Kolmekümneaastane sõda

Allikas: Vikipeedia

Kolmekümneaastane sõda oli sõda, mis peeti 1618–1648 põhiliselt Saksa-Rooma riigi territooriumil Kesk-Euroopas, kuid milles osales enamik Euroopa riike. Sellel oli palju põhjusi, kuigi algusest peale oli tegemist konfliktiga protestantismi ja katoliikluse vahel. Tähtsat osa mängis ka Praha defenestratsioon (Saksa-Rooma Riigi keisri Ferdinand II saadikute aknast välja viskamine Prahas). Lisaks oli mängus Habsburgide dünastia saatus.

[redigeeri] Sõja eeldused

Augsburgi usurahu (1555) kinnitas esimese Speyeri maapäeva tulemused ning tegi lõpu kokkupõrgetele Saksamaa luterlaste ja katoliiklaste vahel.

See nägi ette, et

Saksa vürstid (neid oli 360) võivad valida religiooni (luterluse või katoliikluse) oma territooriumil vastavalt südametunnistusele.
Kiriklikus piiskopile alluvas riigis elavad luterlased võivad jääda luterlasteks.
Luterlased võivad jääda territooriumile, mis nad pärast Passau rahu (1552) on katoliku kirikult vallutanud.
Katoliku kiriku piiskopid, kes on pöördunud luterlusse, peavad oma territooriumi (peapiiskopiriigi või piiskopiriigi) ära andma.

Samas ei öeldud Augsburgi usurahus midagi kalvinismi kohta, mis levis näiteks Šveitsis ja Pfalzis. See tekitas lisapingeid ning tõi hiljem kaasa Pfalzi olulise rolli sõja alguses.

17. sajandi alguses kasvasid Euroopa suurriikide vahel pinged. Hispaania oli huvitatud Saksa riikidest, sest Hispaania kuningas Felipe II oli Habsburg ning talle kuulusid maa-alad Saksa riikide läänepiiride ümber; Prantsusmaa oli huvitatud Saksa riikidest, sest ta tahtis vastu seista Prantsusmaa idapiire ümbritsevate Habsburgide võimsuse kasvule; Rootsi ja Taani olid majanduslikel põhjustel huvitatud Läänemere-äärsetest Põhja-Saksa riikidest.

16. sajandi teise poole jooksul kasvasid ka usulised pinged. Augsburgi usurahu kärises, sest pöördunud piiskopid ei andnud oma piiskopiriike ära. Kogu Saksamaal levis kalvinism, mis lisas piirkonda veel ühe religiooni. Ida-Euroopa katoliiklased (Poola ja Austria Habsburgid) püüdsid katoliikluse võimu taastada. Habsburgid olid huvitatud ainult oma võimu laiendamisest, nii et mõnikord tegid nad koostööd protestantidega. Keiser Rudolf II ja talle järgnenud keiser Matthias ei olnud agressiivsed katoliikluse eestvõitlejad, rohkem huvitas neid Habsburgide võimu tugevdamine ja valduste suurendamine. Nad olid tolerantsed, nii et levida said erinevad religioonid. Rootsis ja Taanis elasid põhiliselt luterlased.

Vägivald algas Saksa linnast Donauwörthist, kus elas luterlasi, kuid katoliiklased olid enamuses. Katoliiklased tahtsid korraldada linnas protsessiooni, kuid luterlased ei tahtnud seda lubada, mistõttu linnas puhkes 1606 mäss. See ajendas Baieri hertsogit Maximiliani (1573–1651) katoliiklaste poolel sekkuma. Pärast vägivallatsemise lõppu tundsid end kõige suuremas ohus olevat Saksamaa kalvinistid (see religioon oli veel kujunemas ja suures vähemuses), nii et nad moodustasid Protestantliku Uniooni (1608) Pfalzi kuurvürsti Friedrich IV (1583–1610) juhtimisel. Friedrich IV valitses Reinimaa-Pfalzi, üht neist riikidest Reini jõe ääres, mida Hispaania endale tahtis. Protestantliku Uniooni moodustamine ajendas katoliiklasi looma Katoliikliku Liiga (1609) hertsog Maximiliani juhtimisel (nii Pfalzi Friedrich kui ka Baieri Maximilian pärinesid Wittelsbachi dünastiast).

