses tõstis ta riiklikke huvisid esiplaanile kodanike huvide ees ning rõhutas valitseja ja riigi ehk üldiste huvide samasust. Seega võis valitseja murda ka varem antud leppeid ning rikkuda inimeste loomuõigusi, vangistades neid ilma kohutotsuseta, samuti tõsta makse. Seega pidas ta monarhi võimupiire tunduvalt laiemaks kui Bodin. Richelieu absolutismiteooria oli selgelt ratsionaalne, piiramatut võimu põhjendati kui efektiivseimat lahendust riigi valitsemiseks.
Sarnaseid seisukohti väljendasid ka enamik teisi Louis XIII aegse (1610–1643) Prantsusmaa riigiteoreetikuid. Guez de Balzac (1597–1654) oli üks radikaalsemalt apologeetilisemaid kuningavõimu propageerijaid, kes uskus, et kuningas võib ühistele huvidele apelleerides teha põhimõtteliselt kõike. Gabriel Naudé (1600–1653) püüdis absolutismile leida aga ratsionaalsemaid põhjendusi. Naudé võttis omaks Machiavellist alguse saanud mõttesuuna ning leidis, et kuninga peamiseks vooruseks peaks olema tarkus (prudentia). Sellest lähtuvalt võis valitseja hädaolukorras rakendada ka äärmiselt radikaalseid, isegi loomuseadustega vastuollu minevaid meetmeid (coups d'etat); kuid seda vaid juhul, kui see tuleb kasuks üldisele hüvele ehk riiklikele huvidele. Igapäevane poliitika ei saanud mingil juhul niivõrd radikaalne olla, sest see oleks riigi hukutanud.
Louis XIV valitsusajal (1643/1661–1715), kui absolutism rakendus Euroopa ajaloos ilmselt kõige hiilgavamalt ja ulatuslikumalt, tekkis sellele ka mitmeid toetavaid teooriaid, millest ühe autoriks oli ka kuningas ise. Ta uskus, et tema kohustus, aga ka samas nauding on oma alamatele pakkuda turvalisust ning tsentraliseeritud võimsa riigi poolt antavaid kõikvõimalikke hüvesid. Võim pidid tema arvates olema täielikult tsentraliseeritud, sest kui see pidanuks jagunema mitme inimese vahel, võisid nood seda kurjasti, oma kasuks ära kasutada. Sellise vaate järgi sai vaid kuningas esindada üldiseid hüvesid. Sellisele ratsionaalsele põhjendusele lisandusid ka müstilisemad, nagu saanuks valitseja absoluutse võimu Jumalalt ning nagu oleks absolutism loomulikem, perekonnast välja kasvanud valitsusvorm. Sellele sekundeerisid Thomas Hobbesist mõjutusi saanud voolud (näiteks Samuel Sorbière' teooria), mis pidasid absolutismi küll kunstlikuks, inimeste endi poolt loodud, kuid vähemalt Prantsusmaal hädavajalikuks valitsusviisiks.
[redigeeri] Thomas Hobbesi absolutismiteooria
Thomas Hobbes (1588–1679), üks 17. sajandi Inglismaa mõjukamaid filosoofe, on oma poliitilise filosoofia alases peateoses "Leviaatan" (Leviathan, 1651) esitanud oma teooria riigi vajalikkusest. Ta vaatleb inimeste tunge, mis olevat enamuses egoistlikud ning leiab, et kui inimeste üle pole mingit kõrgemat võimu ehk suverääni, siis valitseb nende seas paratamatult kõikide sõda kõigi vastu. Seda saaks ületada vaid kunstlikul teel, inimeste omavaheliste lepingutega, mille teel loodaks ühiskond. Seega esitas Hobbes esimesena ühiskondliku lepingu teooria. See leping toimiks aga vaid siis, kui kõik inimesed annaks osa oma õigustest (sest ühiskonnata ehk loomuseisundis on igaühel õigus ja vabadus teha ükskõik, mida, seega ka igaüht kahjustada) ainuvalitseja ehk suverääni kätte. Siit tuleneb ka absolutismi legitiimsus, kuna rahvas ise on valitsejale piiramatu võimu andnud ning too peab nüüd seda selleks kasutama, et saavutada võimalikult suurt harmooniat, ühtsustunnet ja üldist heaolu. Riik ongi Hobbesi jaoks kunstlik moodustis, inimeste poolt loodud "surelik jumal", mis on loodud nende endi kaitseks iseenda eest.
Suverääni võim lepinguga loodud ühiskonnas ehk riigis tagatakse sellega, et tema ei sõlmi inimestega lepingut, vaid võtab neilt antud võimu lihtsalt vastu, seega ei ole ta neile andnud mingeid siduvaid kohustusi. Valitsejal on sisuliselt täielik vabadus oma võimu teostamiseks täpselt sellisel teel, nagu ta parimaks peab. Oma võimu suverään jagada ei tohiks, sest see viiks rivaalitseva võimukeskuse tekkeni ning kodusõjani (nagu oli tema ajal Inglismaal ka läinud). See seisukoht kehtib ka religioosse võimu osas: riigis saab olla kas teokraatlik või poliitiline suverään. Hobbes eelistab viimast, sest selle võim on ratsionaalsem, seetõttu ka efektiivsem. Nõnda peaks kirik olema riigile allutatud, parimaks lahenduseks oleks aga see, kui monarh oleks ise kirikupea, nagu see Inglismaal Hobbesi ajal oli ja praegugi on. Samas ei võta absoluutne suverään inimestelt ära kõiki nende õigusi, sest Hobbes leiab, et indiviidid ei saagi kõiki oma õigusi loovutada, sest nad ootavad loovutamise eest alati mingit kasu. Nõnda ei saa inimene anda kunagi ära oma õigust enesekaitsele, sest Hobbes peab inimelu suurimaks väärtuseks, mille säilitamiseks on riik üldse loodudki. Seega õigustab Hobbes ka vastuhakku suveräänile, kui mängus on inimese enda elu, kuid vastustab tugevalt alamatepoolset initsiatiivi kodusõja algatamiseks. Riik pole tema jaoks seega mitte väärtus omaette, nagu arvasid Vana-Rooma vabariiklased ja on arvanud ka mitmed teised patrioodid, vaid ratsionaalne vahend negatiivsete inimtungide allasurumiseks.
Oma mõtisklustes erinevate riigikordade üle jõuab Hobbes lõpuks järeldusele, et parim lahendus oleks absoluutne monarhia, kuna ainuvalitseja isik suudaks kõige paremini inimeste egoistlikke tunge alla suruda ning ühiskonda unifitseerida, sest suveräänses kogus võivad tekkida tugevad erahuvid, mis riigi hävingusse tõukaksid. Alamate ja valitsejate üksmeel on aga riigi püsimise puhul peamine, seetõttu peab ka suverään seda alati taotlema, rahval tuleb talle aga samal põhjusel alati alluda. Hobbesi absolutismiteooria ei rõhu seega riigivalitsemise osas otseselt ainuvalitseja (absoluutse monarhi) isikule, vaid hoopis inimeste põhimõttelisele võrdsusele ning nende tungide ohjeldamise vajadusele. Seetõttu sattus ta traditsiooniliste monarhistide tugeva kriitika alla, eriti seetõttu, et tema teooriast võis välja lugeda ka seda, et kuna Oliver Cromwell oli võimu Inglismaal juba enda kätte haaranud, siis võis teda pidada uueks suverääniks ning rahva allumiskohustus pidanuks kehtima tema suhtes. Hiljem suutis Hobbes ka kuningaga ära leppida ning restauratsiooniaegsel Inglismaal olid ta ideed küll au ees, kuid reaalselt ei leidnud tema põhimõtted riigivalitsemises kunagi rakendamist.
