Albrecht von Hohenzollern
Allikas: Vikipeedia
Albrecht von Hohenzollern (16. mai 1490 – 20. märts 1568) oli Saksa ordu kõrgmeister aastatel 1511–1525 ning seejärel Poola vasallina sekulariseeritud Preisimaa esimene hertsog Albrecht I nime all.
Sisukord |
[redigeeri] Elukäik
[redigeeri] Päritolu ja noorus
Albrecht sündis Brandenburgi markkrahvi Friedrichi ja Poola kuninga Kazimierz IV tütre Sophia kolmanda pojana. Tema emapoolne vanaema Elisabeth oli aga Habsburgide soost, mis tegi Albrechtist ka keisrikoja sugulase. Albrechti vanemad otsustasid temast teha vaimuliku, mistõttu ta sai ka vastava hariduse. 1508. aastal saatis ta keiser Maximilian I-st Itaalias ning viibis pärast seda mõnda aega Ungaris.
[redigeeri] Saksa ordu kõrgmeister
Albrecht valiti Saksa ordu kõrgmeistriks 1511. aasta alguses. Orduliikmed lootsid, et ta suudab oma emapoolset onu Sigismund I-st mõjutada ordule alandavalt mõjuvate Teise Tor´uni rahu klausleid ümber vaatama. Ent too ei lasknud end mõjutada ning nõnda püüdis Albrecht ordu sõltumatust keisri toel taastada. Ta keeldus andmast kuningale vasallivannet ning pikemaajaline vaen päädis lõpuks sõjalise konfliktiga 1519. aastal. 1521. aastal sõlmiti ordu ja Poola vahel nelja-aastane vaherahu, kuid oli küllaltki selge, et konflikt lõppeb Albrechti kaotusega. Enne seda püüdis Albrecht oma reisidel Saksamaale ja Itaaliasse leida Poola vastu toetust nii keisrilt kui ka paavstilt, kuid ei saavutanud konkreetseid tulemusi. Samas kohtus ta 1522. aastal Martin Lutheriga, kes soovitas tal ordu sekulariseerida ning protestantlikuks valitsejaks hakata. Oodatav kaotus Poolale oli tunduvalt suurendanud pahameelt Preisimaa seisustes ja mõttele luua Preisimaast ilmalik hertsogiriik leidus kohe suur hulk poolehoidjaid. Usuasjadesse äärmiselt tõsiselt suhtuv Albrecht nõustus protestandiks hakkama ning otsustas 1525. aastal ordumaad sekulariseerida. Ei keisril ega muudel orduinstantsidel polnud jõudu tema otsust väärata ja nii kuulutati Preisimaa 10. aprillil 1525 ilmalikuks hertsogiriigiks Poola ülemvõimu all. See ei meeldinud mõistagi ei keisrile, kes kaotas ülemvõimu Preisimaa üle (kuni selle ajani loeti seda Saksa-Rooma riigi osaks) ega ka Saksamaal ja Liivimaal asuvaile ordutegelastele. Albrecht omaltpoolt püüdis lisaks Preisimaale enda kätte saada ka teisi ordu alasid, sealhulgas Liivimaad. Wolter von Plettenberg keeldus aga oma maid sekulariseerimast ning suutis keisrilt piisava diplomaatilise kaitse saada, ka Poola polnud tol hetkel Liivimaa alistamisest huvitatud.
[redigeeri] Preisimaa hertsog
Nii kukkusid Albrechti esialgsed plaanid oma mõju Preisimaalt väljapoole laieneda läbi ning ta keskendus rohkem olemasoleva kaitsmisele. Nii keiser kui ka Saksa ordu nõudsid talt Preisimaa tagastamist, kuid tulutult. Poola kuningas oli kindlalt Albrechti poolel ja sõda temaga sakslased ei tahtnud. 1530. aastal pandi Albrecht siiski riigivande alla ning igasugused keisririigipoolsed liidusuhted temaga olid seeläbi välistatud. Kuid õige pea sai Albrecht hakata lootma protestantlike vürstide toetusele, keda 1530. aastateks oli Põhja-Saksamaal juba küllaltki arvukalt.
Albrecht püüdis Liivimaa sekulariseerimisplaane läbi suruda ka oma venna Wilhelmi abil, kes sai 1529. aastal Riia peapiiskopi koadjuutoriks ning 1539 peapiiskopiks. Wilhelm püüdis esialgu oma valduseid laiendada, algatades Saare-Lääne vaenuse (1532–1536), kuid teiste Liivimaa riikide vastuseisu tõttu see tal ei õnnestunud. Albrecht toetas oma venda küll suhteliselt aktiivselt, ent tema ressursid polnud kaugeltki piisavad, et Liivimaa sisepoliitikat radikaalselt muuta. Nii otsustas ta oodata, kuni protestantluse idee Liivimaal rohkem juurdub, kuni saab võimalikuks maa rahumeelne sekulariseerimine.