Saksa-Rooma Riigi keiser ja Austria valitseja Matthias suri 1619 lastetuna, ent ta oli valinud pärijaks oma nõo Steiermarki Ferdinandi, kes sai Böömimaa kuningaks ja keiser Ferdinand II-ks. Ferdinand oli ustav katoliiklane, kes oli saanud hariduse jesuiitide juures, ning ta tahtis katoliiklust taastada, mistõttu ta oli Böömimaal, kus olid suures enamuses kalvinistid, ebapopulaarne.

Böömimaa kuningas oli valitav ning Böömimaa valis endale juhiks Pfalzi kuurvürsti Friedrich V, kes järgnes Protestantliku Uniooni rajajale Friedrich IV-le ja oli Inglismaa kuninga James I tütre Elizabethi abikaasa. Kui Ferdinand II saatis oma esindajad ühte Böömimaa lossi, et valmistada ette oma saabumist ja kuningaks saamist, siis Böömimaa kalvinistid viskasid nad lossi akendest välja (saadikud jäid ellu, sest maandusid sõnnikuhunnikusse). See sündmus (Teine Praha defenestratsioon) oli alguseks Böömimaa ülestõusule ning oli Kolmekümneaastase sõja sädemeks. Sõda jagunes neljaks perioodiks: Böömi-Pfalzi periood, Taani periood, Rootsi periood ja Prantsuse-Rootsi periood.

[redigeeri] Böömi-Pfalzi periood ehk Böömi sõda

1618–1625

Lühikese aja kestel oli böömlaste vastu koostatud sõjavägi 14 000 mehest, kelle ülemjuhatajaks sai Buquoy. Buquoyle allusid omakorda Khuen ja Dampierre, neist viimane kohe tungis Böömimaale ja jõudis kuni Neuhausini.

Ferdinand arvestas seda, et keisri vägede Böömimaale tungides böömlaste vastupanu surutakse lühikese aja jooksul maha. Sellele järgnes nüüd suur pettumus, olgugi et ka Khuen ja Buguoy tõttasid appi. Äge Habsburgide vastane - krahv Jindrich Matyas Thurn - pani mehiselt vastu ja oskas suurendada oma sõjaväge uute värskete jõudude juurdepalkamisega, milleks seisused varustasid teda rahaga. Thurnile saabus veel appi saksa seiklushimuline krahv Ernst Mansfeld oma 2000 mehega. Sellises olukorras keisri väejuhid olid sunnitud taanduma ja said böömlastelt koguni lüüa. Veel halvemaks kujunes keisri seisukord, kui sileeslased ühinesid võitluseks böömlastega ja saatsid neile markkrahv Jägerndorfi appi. Keisrimeelse Pilseni linna alistamine Mansfeldi poolt oli böömlaste uueks eduks. Kui Thurn oleks tunginud nõrgestatud Buquoy väele kallale ja selle hävitanud, oleks keisri käsi võinud käia õige pahasti. Selle asemel Thurn siirdus Austriasse, et mõjutada Austria seisuste ühinemist böömlastega. Austerlased olid aga kõhkleval seisukohal, et oodata ära Määrimaa otsus, kus valitses aga Ferdinandi abilise Zierotini mõju. Muutunud ilmastikuolude tõttu Thurn pidi pöörduma tagasi Böömimaale. Talve jooksul otsisid mõlemad pooled endale väljaspoolt toetust.

Ka Määrimaa ajas nüüd minema keisri maavalitsejad, korraldas oma valitsuse Böömimaa eeskujul ja kujundas endale tugeva sõjaväe. Ühiseks võitluseks Ferdinandi vastu sõlmiti naabermaaga leping ja Zierotin asetati koduaresti. Nüüd oli Thurnil vaba tee Alam-Austriasse, ja ta saabuski Viini alla. Kuid varsti pidi ta taanduma, sest tal puudus nii palju väge, et Viini rünnata.