[redigeeri] Robert Filmeri jumaliku põhjendusega absolutismiteooria
Robert Filmer (1588–1653), oma kaasaegseid, sealhulgas ka Hobbesi, oluliselt mõjutanud mõtleja, põhjendas absolutismi mitte ratsionalismist lähtuvast loomuõiguslikust, vaid traditsioonilisest religioossest seisukohast lähtudes. Tema teooria, nagu Hobbesi omagi, oli tingitud Inglise kodusõjast, mille tingis Parlamendi soov kuninga võimu oluliselt piirata ning enda mõjuvõimu tunduvalt tõsta. Filmer väidab oma peateoses "Patriarcha" (ilmus trükis alles 1680), et kuna Jumal andis kogu maapealse võimu Aadamale, siis on tema pärijatel õigus võimu jagamata valitseda. Ainuüksi see postulaat poleks küll suuremat midagi tähendanud, sest Aadamast põlvneb Piibli järgi kogu inimkond ja nii võiks absoluutset võimu taotleda pea igaüks, kuid Filmerile on olulisem võimu põhimõtteline olemus, mitte selle otsene põlvnevus. Tema arvates on valitseja loomulikuks, Jumalast antud õiguseks hoolitseda oma alamate eest nagu isa perekonna või peremees majapidamise eest, omades sealjuures ainuisikulist otsustusõigust. Liaks kuulub valitsejale ka absoluutne omandiõigus, mida ta võib, aga ei pea delegeerima alamatele. Seetõttu võib ta ka inimesi oma äranägemise järgi maksustada, sest talle kuulub omandi esmaõigus. Juhul, kui riigis on kuningavõim millegagi piiratud, toovat see endaga kaasa anarhia. Filmeri ideed leidsid laia toetuspinda keskaegse universalistliku patriarhaalsuse ja 16. sajandil tekkinud tugeva kuningavõimu ideede segunemisel tekkinud populaarse arusaama tõttu kuningast kui rahva isast. Tema absolutismiteooria oli üks ideoloogiliselt kategoorilisemaid ning seda ei püütud kunagi ellu rakendada. Siiski oli see omas ajas väga mõjukas, eriti just seetõttu, et pereisa kui piiramatu käskija mudel rakendus suures osas ka tegelikus elus, ning John Locke oponeeris oma teostes peamiselt just tema, mitte niivõrd Hobbesi seisukohtade vastu.
Filmerile sarnaseid seisukohti esindas ka Louis XIV aegne vaimulik ja troonipärija koduõpetaja Jacques-Benigne Bossouet (1627–1704) oma teoses "Poliitika pühakirja alusel" (1679). Bossouet tõi kuningavõimu puhul välja neli põhiomadust: see on püha, paternalistlik, absoluutne ning allutatud mõistusele. Nagu Filmergi, rõhutas ta seda, et kuningas on rahvale kui heatahtlik isa, kelle on määranud kõige Isa, Jumal.
[redigeeri] Valgustatud absolutismi teooriad
Selle teooriate ja praktiseerimise kohta vaata täpsemalt: Valgustatud absolutism
18. sajandi alguseks oli absolutism olulisemates Euroopa riikides seatud kahtluse alla, sest ratsionalistliku mõtteviisi leviku tõttu levis üha enam seisukoht, et inimesed on loomupäraselt võrdsed ja suudavad ilma absoluutse võimu sunnita tunduvalt edukamalt ühiskonnana toimida. Sellele seisukohale olid tugevaks toeks Inglismaal toimunud Kuulus revolutsioon ja sellel järgnenud John Locke'i liberaalset ühiskonda pooldavad kirjutised. Prantsusmaal asusid samalaadseid seisukohti toetama Charles de Montesquieu ja Voltaire. Siiski arendati ratsionalistlike mõtlejate poolt edasi ka absolutismiideed, mistõttu tekkis ka valgustatud absolutismi teooria.
[redigeeri] Kameralistide absolutismiteooria
Saksamaal tekkis 17. sajandi lõpul teooria üldisest hüveolust (allgemeine Wohl), mis loodeti saavutada targa ja ettenägeliku absolutistliku valitseja poolt läbi viidud edumeelsete reformidega. Esimesena kasutas hüveolu terminit Samuel Pufendorf, tema ideid arendas edasi aga Christian Thomasius (1655–1728), keda peetakse kameralismi loojaks. Tema arusaama järgi pidid ühiskonnas valitsema teatud kindlad eetilised normid ja ettekirjutused, mida mõista, luua ja kehtestada saaks ainult haritud inimene, filosoof. Seega pidas ta vajalikuks, et piiramatu võimuga valitsejat nõustaksid filosoofid, veelgi parem aga, kui too ise oleks üks nende seast.
Kameralistika olulisimaks esindajaks peetakse aga Christian Wolffi (1679–1754), kes uskus, et absoluutsel monarhil on õigus ja samas ka kohustus valitseda oma alamate hüvanguks. Temagi ideaalvalitseja oli seetõttu filosoof, kes suudaks võrdselt edukalt tegeleda kõige ühiskonnaellu ja riigivalitsemisesse puutuvaga. Kameralistliku absolutismi õnnestumise eelduseks pidas ta seda, et valitseja ja ta kaastöölised looks võimalikult palju seaduseid, direktiive ja edikte, millega suunataks kõike, mida vähegi võimalik, uskudes, et võimalikult suure deskriptiivsusega võib ühiskonda ideaalseks kasvatada. Wolffi ideid püüdsid kõige innukamalt, kuigi tunduvalt erinevatel viisidel, ellu viia kaks saksa monarhi: Friedrich Suur ja Joseph II.
[redigeeri] Füsiokraatide riigiteooria
Füsiokratism tekkis 18. sajandi Prantsusmaal ning selle loojaks peetakse Louis XV ihuarsti François Quesnay'd. Mõningas mõttes olid tema ideed kameralismi vastandeiks, kuna erinevalt viimase üldisest tendentsist õhutada võimalikult suurt riigi kontrolli, soovis Quesnay kogu ühiskonnaelu, eriti aga majanduse sellest just vabastada. Ta uskus, et kõige paremini toimib riik siis, kui seda juhivad loomuseadused, mitte aga valitsejate ettekirjutused. Samas oli ka tema eesmärk sama, mis kameralistidel, valgustada ühiskonda ning saavutada üldine hüveolu. Ka füsiokratistlikku riiki võis tema nägemuse järgi juhtida absoluutne monarh, kuid see pidi oma mõjuvõimu rakendama selleks, et riigi- ja muude huvigruppide poolset sekkumist minimaliseerida. Füsiokratistidelt pärineb ka vabaturumajanduse lipukiri: "Laissez faire, laissez passer" (laske teha, laske juhtuda), kuna vastavalt oma loomuõiguse teooriale pidasid nad parimaks majandusvormiks just võimalikult piirangutevaba turumajandust, kus hinna kujundavad nõudmine ja pakkumine. Selles punktis avaldus ka kõige teravamalt vastuolu kameralistidega, kuna nood toetasid merkantilismi. Kuid rohkem oli neil kahel valgustusteoorial siiski ühist, põhiline oli see, et need mõlemad toetasid üldjoontes valgustatud absolutismi.
