Vene-Liivi sõda
Allikas: Vikipeedia
See lehekülg räägib Venemaa ja Liivimaa vahelisest sõjast aastatel 1558–1561, aastatel 1558–1583 aset leidnud relvakonflikti kohta Liivimaal vaata: Liivi sõda
Vene-Liivi sõda oli relvakonflikt Vene tsaaririigi ja Vana-Liivimaa (peamiselt Liivi ordu relvajõudude) vahel aastatel 1558–1561.
Tavapäraselt loetakse Vene-Liivi sõja aega Liivi sõja alguseks. Kui Liivi sõja näol on pigem tegu koondnimetusega Ivan IV valitsusajal aset leidnud erinevatele sõdadele Liivimaa pinnal väga erinevate jõudude vahel, siis Vene-Liivi sõjas osales vaid kaks eelpool mainitud oponenti. Liivi sõda võib vaadelda ka kui kujunevate Läänemere-äärsete territoriaalriikide omavahelise võimuvõitluse esimest vooru, kus peakannatajaks oli endine Vana-Liivimaa. Vene-Liivi sõda on sel juhul käsitletav kui selle proloog, mil toimus keskaegse riikliku korraldusega Liivimaa kokkuvarisemine, mis sai territoriaalriikide konfrontatsiooni otseseks eelduseks.
Sisukord |
[redigeeri] Eellugu
Vaata Liivi sõda#Eellugu
[redigeeri] Sõja kulg
Vaata ka: Liivi sõda#Sõjategevus ja Liivi sõda#Kokkuvõtlik kronoloogia (kuni aastani 1561)
Vene-Liivi sõda algas 22. jaanuaril 1558, mil Vene väed ületasid endise Kaasani khaani Šig-Alei juhtimisel Liivimaa piiri Alutaguse ning Vastseliina juures ning laastasid kuu jooksul maad. Sellele järgnes tsaari poolt välja kuulutatud kahekuuline vaherahu, mille jooksul pidid liivimaalased "Tartu maksu" tasuma. Ent raha ei saadud õigeaegselt kokku ning 11. mail langes venelaste kätte ootamatult Narva. Seejärel polnud tsaar enam rahutegemisest huvitatud ning lükkas hilinemisega kokku saadud raha tagasi.
1558. aasta suvel järgnes maa sihipärane vallutamine, mil venelaste kätte langes nii Tartu piiskopkond kui ka enamik Virumaast. Soodustavadeks teguriteks olid sealjuures nii liivimaalaste sisevastuolud, ettevalmistamatus sõjaks kui ka venelaste viimase aja kogemused sõdades tatari khaaniriikide vastu (ning ka alistatud tatarlaste ohter kasutamine Liivimaa laastamiseks ja paanika külvamiseks).
Aasta lõpul püüdsid liivimaalased ordu koadjuutor Gotthard Kettleri juhtimisel anda venelastele vastulööki, kuid nende ainsaks saavutuseks jäi Rõngu linnuse vallutamine ning hävitamine. Liivimaalaste leeris puhkesid vastuolud ordumeeste ja peapiiskopi vägede vahel ning pärast Kettleri haavtasaamisest loobuti sõjakäigu jätkamisest.
1559. aasta algul laastasid venelased rängalt Lätit ning Liivimaal sai selgeks, et ilma välisabita venelaste vastu ei saada. Esmalt pöörduti abipalvetega Saksa-Rooma keisri Ferdinandi ja Hansa poole. Kuid keiser piirdus vaid noomivate kirjade saatmisega venelastele ja ettevaatliku toetusavaldusega Liivimaale ning suhted Hansaga olid liivimaalased oma iseka kaubanduspoliitikaga juba tunduvalt varem ise ära rikkunud. Halvad olid Liivimaa suhted ka Rootsiga, sest Gustav Vasa oli 1554. aastal aluistanud sõda Venemaaga uskudes, et Liivi ordu talle sealjuures appi tuleb. Et too eelistas aga selle asemel sõlmida saatusliku 1554. aasta rahu, pettus Rootsi kuningas rängalt ning keeldus Liivimaad omakorda Venemaa vastu aitamast. Seega olid liivimaalaste ootused esialgu suunatud ennekõike Taanile, mis asus maast suhteliselt kaugel ning ei avaldanud esialgu mingeid territoriaalseid pretentsioone. Kuni 1559. aasta esimese päevani valitsenud Christian III eelistas Liivimaa asjadesse mitte sekkuda, ehkki Saare-Lääne piiskop Johann von Münchhausen oli koos oma venna Christophiga valmis Saare-Lääne piiskopkonda ning võimaluse korral ka teisi alasid Taani kätte mängima. Uus kuningas Frederik II otsustas aga ema pealekäimisel anda Saare-Lääne piiskopkond oma vennale Magnusele, et vältida talle jõuka Holsteini hertsogkonna andmist. Lisaks sellele saatis Frederik Venemaale rahudelegatsiooni, millel õnnestus sõlmida Vene-Liivi vaherahu aprillist kuni novembrini.