Pealahing löödi 8. novembril 1620. a. Praha väravate juures. Böömi sõjavägi oli koosseisult väga kirju ja ulatus kuni 30 000 meheni. Pfalzi ja Böömi sõjavägi oli isegi arvult suurem kui liigalaste oma. Liiga vägede tegelik juhataja oli kindral Jan Tsercales Tilly, rahvuselt madalmaalane ja tubli sõjamees. Friedrich, saanud teada, et lahing on alanud, sõitis oma väe juurde, kuid siis oli juba hilja, sest lahing oli kaotatud. Ta rikkus asja veel sellega, et ei katsunud kaitsta Prahat ja teisi linnu, vaid pages Böömimaalt, olgugi, et nende kaitseks olid väga head väljavaated.

Böömimaal hakkas valitsema jälle katolikuusk, kusjuures hukati hulk protestante ja katoliiklastele vastuhakkajaid. Nende varandused konfiskeeriti riigi heaks. Sama saatus tabas ka Böömi naabermaid – Sileesiat ja Määrimaad. Selle sõja lõpp oli hirmus: enne seda sõda arvestati Böömimaal nelja miljonit elanikku, nüüd vaid 800 000, mis on seletatav sellega, et hulk rahvast oli sunnitud põgenema katoliiklaste kättemaksu eest.

Hollandi abirahadega Friedrich palkas endale kaks väejuhti, Ernst von Mansfeldi ja Braunschweigi printsi Christiani. Saanud raha ja kogunud sõjaväe, mõlemad alustasid sõjalist tegevust. Christian tungis talvel 1621./1622. a. Padenbori piiskopkonda ja Mansfelt tegutses Elsassis. Nendega ühines Badeni markkrahv Georg Friedrich, kes oli äge protestant ja oli jäänud veel truuks lagunevale Potestantlikule Unioonile. Ka vastaspool – Hispaania, Katoliiklik Liiga ja keiser Ferdinand – valmistusid palavikuliselt sõjale. 1622. a. kevadel tuldi mõlemalt poolt välja aukartustäratavate jõududega. Kuurvürst Friedrich ilmus nüüd ise ka tema nimel kogutud sõjaväe juurde. Wimpfeni juures (Neckari jõel) löödi 6. mail 1622. a. äge ja verine lahing, kus mõlemad pooled olid kokku pannud välja 150 000 meest. Selles lahingus Friedrich sai rängalt lüüa. Tema kaotused olid 6000 meest surnutena ja peale selle langes vaenlase kätte osa ta kahureid, palju moona ning, mis eriti tähtis, kassa. Ka prints Christian sai lüüa Tillylt, kusjuures tal suuri-vaevu õnnestus ühineda Mansfeldiga ja põgeneda Madalmaadesse. Niiviisi Friedrich jäi ilma ka Pfalzist.

[redigeeri] Taani periood

1625–1629

1626. aasta augustis lõi Tilly Lutteri juures Saksamaale tunginud taani kuningaväge. Peale seda kuningas põgenes Elbe taha.

Kui keisrivägede uus ülemjuhataja, geniaalne administraator Albrecht von Wallenstein, oli 6 kuud Starlsundi linna tagajärjetult piiranud, algasid rahuläbirääkimised Taaniga ja aasta hiljem sõlmiti viimasele soodus rahuleping Lüübekis (1629). Taani pool oli enne seda rängalt Wolgasti juures lüüa saanud.

[redigeeri] Rootsi periood

1630–1635

6. juulil 1630. a. Gustav II Adolf maandus Usedomi saarel oma väikese sõjaväega, mis koosnes 13 000 mehest. Rootslaste sõjasse sekkumise põhjustas:

Protestantlik usk oli kindlustanud rahu Rootsis, samas katoliku-usu mõjulepääs oleks tekitanud igavesi rahutusi.
Habsburgide absoluutse võimu maksmapanek Saksamaal oleks ähvardanud ka rootslasi Läänemerel.