[redigeeri] Opositsioon valgustatud absolutismile
Valgustatud absolutismile tekkis 18. sajandi jooksul aga ka kahest erinevast algpunktist lähtuv opositsioon. Esimesed vastuseisjad olid konservatiivse suuna esindajad, kes põhjendasid oma vastasust sellega, et valgustatud absolutism lõhub seni ühiskonnas toiminud traditsioonilised sidemed, jõudude vahekorrad ja pöörab pea peale seisusliku ühiskonna. Samuti viitasid nad valgustatud absolutismi oluliselt nõrgale kohale: kuna valitseja võim on piiramatu, siis võib uus monarh oma eelkäija ajal läbi viidud reformid tühistada ja hoopis vastupidiselt valitseda, mistõttu valgustatud absolutism ei pruugi oma eesmärke täita. Liberaalse opositsiooni esindajad väitsid aga, et ka lihtinimestel peaksid olema poliitilised õigused, mistõttu nende ideaalseks valitsusvormiks oli demokraatia. Liberaalid viitasid ka sellele, et kui valgustus on oma eesmärgi täitnud (ja mõned neist uskusid seda 18. sajandi lõpus tõepoolest), siis on rahvas juba piisavalt haritud, et ise end valitseda ja ei vaja enam selleks absoluutse monarhi sunnivahendeid.
Prantsuse revolutsiooni järel näis valgustatud absolutism end olevat ammendanud. Hilisemad mõtlejad enam absolutismidoktriini Euroopas ei toetanud, küll aga jäi mõjukaks romantismiajal kujunenud monarhismiteooria, mille järgi valitsejal pidid olema suurim ja isalik, ent mitte absoluutne võim. Monarhismiideaal varises lõplikult kokku Esimese maailmasõja järel.
[redigeeri] Absoluutne monarhia praktikas
[redigeeri] Eellugu
Praktikas võib absolutismi põhimõtteliselt märgata juba isegi niivõrd vara kui Vana-Egiptuses, kus jumal-kuningale (Euroopas peamiselt tuntud vaaraona) kuulus ametlikult kogu maa ning kogu võimutäius terve maailma üle. Ka mitmed hilisemad valitsejad kuulutasid end jumalikeks ning põhjendasid nii oma absoluutset võimutäiust, üks viimaseid oli ilmselt Rooma keiser Diocletianus. Peaaegu absoluutset võimu omas ka Bütsantsi (Ida-Rooma riigi) keiser, kuid tema oli kõrgeim ilmalik ja vaimulik maapealne isand ja mitte jumal. Idamaades ning Kesk- ja Lõuna-Ameerika riikides kuulus valitsejale traditsiooniliselt samuti väga suur võim. Need traditsioonid võttis üle ka Türgi sultan, mistõttu Osmanite riik oli väga suures sõltuvuses teda valitseva valitseja isikust ning käis sobivate sultanite puudumisel 17.–18. sajandil kiiresti alla. Kuid ühtegi neist valitsusvormidest ei nimetata siiski tavaliselt absoluutseteks monarhiateks, kuna see termin seoti juba suhteliselt ammu uusaegses Euroopas tekkinud absolutismiga, mis erinevalt varasematest oli teoreetiliselt (ratsionaalsele filosoofiale tuginedes) põhjendatud.
[redigeeri] Absolutismi alged Euroopas
Euroopas olid juba alates kõrgkeskajast hakanud tekkima tsentraliseeritud riigiaparaadid. Kõige kaugemale arenes see Inglismaal, kus võim koondus aga kuninga kõrval järk-järgult ka parlamendi kätte. Teisiti läks asi aga Prantsusmaal, kus poliitiline ühtsus saavutati peamiselt sõjalisel teel ning kuningal oli mängida suur roll. Juba François I valitsemise ajal võib märgata absolutistlikke tunnuseid: kuningas sai Bologna konkordaadiga sisuliselt võimu kiriku üle, ei hoolinud suurfeodaalide nõudmistest ning surus kuningliku vetoga oma tahtmise peale ka parlamendile, mille osatähtsust ta pidevalt piiras. Enam-vähem analoogset poliitikat jätkas ka François' poeg Henri II, kuid tema ootamatu surm ja seejärel alanud ususõjad nõrgestasid keskvõimu umbes pooleks sajandiks.
Teatud võimalused absoluutseks võimuks oli olnud ka paavstivõimul, mis 13. sajand jooksul kontrollis kohati suurema osa Euroopa riikide valitsemist. Selline paavsti ilmalik võim oli siiski äärmiselt ebastabiilne ning tugevad valitsejad (eestkätt Prantsusmaa kuningas ja Saksa-Rooma keiser) talle alluda ei soovinud. Pealegi ei olnud katoliku kiriku struktuur selleks ka väga sobilik, sest paljud peapiiskopid ja piiskopid, kes nimeliselt allusid paavstile, määrati tegelikult kohalike valitsejate poolt. 14. sajandil nõrgenes paavstivõim oluliselt ning pärast renessansi algust ei laienenud see ilmalikus mõttes enam kaugemale Itaaliast.
16. sajandil tekkis ka võimalus luua universaalne monarhia, kuna Habsburgide dünastia oli endale saanud nii enamiku Burgundiast, Saksa-Rooma keisritrooni kui ka Hispaania koos selle kiiresti kasvavate kolooniatega. Karl V-l polnud aga kunagi absoluutset võimutäiust, kuna erinevalt François'st pidi ta pidevalt arvestama oma etniliselt ja seadustelt väga kirevate valduste eriõiguseid, traditsioone ja muud säärast. Eriti raske oleks isikuvõimu olnud kehtestada Saksamaal, kus keisri kõrval oli oluline roll kuurvürstidel, Riigipäeval ja kohtuorganitel. Lisaks sellele hakkas seal 1520. aastatel levima ka luterlus, mis oli suurelt osalt suunatud just keiserliku absolutismi kehtestamise vastu. Seetõttu lõppesid Karl V katsed kehtestada usuühtsust ja võimalikku keiserlikku absolutismi Saksa-Rooma riigis Augsburgi usurahuga, misjärel keisritiitli tähtsus tunduvalt vähenes. Karli poeg ja Hispaania kuningas Felipe II suutis aga oma riigis, mis oli tolleaegse Euroopa tugevaim, kehtestada tegeliku kuningliku ülemvõimu, rajades äärmiselt jäiga hierarhiaga valitsuskorra ning laialdase kuningale alluva bürokraatliku aparaadi. Tema süsteemi puudusteks olid aga religioonipoliitika pidev ületähtsustamine, kompromissitus ning tugeva valitseja hädavajalikkus, kes kõike oma kontrolli all hoiaks. Juba Felipe II-le käis tema konfessionaalse absolutismi kehtestamine sisuliselt üle jõu (pealegi oli tal ka ebaõnne, kui "Võitmatu Armaada" tormi kätte jäi ja hukkus), tema jõuetu poja Felipe III ajal hakkas Hispaania aga kiiresti alla käima.