Vaherahu oli kasulikum venelastele, sest liivimaalased ei saanud rahu lühiduse tõttu palgasõjavägesid laiali saata ning raiskasid nende peale kasutult raha. Oktoobri lõpus otsustas septembris ordumeistriks saanud Kettler venelasi üllatada ning tungis vaherahu rikkudes taas Tartu piiskopkonda. 11. novmebril võitis ta tunduvalt suurema vene väe vastu Rõngu lahingu, mis jäi ka Liivi ordu viimaseks suuremaks võiduks. Seejärel ebaõnnestus aga Laiuse linnuse piiramine ning orduväed asusid talvekortereisse.
1560. aasta algusest algasid taas venelaste rüüsteretked, millele orduväed ei suutnud piiri panna. Eelmise aasta septembris oli Kettler sõlminud küll protektsioonilepingu Poolaga, andes selle vägede kaitse alla mitu lossi Liivimaa lõuna- ja idapiiri lähistel, kuid poolakad ei kiirustanud abivägede saatmisega ning vältisid täielikult konflikti venelastega (sel ajal kehtis veel Vene-Leedu rahu, mida Zygmunt II murda ei tahtnud). Aprillis maale aabunud hertsog Magnus tegi asja veelgi keerulisemaks, kuna asus taotlema endale ka Eestimaa hertsogkonda, Maasilinna foogtkonda, Lihula linnust ning Uus-Pärnut, mis kõik kuulusid ordule. Nii puhkes Kettleri ja Magnuse konflikt, mis saatuslikult nõrgendas Liivimaa kaitsetahet ning tegi venelastele maa hõivamise märksa hõlpsamaks. Nii langes venelaste kätte tugev Aluksne (Marienburgi) kindlus ning seejärel ka mitmeid teisi linnuseid, seda peamiselt ordu suutmatuse tõttu saata abivägesid, moona ja palgaraha. 2. augustil toimus Härgmäe lahing, kus ordu tippjuhtkond eesotsas Philip Schall von Belliga ründas vaid 500 mehega umbes 14 000-list vene väge. Pea kõik sakslased kas tapeti või langesid vangi. Sellest hoobist Liivi ordu enam ei toibunudki, suutmata uut väliväge välja panna. Augustis langes venelaste kätte ka Viljandi, sest palgasõdurid ei olnud raha saanud ning reetsid seetõttu endise ordumeistri Wilhelm Fürstenbergi. Ainsana suutis venelastele edukat vastupanu osutada Paide. Oktoobris puhkes Harjumaal ja Läänemaal ka talupoiegade ülestõus, mis Koluvere linnuse juures maha suruti.
1560. aasta lõpuks oli selge, et kohalikud Liivimaa riigid enam iseseisvalt püsima ei jää. Et end Vene ohu käest päästa, hakati nüüd selgelt otsima uusi isandaid. Ordumeister Kettler pooldas Poola suunda, ent palju oli ka Taani-meelseid, kes olks end meelsasti Magnuse võimu alla andnud. Põhja-Eestis kasvas aga toetus Rootsile, kellelt loodeti efektiivsemat toetust Vene vägede vastu. Esialgu käisid läbirääkimised Soome hertsogi Johaniga, ent kuni Rootsi troonil oli Gustav Vasa, polnud Rootsile alistumine mõeldav. Olukord muutus täielikult Erik XIV troonile tõustes, kes soovis Rootsi võimu Läänemere-ruumis tunduvalt kasvatada. Nüüd algasid Põhja-Eesti üha tihedamad kontaktid Rootsiga, mis viisid lõpuks Tallinna ning Harju, Viru ja Järva rüütelkondade alistumisele Rootsi kroonile. See sai teoks 1561. aasta juunis.
1561. aastal asus aktiivsemalt tegutsema ka Poola, Zygmunt II pahandas väga Põhja-Eesti äralibisemine Rootsile ning nii avaldas ta Kettlerile üha tugevamat survet ordu täielikuks sekulariseerimiseks ning Liivimaa Poolale allutamiseks. 28. novembril 1561 toimuski Liivi ordu ja Riia peapiiskopkonna alistumine Poolale, ainsana keeldus sellest Riia linn, mis 1582. aastani jäi vabalinna staatusesse. Kettler sai Kuramaa ja Zemgale hertsogkonna esimeseks valitsejaks, lisaks veel ka Poola-Liivimaa administraatoriks. Reaalselt viidi need muudatused ellu 1562. aasta algul. Nii oli Vana-Liivimaa eksistents lõppenud ning maa ära jagatud Venemaa, Rootsi, Poola ja Taani vasallist hertsog Magnuse vahel.
[redigeeri] Kirjandus
- Hans Kruus. "Vene-Liivi sõda : (1558-1561)." Tartu, 1924
- Johann Renner. "Liivimaa ajalugu 1556–1561." Tallinn, 2003
[redigeeri] Vaata ka
- Koadjuutorivaenus
- Liivi sõda
- Põhjamaade Seitsmeaastane sõda