Rootslaste vägi oli küll väike, kuid seevastu mitte palgaline ja juhuslikest seiklejatest koosnev, vaid hästi distsiplineeritud. Ka rootslaste relvad olid paremad kui sakslaste omad. Rootsi sõduri oda oli lühem ja kitsam, tema püss nii kerge, et toetusharki ei tarvitatudki, kahurid väikesed, nii et neid võis kergelt ühest kohast teise vedada.

Gustav Adolfi seisukord oli alguses üsna hädaohtlik, sest keisri vägi asus alles Pommeris ja Meklenburgis ning protestantlikud vürstid kartsid Gustaviga ühineda, kuna keisri sõjavägede jõud näis neile väga tugevana. Kindlustanud oma seisukorda Rügeni ja Oderi üle, liikus Gustav Adolf Stettini suunas, tungis Meklenburgi ja surus keisri väed välja pommerist. Kuna rootsi väed olid haruldaselt distsiplineeritud ega riisunud okupeerituud aladel, siis rootslased leidsid omale igal pool poolehoidu. Keisri vägesid ei juhatanud enam tark ja osav Wallenstein, vaid temast vanem ja nõrgem Tilly, kes pealegi oli sunnitud ootama läbirääkimisi Prantsusmaa ja liiga juhi, kuurvürst Maximiliani, vahel. Jaanuaris 1631 sõlmiti Bürvaldis liiduleping prantslaste ja rootslaste vahel, mis kindlustas rootslastele prantslaste toetuse 400 000 taalri suuruses summas aastas ilma vastukontsessioonita.

Gustav Adolfi aeglase edasitungi tõttu sattus hädaohtu Põhja-Saksa suurim linn Magdeburg. Keiser oli selles linnas oma restitutsiooni-edikti läbiviimisega teinud algust. Kodanikud polnud sellega nõus ja sõlmisid Rootsi kuningaga lepingu keisri ja Katoliku Liiga vastu. Gustav Adolf saatis magdeburglastele oma väejuhi Falkenbergi appi, kuna ta ise ei saanud kohale minna, sest pidas läbirääkimisi saksa vürstidega ühisest aktsioonist keisri ja liiga vastu. 20. mail 1631 Magdeburg vallutati liiga vägede poolt ja riisuti paljaks.

Pärast seda Tilly raiskas oma aega mõttetult: esmalt ta tungis Hesseni maakrahvi Wilhelmi kallale ja kui see sõjakäik ei andnud tulemust, pöördus ta tagasi põhja rootslaste vastu. Nüüd Gustav Adolf oli jõudnud kindlustada oma seljatagust ja ta siirdus Tangermundi juures üle Elbe jõe. Mõlemad väed kohtusid augustis, olgugi et Gustav Adolf hoidus pealahingust. Keisri ebatarga ettekirjutise põhjal Tilly ka taandus ja ründas Saksi kuurvürsti Johann-Georgi, kes oli küll jõudnud relvastuda, kuid ei julgenud avalikult rootslaste poole üle minna. Tilly nõudis kuurvürstilt, et ta paneks relvad maha või ühineks liiga ja keisri vägedega, vallutades seejuures Halle, Eislebeni, Merseburgi. Selle tulemuseks oli kaitse- ja pealetungilepingu sõlmimine rootslaste ja sakside vahel. Rootsi-Saksi vägede arv ulatus nüüd 47 000 meheni. Nüüd Gustav Adolf võis julgesti Tilly vastu välja astuda. Otsustav lahing peeti 17. septembril 1631. a. Breitenfeldis, Leipzigist põhja pool, mille Tilly oli vallutanud. Tilly otsustas vaenlase tõrjuda tagasi marulise kahuritulega, mis tal õnnestus vaid Saksi vägede suhtes, kuid rootsi kindralid Baner ja Horn näitasid üles äärmist kangelaslikkust. Keisri väed löödi lõpuks puruks, kusjuures Tilly kaotas surnutena 12 000 ja vangilangenutena 7000 meest. Gustav Adolf oli selles lahingus kasutusele võtnud uue sõjapidamismooduse - liinitaktika. Välja nägi see selline, et kui vaenlane kasutas vanamoodsaid, 150 mehe laiusi ja 10 viirgu sügavaid kolonne, siis Rootsi kuninga väed olid paigutatud kahte pikka, kuid vaid 5-6 viiru sügavusse "liini". Kuna tema musketimehed suutsid laadida ja tulistada mitu korda kiiremini kui vaenlase omad, pidas selline liin oma tulejõuga kinni märksa massiivsema kolonni rünnaku, jättes samal ajal osa jõude reservi.