[redigeeri] Absolutism 17. sajandi esimese poole Prantsusmaal
Alates Henri IV ja eriti Nantes'i ediktist (1598), mis lõpetas teatavasti usuvaenused Prantsusmaal, hakkas riik kiiresti tugevnema ning kuningas ja tema kaastöölised kujundasid suhteliselt kiiresti efektiivse keskvõimuaparaadi. Siiski piirasid kuningavõimu mitmed olulised tegurid: hugenotid olid Nantes'i edikti järgi saanud endale niivõrd suuri privileege, justkui riigi riigis (neil olid oma parlamendid, omavalitsused, sõjavägi jne); suurfeodaalid olid kohati oma valdustes ikka veel iseteadvad ja mõjukad ning Pariisi parlament ja generaalstaadid omasid veel suhteliselt olulisi õiguseid, näiteks maksude kehtestamise oma. Henri ajal nende probleemidega kuigivõrd tegeleda ei jõutud, kuna ta tapeti fanaatilise katoliiklase poolt ning tema alaealise poja Louis XIII valitsusaja esimestel aastatel hakkas keskvõim hoopis nõrgenema.
Kuid asjaolud muutusid, kui riigi tegelikuks juhiks sai kardinal Armand Jean du Plessis de Richelieu, kes asus keskaparaadile allutama kõiki kohalikke võimukeskusi. Richelieu oli ka edukas: hugenottidelt võeti enamik nende privileegidest ja kuigi see põhjustas kodusõja, siis suudeti see suuremate probleemideta võita (selle ilmselt tuntuim sündmus oli hugenottide kindluse La Rochelle'i piiramine ja vallutamine) ning neile jäi vaid usuvabadus koos väga piiratud omavalitsusega; suurfeodaalid pidid oma kindlused lammutama (välja arvatud need, kelle omad asusid piiri läheduses) ning kaotasid nii oma sõltumatuse garandi, samuti kaotati kõik sisetollid, nii et riigist sai üks majandusruum; kohalike parlamentide tegevusvabadust piirati oluliselt ning seisuste kogu, generaalstaate, ei kutsutud kokku enne kui alles 1789. aastal (viimati enne seda 1614. aastal). Nende saavutuste tõttu peetakse Richelieu'd ka Prantsuse absolutismi tegelikuks rajajaks. Irooniline on aga see, et kuningas, kes ametlikult oleks justkui pidanud olema piiramatu võimuga valitseja, sekkus riigiasjadesse ilmselt sama palju kui tänapäeva konstitutsioonilise monarhiaga riikide valitsejad.
Analoogne valitsuspoliitika jätkus ka peale Richelieu ja Louis XIII surma, kui järgmiseks tegelikuks riigijuhiks sai kardinal Jules Mazarin (Gulio Mazzarini), kes valitses noore Louis XIV eest kuni oma surmani 1661. aastal. Richelieu ja Mazarin suutsid oluliselt tõsta ka Prantsusmaa välispoliitilist prestiiži, sekkudes protestantide poolel Kolmekümneaastasesse sõtta, mille tulemusel sai riik mõningaid valduseid isegi ida pool Reini. Nii panid kardinalid aluse hilisemale Prantsusmaa dominatsioonile Euroopas. Nende ajal kujunes ka merkantilistlik majanduspoliitika ja range (vara)klassitsistlik kultuur (avaldus nii kunstis, kirjanduses kui ka muusikas), kus nõueteks olid täpsus, napisõnalisus ja selgus. Domineerima pääses ratsionalism, mille olulisimaks edendajaks oli ilmselt René Descartes.
[redigeeri] Louis XIV absolutism
Louis XIV on üks pikaajalisemaid (ja ilmselt ka tuntumaid) valitsejaid ajaloos, kuid tema tegelik valitsusaeg algas alles tema kuningaksoleku 18. aastal, kui 23-aastane kuningas lähikondlaste imestuseks teatas, et hakkab oma riiki ise juhtima. Lühikese ajaga allutas ta kogu riigivalitsemise temale alluva ametnikkonna kätesse ning asus looma Euroopa suurimat armeed, et oma riik viia "loomuliku idapiirini" Reini jõel ("loomulik lõunapiir" Püreneedes saavutati 1659. aastal Püreneede rahuga). Majanduspoliitikat asus juhtima kuninga usaldusalune ja üks merkantilismi silmapaistvamaid arendajaid Jean-Baptiste Colbert.
Kuningas Louis XIV suutis oma valitsusajal luua tõepoolest laialdase veendumuse, et kõik riigis sõltubki vaid temast. Teda nimetati Päikesekuningaks (Le Roi Soleil) ning talle omistati ütlus: "Riik, see olen mina" (L'Etat, c'est moi, on küll kaheldav, kas ta ise täpselt nii väljendus, kuid traditsiooniliselt on seda lauset talle omistatud). Louis tegeles üle kümne tunni päevas paberitööga ning vaba aega tal sisuliselt polnudki, sest dokumenditööst vaba aeg oli täidetud range päevaplaani järgi peetavate jalutuskäikude, ringkäikude, ballide, vastuvõttude ja muu sellisega. Nõnda võib öelda, et vahest maailma suurim absoluutne monarh ohverdas oma elu riigisüsteemi heaks. Ta püüdis kõiges saavutada ka äärmist täpsust ja õigsust, mõistagi eestkätt talle otseselt alluvatelt inimestelt. See tekitas küll sageli viha ja arusaamatusi ning põhjustas isegi enesetappe, kuid lõppkokkuvõttes saavutas Louis enamiku oma sisepoliitilistest eesmärkidest: tema ajal kaotasid hugenotid oma viimased eriõigused ning enamik neist põgenes riigist, seega taastati sisuliselt reformatsioonieelne katoliikluse hegemoonia, kusjuures kirik oli kuninga suurema kontrolli all kui kunagi varem; samuti koondati kõik kuningale potentsiaalselt ohtlikud olevad suurfeodaalid uude Versailles' lossi, kus nad kuninga õukonnas olles sõltusid monarhi tahtest ning olid pidevalt tema kontrolli all; majanduses kehtestus riigi range kontroll ning maksusissetulekud kasvasid tunduvalt. Samas ei olnud kõik siiski ka ideaalne, kuna maalt lahkunud hugenotid olid ühed kõige produktiivsemad ja professionaalsemad töölised ning kuninga radikaalsete meetmete vastu (teisusuliste liiga range kohtlemine) protesteeris isegi Rooma paavst.
