Koadjuutorivaenus
Allikas: Vikipeedia
Koadjuutorivaenus (ka: koadjuutoritüli, koadjuutorisõda) oli viimane suurem sisekonflikt Vana-Liivimaal, mis leidis aset aastatel 1556–1557.
Konflikti põhjuseks oli Riia peapiiskopi Wilhelmi ning tema välismaiste liitlaste isepäine tegevus. Vaatamata sellele, et 1546. aastal oli Liivimaa maapäev otsustanud, et kohalike riikide tulevasteks valitsejateks (koadjuutoriteks) ei või saada ilmalikud valitsejad või nende pärijad, valis Wilhelm 1555. aastal oma järglaseks 17-aastase Mecklenburgi hertsogi Christophi. Lisaks sellele sõlmis ta liidu ordu maamarssali ja oletatavalt tulevase ordumeistri Jasper van Munsteriga, kes soovis orduvalduseid sekulariseerida. Ordumeister Heinrich von Galen nõudis aga koadjuutori ümbervalimist ning kui Wilhelm sellest keeldus ning abipalvega oma venna, Preisimaa hertsogi Albrechti ja Poola kuninga Zygmunt II Augusti poole pöördus, alustas ordu 1556. aasta suvel Wilhelmi vastu sõda. Õige pea oli enamik piiskopilinnuseid ordu valduses ning orduvägede reaalseks juhiks sai Poolasse põgenenud reetliku marssali asemel uus ordumeistri koadjuutor Wilhelm Fürstenberg. Peapiiskop Wilhelm langes ordu kätte vangi ning tema koadjuutor Christoph andis end ise ordu kätte, viimasel lubati küll peagi Saksamaale naasta. Seal alustas tolle vend Johann Albrecht I kampaaniat piiskopi poolel sekkumiseks. Samas võitles Saksamaal enda huvide eest ka ordu, Daugavpilsi komtuur Gotthard Kettler kogus seal mehi ja toetust. Keiser asus siiski pigem peapiiskopi poolele, ehkki reaalseid tulemeid sellel polnud.
Kuid asja sekkus Poola, hakates koondama vägesid Liivimaa piiridele. Et ordul polnud vahendeid niivõrd tugevale võimule vastu astumiseks, pidi ta järgi andma ning Wilhelmi vangist vabastama. Peapiiskop sai tagasi kõik oma valdused ning samuti jäi koadjuutoriks Christoph, kes küll pidi lubama, et ta peapiiskopina maad ei sekulariseeri. Ordu pidi sõlmima Posvoli lepingu, kus lisaks peapiiskopi õiguste taastamisele nähti ette ka tihe sõjaline liit Venemaa vastu, seda paraku küll alles 1562. aastast.
Koadjuutorivaenus näitas naaberrikidele selgelt, et Vana-Liivimaa sisekorraldus on nõrk ning selle osariigid ei suuda enam kuidagi vastu seista välissurvele. See kiirendas ilmselt ka Ivan IV otsust alustada Vene-Liivi sõda. Siiski pole päris selge, kui suurt rolli vaenus ja Posvoli leping Liivi sõja vallapäästmises mängisid.
[redigeeri] Kirjandus
- Hans Kruus, "Vene-Liivi sõda: (1558–1561)". Tartu, 1924.
- Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556–1561". Tallinn, 1995; 2006.
- Knud Rasmussen, "Die Livländische Krise". Kopenhaagen, 1973.