Pärast hiilgavat võitu Breitenfeldi juures Gustav Adolfil oli tee vaba keisri valdustesse ja liigale kuuluvaisse maadesse. Kuningas saatiski keisri aladele Saksi kuurvürsti, kes juba 11. novembril 1631. a. vallutas Praha. Sama õnnelikult sõjategevus arenes ka Gustav Adolfil, kes vallutas ühe liiga linna teise järel. 23. detsembril andis talle alla keisri vägede garnison Mainzis. Linnad ja vürstid ühinesid Rootsi kuningaga meelsasti, mis kergendas ta hiilgavat sõjaretke. Gustav Adolfi kuulsus tõusis tollal haripunktini. Keiser Ferdinand koos Katoliku Liigaga muutus rahutuks ja kartlikuks. Ei jäänud muud üle, kui paluda erru saadetud Wallensteini, et ta vastu võtaks sõjavägede ülemjuhataja koha. Arvati täie õigusega, et kui keegi koostab võitlusvõimelise sõjaväe ja juhib selle võidule, siis võib see olla vaid Wallenstein.

Aprillis 1632 Wallenstein astus sõjavägede ülemjuhataja kohale. See oli ka viimane aeg, et hakata Gustav Adolfile vastu. Nimelt hakkas Gustav Adolf 1632. a. märtsis tungima edasi ja Tilly oli sunnitud taganema Lechi taha. 15. aprillil ta sai Raini juures Lechi ääres ägedas võitluses rängasti lüüa. Gustav Adolf vallutas kuurvürst Maximiliani haldusi ja see suutis suuri-vaevu pugeda varju oma vägedega. Gustav Adolf marssis võidukalt Augsburgi ja saabus mais Münchenisse, kuna ta kannul käis Böömi õnnetu kuningas, pfaltskrahv Friedrich. Gustav Adolfi liitlasel, Saksi kuurvürst Johann Georgil, puudus õnnetuseks mõistus ja arusaamine sõjast. 15. detsembril 1631 ta kolis Prahast Dresdenisse.

Wallenstein alustas oma sõjalist tegevust just Praha vallutamisega (22. mail 1632) ja ühines Egeri juures Maximilianiga. Ühendatud sõjavägi, mille ülemjuhatajaks oli Wallenstein, koosnes 60 000 mehest. Selle väega astus ta Frankenisse, et kohata Gustav Adolfi, kelle väed olid Nürnbergis laagris. Wallenstein otsustas siin kõik teed Nürnbergi sulgeda, et näljaga võita vastast. Gustav Adolf otsustas võtta ette kallaletungi Wallensteini vägedele nende kindlustatud laagris, kuid löödi suurte kaotustega tagasi. Rootsi kuningas hakkas siis liikuma lõuna poole, teeseldes, nagu kavatseks ta tungida Austriasse, kus sel ajal oli parajasti tekkinud mäss. Kuni Bodeni järveni ta liikus katoliku-usulistes maades ja võttis endale kontributsiooni. Wallenstein suundus aga põhja poole ja vallutas osa Saksimaad. Novembris kapituleerus talle Leipzig. Saanud kuulda Wallensteini liikumisest ja võitudest, Gustav Adolf pöördus tagasi ja hakkas jälgima Wallensteini. Samal ajal kogusid mõlemad pooled endale abivägesid. Wallenstein saatis marrsal Poppenheimi Hallesse, et takistada Gustav Adolfi ühinemist Saksi vägedega. Gustav Adolf peatus oma väega Lützenis Leipzigi juures, kus 16. novembril 1632. a. peeti äärmiselt äge lahing, milles langes Gustav Adolf. Ka Wallenstein ise sai kuulist riivata. Saanud kuulda kuninga surmast, rootslased ei kaotanud meelekindlust: kuninga asemele astus uus juht – hertsog Bernhard. Tema juhatuse all alustasid rootslased uut meeleheitlikku pealetungi, ja võit kalduski nende poole. Õhtul Wallenstein andis oma vägedele käsu taanduda. Rootslased kaotasid 6000 meest surnute ja kadunutena, seda oli poole rohkem kui vastastel.