Louis' välispoliitika rajanes peamiselt sõjalisel jõul ja et see oli kahtlemata Euroopa tugevaim (17. sajandi lõpus teenis Prantsuse armees umbes 400 000 meest) ning ilmselt ka distsiplineerituim, siis oli see enamasti ka edukas. Tema ajal pidas Prantsusmaa neli suurt sõda: Devolutsioonisõja, Prantsuse-Hollandi sõja, Pfalzi pärilussõja (neid kolme kokku nimetatakse ka Reunioonisõdadeks) ning Hispaania pärilussõja. Kahes esimeses oli ta kahtlemata edukas, vallutades sisuliselt kogu Saksamaa kuni Reinini ning enam kui poole Hispaania Madalmaadest. Kuid Prantsusmaa mõõdutundetu tugevnemise pärast muretsevad Inglismaa, Austria, Hispaania ja mitmed teised riigid (sealhulgas ka Brandenburg) sõlmisid Pfalzi sõjas koalitsiooni ning suutsid Prantsusmaad sundida mõningaid varasemaid territooriume loovutama. Ka Hispaania pärilussõjas ei õnnestunud Louis'l saada lõunapoolset riiki oma otsese kontrolli alla, ta pidi leppima selle sõltumatusega, kuigi riigi kuningaks sai Louis' lapselaps Felipe V.
1715. aastal, kui Louis XIV suri, näis nii talle kui ka enamikule prantslastest, et ta elu on läbi kukkunud, kuna äsjalõppenud Hispaania sõjas oldi sisuliselt lüüa saadud ning selge dominatsioonipositsioon kaotatud. Ometigi oli Prantsusmaa ikkagi Euroopa sõjaliselt ning majanduslikult tugevaim riik, kuid rahva ja uute valitsejate vastumeelsus Louis' liiga pedantseks ja ebainimlikuks aetud valitsuskorraga tõi kaasa selle, et Prantsuse õukond ja valitsus kaldus järgnevalt hedonismi ning riik hakkas nõrgenema.
[redigeeri] Absolutism teistes 17. sajandi Euroopa riikides
Ka mitmes teises Euroopa riigis peale Prantsusmaa oli märgatav osa võimust 17. sajandiks koondunud kuninga kätte. Siiski ei kujunenud neis esialgu välja niivõrd puhtakujulist absolutismi kui Prantsusmaal. Saksa-Rooma riigis oli keisril teatud võimalusi kehtestada absolutism sõjalisel teel, kuid Rootsi sekkumine sõtta 1630. aastal nurjas selle. Inglismaal päädis absolutismi kehtestamise katse kodusõjaga, mille võitsid kuningavastased usufanaatikutest independistid Oliver Cromwelli juhtimisel, kes kehtestas kuninglikust absolutismist veelgi tsentraliseerituma ja totalitaarsema võimu, olles ilmselt esimene tõeline uusaegne diktaator. Hispaanias valitsesid peale Felipe II surma suhteliselt saamatud kuningad ning seetõttu oli ka keskvõim nõrk, Portugal aga allutati vahepeal hispaanlastele ning kui see 1640 taas iseseisvus, oli riigivõim tükk aega üpris jõuetu.
Ainsad riigid, kus saab 17. sajandi teisel poolel rääkida tõelise absolutismi kehtestamisest, olid Taani ja Rootsi. Esimeses neist toimus monarhistlik riigipööre 1660. aastal, mil peale riigi lüüasaamist Rootsi käest otsustati valitsuskorda efektiviseerida. Kuninga kätte anti sisuliselt kogu võimutäius ning aadelkond maksustati, samuti kehtestati teenistusastmete tabel, mis võimaldas kõigil riigi kodanikel jõuda aadliseisusesse. Selline süsteem kehtis Taanis suuremate muutusteta kuni 1849. aastani.
Rootsis omas kuningas alates Gustav Vasa ajast pidevalt suhteliselt tugevat positsiooni, kuid aadlikest esindajatekogu piiras seda siiski sageli korduvalt. Võimekad kuningad, nagu Gustav II Adolf ja Karl X, suutsid riiki edukalt juhtida, kuid kahel korral, pärast 1632. ning uuesti 1660. aastat, omas riigis monarhi alaealisuse tõttu reaalset võimu regentvalitsus. Esimesel korral valitses riiki tegelikkuses võimekas kantsler Axel Oxenstierna, teisel korral ei saanud regendid aga oma ülesannetega kuigivõrd hakkama. Seetõttu kisuti Rootsi Prantsusmaa poolel suhteliselt mõttetusse Skåne sõtta (1674–1679), kus absolutistlik Taani oli Skåne tagasivõitmisele lähedal. Seda takistas vaid noore kuninga Karl XI oskuslik vägede juhtimine nimetatud provintsis. Ent peale sõdagi ei soovinud senised valitsejad kuningale võimu koheselt loovutada. Puhkes äge sisevõitlus, kus oluline osa aadelkonnast toetas aga just kuningat ning 1680. aastal kehtestati ka Rootsis absolutism. Algas mõisate reduktsioon ning ehitati üles efektiivne maksusüsteem, mis võimaldas Rootsil luua vägagi arvestatava püsiarmee. See süsteem kestis kuni Karl XII surmani Põhjasõjas.
[redigeeri] Prantsuse riigivõim pärast Louis XIV-t
Louis XIV surma järel tõusis võimule tema alaealine lapselapselaps Louis XV, kelle esimesel aastatel valitses regentlus. Võim jäi endiselt tsentraliseerituks, kuid enam ei mõeldud eriti riigi tugevdamise pale, pigem püüdsid võimulolijad enda elu võimalikult mugavaks teha. See tendents jätkus ka Louis XV täisealiseks saades, kui riigielus mängisid olulist rolli tema armukesed: Madame de Pompadour ja Jeanne du Barry. Prantsuse õukond oli rokokoovaimsuse peamiseks keskuseks ning ehkki enamik tuntud valgustusfilosoofe pärineb just Prantsusmaalt, ei rakendatud nende ideid sealses riigivalitsemises sisuliselt üldse. Ainsaks erandiks oli füsiokratistlik majanduspoliitika, mida püüdis ellu viia majandusminister Anne Robert Jacques Turgot. Kuid ka tema reformid katkestati õige pea ning ta saadeti erru. Turgot' majandusreformide nurjumist peetakse ka Prantsuse revolutsiooni üheks olulisimaks põhjuseks. Seega võib öelda, et Prantsuse kuningakoda ei läinud kaasa ülimalt oluliste valgustusideedega (seda just valitsemisprintsiipides, aristokraadid ise olid kahtlemata haritud ning mõned neist toetasid ka rahva harimist, kuid et reaalseid reforme ei järgnenud, siis põhjustas see laialdast rahulolematust), mis maksis talle hiljem karmilt kätte.
[redigeeri] Valgustatud absolutism Saksamaal
Saksamaal mängis valgustatud absolutism olulist rolli kahes suuriigis: Preisimaal ja Austrias.