Vahepeal võitles Albrecht kõigi vahenditega keisri ja ordupoolsete Preisimaa tagasisaamise katsete vastu. Sõjalise invasiooni oht polnud tegelikult aga kunagi eriti suur, sest Põhja-Saksa protestantlikud vürstid toetasid pigem Albrechtit kui keisrit ning viimasel oli pidevalt probleeme Lääne-Euroopas. Saksa Ordu oli pärast Preisimaa kaotust aga oma mõjuvõimu pea täielikult kaotanud, Saksamaal oli tal vaid väheseid valdusi ning Albrechti järgsed ordujuhid ei saanud enam kui poole sajandi jooksul isegi kõrgmeistri nimetust, olles pelgalt ordu administraatorid. Samas keeldusid nii Karl V, tema vend Ferdinand kui ka tolle poeg Maximilian Albrechtit kuni tema surmani riigivande alt vabastamast. Seetõttu oli hertsog keisririigis justkui paaria seisundis ning katoliiklike võrstide suhted temaga olid pigem vaenulikud, eriti seetõttu, et Albrecht toetas keisrivastast Schmalkaldeni liigat ning aitas igati kaasa protestantluse levitamisele. Samas ei olnud ta suhted Habsburgidega mitte ainult negatiivsed, ta vahendas mitmel korral keisrikojani uudiseid Ida-Euroopast ning püüdis jätkuvalt sõlmida suurt Türgi-vastast liitu Poola ja keisri vahel.
1550. aastatel püüdsid Albrecht, tema väimees Mecklenburgi hertsog Johann Albrecht I ja Poola uus kuningas Sigismund II August läbi viia uut Liivimaa sekulariseerimise plaani. Wilhelm tegi Johann Albrechti vennast Christoph von Mecklenburgist enda koadjuutori ning suutis sellele 1554. aastal saada ka toomkapiitli toetuse. Kuid 1546. aastal olid Liivimaa valtisejad ja seisused Volmari maapäeval kokku leppinud, et valitseva dünastia liikmeid ei tohi ilma teiste Liivimaa vürstide nõusolekuta koadjuutoriks valida. Peagi ilmnes ka ordu maamarssali Jasper von Münsteri reetlikkus, kes oli sõlminud mitmeid lepinguid Albrechti ja poolakatega, lootes peagi ordumeistriks saada. Ordu astus Albrechti plaani vastu aga jõuliselt välja, vangistades nii peapiiskop Wilhelmi kui ka tema koadjuutori. Nõnda sai alguse koadjuutorivaenus, mille käigus Albrecht püüdis saavitada Poola sõjalist sekkumist Liivimaa asjusse, et oma vend vabastada ning ordule rasked rahutingimused peale suruda. 1557. aastal lõppes vaenus siiski kompromissiga: Wilhelm vabastati ning ka koadjuutor Christoph jäi ametisse, samas säilitas ka ordu oma sõltumatuse ning Münsterist uut ordmeistrit ei saanud. Nõnda kukkus ka Albrechti seekordne plaan Liivimaad sekuleerida läbi.
1558. aastal puhkenud Liivi sõda vapustas tugevalt ka Albrechtit. Et oma venda päästa, otsis ta abi nii Poola kuningalt kui ka keisririigist. Tema ja Johann Albrecht olidki järgnevatel aastatel aktiivseimad Liivimaa asja ajajad, kuid paraku polnud neil kuigivõrd edu ning 1561. aastaks oli senine Liivimaa riikidesüsteem sisuliselt kokku varisenud. Ka Albrechti vend Wilhelm pidi sisuliselt ilmalikust võimust loobuma ning Riia peapiiskopkonna Poola võimu alla andma. Sedakorda lahknesid Albrechti ja Sigismund Augusti huvid Liivimaa osas küllaltki oluliselt, kuid siiski õnnestus Preisimaa hertsogil vähemalt Grobina foogtkond enda võimu alla saada. Järgnevalt pidas Albrecht paremaks järgida kuninga Liivimaa-poliitikat ning tema sellesuunalised ambitsioonid sisuliselt lõppesid. Ta sõlmis head suhted ka 1562. aastal Kuramaa hertsogiks saanud Gotthard Kettleriga, kes abiellus 1566. aastal tema ja Johann Albrechti sugulase Annaga.
1568. aastal suri Albrecht 77-aastasena ning uueks Preisimaa hertsogiks sai tema 15-aastane poeg Albrecht Friedrich.
| Eelnev: Friedrich von Sachsen |
Saksa ordu kõrgmeister 1511–1525 |
Järgnev: Walter von Cronberg (administraator) |
| Eelnev: uus tiitel |
Preisimaa hertsog 1525–1568 |
Järgnev: Albrecht Friedrich |