Gustav Adolfi surmaga muutus olukord kolmekümne-aastases sõjas põhjalikult. Kuid siiski peeti sõda edasi rootslaste eestvedamisel. Uueks protestantide juhiks sai rootslane Oxenstjerna. Ta oli enam kui keegi teine pühendatud Gustav Adolfi asjadesse. Ta kutsus evangeli-usulised vürstid 1633. a. Heilbronni ja viis läbi, et talle anti õigus olla evangeli-usuliste liidu vägede juhatajaks. Samal ajal uuendati prantslastega leping abiraha saamises ja võitluseks Habsburgidega. Wallenstein eemaldus pärast Lützeni lahingut Böömimaale, kus moodustas tšehhidest tubli sõjaväe. Frankeni hertsog Bernhard ja rootsi kindral tungisid nüüd Baierisse Maximiliani kallale. Maximilian palus keisrit saata talle abi. Keiser kirjutas Wallensteinile ette minna appi. Saatnud Maximilianile abiväe, Wallenstein tungis 1633. a. oma tugeva sõjaväega Sileesiasse. Tal oli kaks korda suurem sõjavägi kui vastasel, kuid ta ei astunud ometi lahingusse, vaid lubas Arnimile, kes juhatas Rootsi, Brandenburgi ja Saksi vägesid, soodsa vaherahu. Wallensteini vahekord muutus seejärel liigaga ja keisriga vaenulikuks, keiser süüdistas teda äraandmises.

Varsti hakkas sõda uue jõuga: uueks katoliiklaste vägede ülemjuhatajaks määrati keisri poeg, ungari kuningas Ferdinand, kelle abiks oli kindral Gallas (Wallenstein mõrvati keisri käsilaste poolt). Esimeseks sõjaliseks menuks kujunes Regensburgi tagasivõtt. Septembris 1634. a. keisri väed lõid Frankeni hertsogit Bernhardit ja rootsi kindral Gustav Horni Härdlingeni juures. Liiduväe kaotused olid 6000 meest surnutena ja 3000 langes vangi, nende seas ka Horn.