[redigeeri] Preisimaa Friedrich Suure ajal
Friedrich II (valitses 1740–1786) peetakse meheks, kes tegi Preisimaast suurriigi. Senimaani oli see riik olnud küll üks Saksamaa suurimaid ja mõjukamaid, kuid võrreldes Habsburgide Austriaga oli ta tunduvalt nõrgem, samuti jäi ta tähtsuselt alla ka mitmele teisele toonasele Saksa riigile, kuna Saksimaa hertsog oli ka Poola kuningas ning Baieri hertsog valitses tunduvalt rikkamat maad. Muutused olid alanud 17. sajandil, mil Hohenzollernite riigi nimeks oli veel Brandenburg, kui Suur Kuurvürst Friedrich Wilhelm tugevas oluliselt oma sõjaväge ning liitis Preisi hertsogkonna otseselt Brandenburgiga. Tema poeg Friedrich III kuulutas end 1701. aastal Friedrich I nime all Preisimaa kuningaks, tolle poeg Friedrich Wilhelm I aga kehtestas riigis absolutismi. Friedrich Wilhelm, Friedrich II isa, oli lausa patoloogiliselt kitsi ning seetõttu ka äärmusmerkantilismi pooldaja, samuti ei hoolinud ta kõrgetest kunstidest ega filosoofiastki, mistõttu valgustuse vaim läks tast suhteliselt kaugelt mööda. Ta hoolis vaid sõjaväest ning protestantlikust usust, aga samuti ka monarhi võimalikult suurest võimutäiusest, kuna ütles oma alamate kohta: "Inimese hing kuulub Jumalale, kõik muu peab kuuluma aga mulle!" Friedrich Wilhelm I ajal kasvas Preisimaa sõjavägi enam kui kaks korda, muutudes tolleaegse Euroopa tugevaimaks (kuna Prantsusmaa armee oli peale Louis XIV surma tunduvalt kahanenud).
Friedrich II natuur oli isa omast tunduvalt erinev, tulevane kuningas oli vaimustuses nii valgustusideedest kui ka kultuurist, ta isegi mängis flööti ning komponeeris heliteoseid. Kuningaks saades alustas ta kohe oma ümberkorraldusi: 2. valitsuspäeval jagas ta rahvale tasuta vilja, 4. päeval keelas piinamised ning kehtestas usuvabaduse. Oma isa kokkuhoidlikku valitsussüsteemi ta siiski kuigivõrd ei muutnud, kuid rakendas seda hoopis teistel eesmärkidel: tema isikus oli troonile tõusnud esimene tõeliselt valgustuslike ideaalidega monarh. Ta kutsus Preisimaale tagasi isa ajal pagendatud kameralisti Christian Wolffi ning alustas oma "Versailles'i" ehitamist, selleks sai Sanssouci loss Potsdamis. Sinna kutsus ta mitmeid valgustuse suurkujusid, ka oma ammuse kirjasõbra Voltaire'i. Majanduses jätkas Friedrich merkantilismi järgimist. Samuti soodustas ta asustamata aladele uute külade rajamist, kutsudes üle Euroopa rahvast Preisimaale.
Vaatamata oma kõigile idealistlikele ja kultuurisõbralikele ümberkorraldustele, ei jätnud Friedrich II unarusse ka armeed, jätkates selle suurendamist ning distsiplineerimist. Samuti avaldus juba Friedrichi esimestel valitsusaastatel tema armeejuhi- ja diplomaaditalent, kui ta suutis Austria pärilussõjas vallutada Sileesia. Õige pea tuli tal seda kaitsta pea kõigi Mandri-Euroopa riikide vastu, kui Seitsmeaastases sõjas sõlmiti Preisimaa-vastane pretsedenditu Prantsuse-Austria liit ning peagi liitus sellega ka Venemaa. Friedrich näitas taas küll oma hiilgavat väejuhiannet, kuid ülekaalukad vastaste jõud oleks teda kahtlemata võitnud, kui Venemaal poleks võimule tulnud Friedrichit austav Peeter III ja Prantsusmaa pidanud koloniaalvõitluse tagajärjel Inglismaale alistuma. Sisuliselt üksi Preisimaa vastu jäänud austerlased ei suutnud Friedrichit enam oluliselt ohustada ning Maria Theresia pidi leppima Hubertusburgi rahuga, millega Sileesia jäi Preisimaale.
Hiljem keskendus Friedrich riigi tugevdamisel sõdimise asemel diplomaatilistele vahenditele. Tema ja Katariina II initsiatiivil toimus 1772. aastal Esimene Poola jagamine, millega Preisimaa sai maismaaühenduse Ida- ja Lääne-Preisimaa vahel. Tema järgnevate plaanide hulgas olid visandatud juba ka Poola järgnevad jagamised, millega (nagu ka tegelikkuses juhtus) see riik pidi täielikult Venemaa, Austria ja Preisimaa vahel ära jagatama. Kokkuvõttes kasvas Friedrich II valitsusajal Preisimaa territoorium kaks, selle elanikkond aga peaaegu kolm korda. Preisimaa tõusis kahtlemata Euroopa suurriikide hulka, kindlustades staatuse lõplikult Seitsmeaastasest sõjast "puhtalt" väljatulemisega (kuigi selle tulemusena kaotas ta ligi 10% oma elanikkonnast).
Peale Friedrich II sai Preisimaa kuningaks tema vennapoeg Friedrich Wilhelm II, konservatiivne ja vaimsete huvideta mees, kes valgustusest ei hoolinud ning püüdis paljusid Friedrichi reforme tühistada. See õnnestus tal siiski vaid osaliselt, kuna algasid revolutsioonilised sõjad ning riigi sisepoliitikaga tegelemiseks jäi vähe aega.
[redigeeri] Austria 18. sajandil
Habsburgid, kes valitsesid Austriat teatavasti 13. sajandist alates, olid 17.–18. sajandi jooksul oluliselt tugevnenud, liites oma valdustega enamuse seni Türgile kuulunud Ungarist. Samas oli neil ka probleeme, kuna keiser Karl VI polnud meessoost pärijaid, mis tähendas Habsburgide meesliini lõppemist ja nende valduste võimalikku laialijagamist. Seetõttu oli Karl koostanud "Pragmaatilise sanktsiooni", millega ta jättis kõik oma valdused ükskõik kummast soost pärijale. Lõpuks osutuski selleks tema tütar Maria Theresia. Teised riigid olid varem nõustunud "Pragmaatilist sanktsiooni" tunnustama, aga kui Karl suri, püüdsid enamik Austria naabreid Austria pärilussõjas selle pärandist tükki endale saada. Kõige paremini õnnestus see Preisimaal, mis sai endale Sileesia, kuid et selle kuningas Friedrich Suur sõlmis seejärel Austriaga separaatrahu, õnnestus austerlastel 1748. aastaks teised vastased oma maalt välja tõrjuda ning rohkem valduseid mitte kaotada.
Maria Theresiat (valitses 1740–1780) ei peeta küll valgustuslikuks monarhiks, kuid absoluutne monarhia eksisteeris tema ajal Austrias kindlasti. Ta teostas mitmeid reforme: tsentraliseeris riigivalitsemist, pannes kohalikes omavalitsustes juhtivatele kohtadele oma saksakeelsed ametnikud, samuti rajas oma õukonna, mille koondas Schönbrunni lossi ning efektiivistas maksukogumist. Nii sarnanevad tema reformid teatud määral Richelieu ja Louis XIV omadega, ent tema usupoliitika oli siiski erinev, sest ehkki Maria Theresia oli sügavalt usklik katoliiklane ning teisusklikke kuigivõrd ei sallinud, ei kiusanud ta neid taga ega püüdnud sundkatoliseerida. Ta ei püüdnud ka kirikut riigi diktaadi alla sundida.
Maria Theresia poeg ja pärija, esimene Habsburg-Lotring Joseph II (valitses Austriat 1780–1790) oli aga oma emast sootuks erinev. Ta imetles ema "põlisvaenlast" Friedrich II, vaimustus valgustusideedest ning soovis oma riiki võimalikult radikaalselt reformida. Juba oma ema eluajal oli ta oma tahtmist sageli läbi surunud, sundides Austriat näiteks esimesest Poola jagamisest osa võtma, kuid iseseisvalt troonile tõustes algatas ta ühed ajaloo kõige äärmuslikemad muudatused. Ta kaotas pärisorjuse (mille näiteks Friedrich II oli alles jätnud), jagas talupoegadele maad, kehtestas usuvabaduse ja allutas valitsusele katoliku kiriku, sekulariseerides selle valdused ning lahutades selle ka riigist. Nendest "õudustest" jahmunud paavst sõitis isiklikult Josephi juurde, kuid ei suutnud teda ümber veenda. Josephi näol oli tegu oli ilmselt kõige julgema ja kaugeleminevama valgustatud absolutistiga üldse, kuid paraku ei jaganud tema alamad valitseja ideaale. Tema jätkuvad ja üha radikaalsemad ümberkorraldused (Habsburgide valdused jagati ajaloolisi piire arvestamata haldusüksusteks, mida valitsesid Josephi ametnikud ning kogu riigis kehtestati ametikeelena saksa keel; keiser ise ütles, et ta on sakslaste keiser ning seetõttu peab ta ka valitsema saksa riiki) tekitasid üha suuremat vastuseisu nii aadelkonnas kui ka alamrahva seas ning Austria Madalmaad kuulutasid end 1790 koguni iseseisvaks. Selleks ajaks oli alanud ka Prantsuse revolutsioon ning keiser Joseph ette võtnud oma kuulsusetu sõjaretke Türgi vastu, mis lõppes fiaskoga. Ning ootamatult suri ka keiser ise, pidades viimastel hetkedel oma elu täielikult läbikukkunuks. Siiski imponeeris julge visionäärist valitseja kuju väga hilisematele revolutsionääride, kes lõid temast müüdi kui "tõelisest rahvakeisrist". Josephi järel sai keisriks tema vend Leopold, kes ettevaatliku ning osava valitsejana suutis segadused riigis lõpetada. Tema lühikese valitsusaja järel tõusis 1792 troonile viimane Saksa-Rooma ja esimene Austria keiser Franz, suhteliselt keskpärane ja konservatiivsete vaadetega valitseja.
[redigeeri] Valgustatud absolutism Venemaal
[redigeeri] Venemaa enne Katariina II aega
Venemaal oli võim valitseja isiku ümber koondunud juba ammustest aegadest, kuid et riigiaparaat polnud siis kuigi efektiivne, ei õnnestunud esimestel tsaaridel kõiki oma ambitsioone ellu viia ning tegelikult ka võimutäiust saavutada. Esimesed katsed euroopalikku monarhisimi matkida oli teinud Ivan III, kes pidas end Saksa-Rooma keisriga võrdseks. Võimu äärmise tsentraliseerimise katsetega paistis aga esimesena silma Ivan Julm, kuid tema reformid päädisid vaid mõtlematu julmusega oma rahvaga kallal ning olid üheks teguriks, miks Venemaad ootas peagi peale tema valitsusaega ees suur segadusteaeg (Smuta). Tunduvalt edukamalt asus absolutistlikke ning muid reforme ellu viima Peeter I, kes võitis Rootsit Põhjasõjas, tagades sellega oma riigile suurriigistaatuse, ning püüdis Venemaad euroopastada. Peetrit ei saa nimetada valgustatud, küll aga ilmselt juba euroopalikus mõttes absoluutseks monarhiks, eriti seetõttu, et enamikule tema reformidest oli eeskujuks Rootsi. Tema surma järel algasid riigis aga taas sisesegadused, nõndanimetatud "Palepöörete ajajärk", kus valitsejad vahetusid suhteliselt kiiresti ning enamasti mängis sealjuures pearolli Kaardivägi. Olud stabiliseerusid alles Peetri tütre Jelizaveta Petrovna (Elisabeti) ajal (valitses 1741–1762), kuid temagi sõltus Kaardiväest ning ei omanud absoluutset võimutäiust.
[redigeeri] Katariina II
1762 tõusis Venemaa troonile tsaar Peeter III, kes oli tegelikult sakslane Holstein-Gottorpi dünastiast ning Venemaa valitsevates ringkondades suhteliselt ebapopulaarne. Eriti ei meeldinud neile tsaari ülemäärane Friedrich Suure lembus, mis lõpetas keisririigi jaoks täiesti kasutult Seitsmeaastase sõja. Nii toimus taas paleepööre ning võimule tõsteti Peetri naine, kes oli samuti saksa päritolu, Katariina II nime all.
Katariina oli progressiivne ja haritud naine, kes omas isiklikke suhteid mitmete tuntud valgustajaga (näiteks Voltaire'i ja Denis Diderot'ga). Ta asus Venemaad taas intensiivselt moderniseerima, viies auastmed vastavusse Lääne-Euroopa omadega, püüdes luua uut, valgustusprintsiipidel põhinevat põhiseadust ning tõstes oluliselt riigi prestiiži ja majanduslikku võimsust, viimaseid nii vallutuste kui ka edukate reformide teel. Katariinat võib pidada üheks kõige sihikindlamaks kameralismi järgijaks, kuna ta lasi luua tohutu hulga erinevaid seaduseid, edikte ja ettekirjutusi, millest paljusid ei olnud ilmselgelt võimalik ellu rakendada, kuid mis oma iseloomult olid idealistlikud ning pidid üldist hüveolu kasvatama. Katariina polnud aga siiski mitte mingi naiivne unistaja, vaid pragmaatiline valitsejanna, kes suutis Türgilt vallutada kogu Musta mere põhjakalda ning tegi nii Venemaast olulise konkurendi Osmanite pärandi jagamisel. Lisaks jõudis Venemaa Poola jagamiste tagajärgedel ka Kesk-Euroopasse.
Kui Katariina suri, sai Venemaal troonile ta poeg Paul I, kes põlgas oma "kerglaste elukommetega" ema ning süüdistas teda ka oma isa tapmises. Ta püüdis valitseda Katariinast tunduvalt erinevalt, Friedrich Suurt matkides, ning tekitas sellega taas rahulolematust, põhjustades viimase eduka paleepöörde, mille käigus tsaar tapeti ning uueks keisriks sai tema poeg Aleksander I, kes oma valitsusaja alguses viis läbi mitmeid valgustuslikke reforme, vabastades näiteks ka Balti kubermangude talupojad pärisorjusest, kuid hiljem rõhus ta vaid absolutismile.