[redigeeri] Prantsuse-Rootsi periood

1635–1648

Keisrivägede edu sundis ka Prantsusmaad sõjas kaasa lööma. Lepingu põhjal prantslased olid kohustatud toetama liitlasi rahaliselt ja 12 000-mehelise sõjaväega, mille eest pidid saama tasuks Elsassi ja mõned kindlused. Kõigepealt pidi see sõjavägi vabastama Heidelbergi, mida piirasid baierlased. Rootslaste ja prantslaste vahekord polnud veel selgunud ja Oxenstjerna ei kirjutanud lepingule Prantsusmaaga alla. Rusuvalt mõjus protestantlusele rahu, mis sõlmiti keisri ja Saksi kuurvürsti vahel aastal 1635. Nimelt keiser jõudis otsusele, et ketserluse hävitamine on võimatu väevõimuga ja pidas seepärast vajalikuks teha protestantidele mõningaid järeleandmisi. Kuurvürst sai endale eluaegseks kasutamiseks Ülem- ja Alam-Lausitzi ühes osaga Magdeburgi peapiiskopkonnast. Kirikumaade suhtes lepiti kokku, et protestantidest omanikud võisid neid valitseda veel nelikümmend aastat. Keisri kõrgeim kohus seisis koos liikmeist, kellest pool olid protestandid ja teine pool katoliiklased. Üldist amnestiat keiser ei andnud. Saksi kuurvürst ja kõik teised, kes soovisid selle lepinguga ühineda, olid kohustatud võitlema keisriga koos välismaalaste – prantslaste ja rootslaste – vastu. Kogutud sõjavägi kuulus keisri juhatusele ja väiksemat osa (umbes 20 000 meest) võis juhtida kuurvürst, kes aga ise allus otse keisrile, nagu iga teine väejuht. Selle lepinguga ühines hulk vürste, kuid rahu see veel ei toonud, sest lahendamatuks jäi prantslaste ja rootslaste väljatõrjumine maalt. Pealegi oli sõda muutunud paljudele elukutseks, kellel sõjast oli ainult kasu. Kannatasid kõige rohkem rahva laiad massid, kes soovisid rahu igal tingimusel. Vahepeal hellitati lootust, et Rootsimaa loobub sõjalisest tegevusest, kuna vaherahu Poolaga oli lõppemas ja ta võis seal uuesti hakata sõda pidama. Kuid prantslased oskasid Poola-Rootsi vahekordi nii korraldada, et vaherahu kestis edasi ja Rootsi võis uusi vägesid Poolast Saksamaale tuua. Üldse hakkas nüüd Prantsusmaa aktiivsemalt ise osa võtma sõjast Habsburgidega ja kuulutas sõja ka Hispaaniale. Sõjaõnn kaldus niiviisi kord ühele, kord teisele poole. 1636. aasta alguses keisri väed tõrjusid rootslased Baueri juhatusel põhja poole, kuid aasta lõpupoole said nad haledalt lüüa samalt Bauerilt kaotades surnutena ligi 20 000 meest. Sama lugu kordus ka prantslastega: esialgu saavutasid nad edu, kuid siis pidid taganema keisri vägede eest.

1637. a. suri Ferdinand II ja tema asemel hakkas valitsema ta poeg Ferdinand III (1637-1657). Kuid ka tema valitsus ei toonud alguses mingeid muutusi kolmekümne-aastasesse sõjasse. 1638. a. rootslased ja prantslased sõlmisid lepingu ja ühisel jõul lõid keisri vägesid põhjas ja lõunas. Habsburgide õnnetuseks hispaania laevastik, mis ilmus Rootsi vetesse, hävitati hollandi admiral Trompi poolt. Pikale veninud sõjast hoolimata kestsid ikka veel läbirääkimised keisri ja vürstide vahel. 1640. a. kutsuti kokku maapäev Regensburgis, mis ka ei andnud positiivseid tulemusi. 1641. a. oli tähtis selles mõttes, et suri Rootsi kindral Bauer, keda asendas andekas väejuht Lennart Torstenson. 2. novembril 1642. a. Torstenson lõi Breitenfeldi juures haledasti Ferdinand III-da vägesid ja 1645. a. märtsis ta tungis Böömimaale, kus lõi keisri vägesid uuesti ja saabus Viini alla. Need olid sõja viimased hingetõmbed, kuna rahvas oli äärmiselt kurnatud ega suutnud enam edasi sõdida. Viimane suurem lahing oli 17. mail 1648. a., millest võtsid osa austerlased, baierlased, rootslased, kusjuures tähelepanu väärib tõsiasi, et keisriväge oli kõigest 33 000 meest, kuna seljatagune teenijaskond ja igasugune vahetumalt sõjast elav inimeste kari koosnes 127 000 inimesest. Praha pärast võideldi rootslaste ja keisri vägede vahel kuni 3. novembrini, siis saabus teade üldise rahu sõlmimisest Münsteris 24. oktoobril 1648. a. Seda rahu nimetatakse Westfaali rahuks, mis kindlustas paljukannatanud rahvastele rahulikuma elu-olu.