[redigeeri] Valgustatud absolutism Rootsis
Peale Karl XII surma oli kuningavõim Rootsis tunduvalt nõrgenenud ning tegelikku võimu püüdis teostada parlament, kus võitlesid Vene-vastaste "mütside" ja Vene-sõbralike "kübarate" fraktsioonid ning poliitika oli suhteliselt heitlik. "Kübarate" võimuperioodil 1760. aastatel oli Rootsi muutunud sisuliselt Venemaa sõltlaseks. Kuid asjaolud muutusid, kui kuningatroonile tõusis Gustav III, kes püüdis Rootsi "mineviku hiilguse" taastada. 1771–1788 valitses ta üha suuremas vastuolus parlamendiga, kelle võimu ta oskuslikult piiras. 1788. aastal õnnestus tal kehtestada täielik absolutism ning järgnevalt püüdis ta sõjas Venemaaga saada tagasi osaltki Põhjasõjas kaotatust. Kaheaastane sõda ei toonud kaasa siiski erilisi tulemusi ning 1790 pidi Rootsi leppima Värälä rahuga, millega sõda lõppes piirimuutusteta, kuid Venemaa kohustus Rootsile maksma toetussubsiidiume. Seejärel sõlmiti ka Vene-Rootsi liit. Gustav püüdis järgnevalt ellu viia valgustuslikke reforme ning piirata veelgi aadlike mõju, kuid 1792. aastal langes ta maskiballil atentaadi ohvriks. Järgnevalt püüdis absolutistlikult valitseda tema poeg Gustav IV Adolf, kuid et tema poliitika lõppes Soome kaotamisega ja õige pea peale seda sai võimule välismaine Bernadotte'i dünastia, oli absolutism Rootsis sisuliselt lõppenud, kuigi teatud sugemed sellest säilisid kuni 20. sajandi alguseni.
[redigeeri] Valgustatud absolutism mujal Euroopas
Peale Preisimaa, Austria, Venemaa ja Rootsi olid valgustusideed olulised ka mitmetes teistes riikides. Siiski polnud teistes Euroopa riikides valgustatud absolutism väga järjepidev ega edukas. Olulisemad olid Portugali ministri Pombali valgustuslikud reformid, mis puudutasid sõjandust, majandust ja haridust, mille tagajärjeks oli Portugali majanduslik õitseng ning suhteliselt kiire taastumine pärast 1755. aasta Lissaboni maavärinat. Taanis teostas valgustuslikku absolutismi kuninganna armuke Struensee, kes aga peagi hukati. Hiljem (1788) vabastati pärisorjusest talupojad. Ka mitmes saksa väikeriigis, näiteks Badenis, kus valitses populaarne suurhertsog Karl Friedrich (kaotas pärisorjuse, keelustas piinamise ja teostas haridusreforme), mängis valgustuslik absolutism olulist rolli.
[redigeeri] Absolutism pärast 18. sajandit Euroopas ja väljaspool seda
19. sajandi algusest kuni Esimese maailmasõjani oli Euroopa jätkuvalt valdavalt monarhistlik ning enamasti teostasid olulist osa võimust ikkagi kroonitud pead. Erandiks oli siinkohal Inglismaa, kus parlamentaarne traditsioon oli juba tugevalt juurdunud. Kuid näiteks Saksamaal, Austria(-Ungari)s, Türgis ja muidugi Venemaal kestis sisuliselt edasi absolutism, vaatamata sellele, et mõnel pool püüti seda parlamendi loomise ja valimiste korraldamisega maskeerida. Kõige ilmsem oli absolutism Venemaal, kus isevalitsuslik kord säilis kuni Nikolai II troonist loobumiseni, aga isegi Prantsusmaal kehtis 1852–1870 veel absoluutne monarhia, kui valitses keiser Napoleon III. Saksamaal oli absolutism kohati veidi varjatud, Otto von Bismarcki kantsleriksoleku ajal kehtis tegelikult Richelieu-laadne süsteem, kus valitseb kuninga usaldusalune ning teistest sõltumatu valitsusjuht, hiljem koondas võimu enda kätte aga keiser Wilhelm II. Saksa Keisririik siiski ametlikult absolutistlik enam polnud, suur mõju oli ka Riigipäeval. Austria-Ungaris sõltusid aga kõik valitsused keiser Franz Josephi tahtest ning parlament oli sisuliselt vaid üpris mõjutu vaidlusklubi. Siiski ei saa ka seda riiki üheselt absolutistlikuks lugeda, sest alates 1867. aastast oli väga suur sisemine autonoomia Ungaril ning kogu riigis säilitas tugeva mõju aadelkond.
Euroopa absolutism lõppes aga Esimese maailmasõja ajal, kui nii Vene, Saksa kui ka Austria-Ungari impeeriumid kokku varisesid. Monarhiate asemele tekkisid vabariigid, kus valitsusvõim oli sageli ebademokraatlik. Ainsaks absoluutse monarhiaga riigiks sai 1929. aastal Vatikan, kus paavstil on piiramatu võim. Mõningaid katseid oli veel küll teisigi (näiteks kuningad Ahmed Zogu Albaanias ja Carol II Rumeenias ning tsaar Boris III Bulgaarias), kuid neid jäid lühiajalisteks ning tõid enamasti kaasa kas sõjalise diktatuuri kehtestamise või riigi allutamise mõnele teisele diktaatorile.
Mujal maailmas olid olulisemad absoluutse monarhiaga riigid 19.-20. sajandil Hiina, Jaapan, Pärsia ja Etioopia. Hiinas varises keisrivõim 1911. aastal, Jaapanis kehtestati absolutism aga alles 1868. aastal Meiji revolutsiooniga ning see kestis kuni 1945. aastani. Pärsias kukutati šahh 1979. aastal ning seal kehtestus teokraatia. Etioopia viimane keiser Haile Selassie I kukutati 1974. aastal. Absolutistlikeks võiks lugeda ka Brasiilia keisririiki, mis eksisteeris 1822–1888, ja Mehhiko sama tiitliga monarhiat, mis püsis peamiselt prantslaste toel 1864–1867. Hilisemad absoluutse võimu kehtestamise katsed on enamasti teostatud riigipöörajate poolt oma haaratud võimu legitimeerimiseks, üheks parimaks näiteks selle kohta on Kesk-Aafrika Vabariigi diktaatori Jean-Bédel Bokassa kuulutamine Kesk-Aafrika keisriks 1970. aastatel.
[redigeeri] Absolutism tänapäeval
Tänapäeval on absolutism muutunud suhteliselt haruldaseks nähuks ning suuremates riikides seda tavaliselt ei esine. Näiteks Euroopas, nagu ülalpool öeldud, on vaid üks täielikult absolutistlik riik, Vatikan, ning ka teised, mida võib teatud määral absolutistlikeks pidada (Monaco ja Liechtenstein), kuuluvad kääbusriikide hulka. Suuremate riikide valitsejatest on pelgast esindusfunktsioonist veidi mõjukam positsioon vaid Hispaania kuningal.
Väljaspool Euroopat võib absolutismi siiski leida ka suurematest riikidest. Prominentseim nende hulgast on ilmselt Saudi Araabia, analoogse korraga on ka mitmed teised Lähis-Ida riigid (näiteks Omaan, Katar, Bahrein). Absoluutseteks monarhiateks peetakse veel ka Bhutani, Bruneid ja Svaasimaad. Esimeses kaotati absolutistlik võimukorraldus ametlikult küll 2006. aastal, kuid olulisemaid otsuseid langetab siiski kuningas.
[redigeeri] Vaata ka
- Autokraatia
- Demokraatia
- Despootia
- Diktatuur
- Konstitutsiooniline monarhia
- Monarhia
- Türannia
- Valgustatud absolutism
- Valgustusajastu
