Saksa-Rooma riik
Allikas: Vikipeedia
Saksa-Rooma riik ehk Saksa Rahvuse Püha Rooma keisririik (saksa keeles Heiliges Römisches Reich Deutscher Nation, ladina keeles Sacrum Romanum Imperium Nationis Germanicae), esialgu lihtsalt Püha Rooma riik, oli keskajal ja uusajal Kesk-Euroopas eksisteerinud riik.
Sisukord |
[redigeeri] Riigi nimest
Saksa-Rooma riik eksisteeris aastail 962–1806. Selle rajajaks oli Saksa kuningas Otto I, kes lasi ennast paavstil Itaalia kuningaks ja Rooma keisriks kroonida. Otto ja ta järglased nimetasid ennast lihtsalt keisriteks (Augustus), nad pidasid end Vana-Rooma riigi lääneosa taastajateks. Kuid seoses võitluses paavstlusega võeti kasutusele mõiste sakslaste kuningas, millele keisrid vastandasid kohe mõiste roomlaste kuningas, ning ajapikku tekkis idee Püha Rooma keisririigist kui sakslaste impeeriumist. Kuid kuni 15. sajandini nimetati saksa dünastiatest keisrite valitsetavat impeeriumit siiski lihtsalt Püha Rooma riigiks, alles siis lisandus nimetus Saksa Rahvuse. Rooma linnaga oli riigil tegelikult pistmist üpris vähe, kuna see oli paavstide võimu all ning alates 17. sajandist riigi koosseisu enam ei kuulunud. Selleks ajaks oli riigi tähtsus samuti tunduvalt vähenenud, kuna keskaja vaimus loodud jumala poolt määratud ja kaitstud valitseja asemele olid astunud territoriaal- ning rahvusriikide iseteadvad juhid. Nii muutus ka Saksa-Rooma riik vaid sümboolseks koosluseks, võrdväärsena mareginaliseerunud keisritiitlile. See lubas ka Voltaire'il öelda, et Püha Rooma riik pole enam ei püha, Rooma ega isegi mitte enam riik.
[redigeeri] Ülevaade riigikorrast
[redigeeri] Ajalugu
[redigeeri] Keiser ja kuningas läbi riigi ajaloo
Riigi eesotsas seisis keiser, kes oli ühtlasi ka Saksa kuningas. Talle allusid vasallidena riigivürstid, kelle arv läbi ajaloo oli äärmiselt muutlik, olulisimad neist olid kuurvürstid, kellel oli õigus valida kuningas, kellest peale paavsti poolset kroonimist sai keiser (Otto I oli kehtestanud korra, millega Saksa kuningast pidi igal juhul saama keiser, ent siiski alles peale kroonimist). Läbi keskaja oli kuninga saamine keisriks sageli problemaatiline, kuna selleks tuli minna Itaaliasse, mis tõi sageli kaasa sõdu, samuti häid suhteid paavstiga ning soodsat sise- ja välispoliitilist olukorda. Enamasti see kuningatel siiski õnnestus, kuid kui paavsti positsioon tõusis 13. sajandil keisri ehk ilmalikust võimust tunduvalt tugevamaks, siis tõi see kaasa kõigepealt tugeva võimuvõitluse ning seejärel interreegnumi, mille järelgi Saksa kuningaid keisriteks ei kroonitud. Tava elustus tasapisi 14. sajandil ning kindlustus 15. sajandil, mil nii kiriku- kui ka keisrivõim näisid stabiliseeruvat.
Otto ja tema esimeste järglaste ajal oli Püha Rooma riik idee järgi Lääne-Rooma ja Frangi riigi loomulik jätk ning seetõttu oli ka keisril kogu võimutäius, ta pidi aru andma vaid jumala ees ning üldiselt lugesid keisrid endale õiguseks ametisse nimetada ka paavste, justnagu toimus see ka Ida-Rooma ehk Bütsantsi riigis, kus keisrid määrasid ametisse patriarhe. Keisrivõimu äärmusliku laiendamise katse tehti Otto III ajal, kes uskus, et keisrile peaksid otseselt alluma kõik kristlikud maad ja rahvad. Ta tõstis paavstiks oma nõbu ning hiljem õpetaja, kuid oma varajase surma tõttu ei õnnestunud tal oma plaane ellu viia. Seejärel pöördusid keisrid tagasi Frangi- ehk Saksmaa-keskse poliitika juurde, ehkki kohati püüti kontrollida ka Itaaliat.
Keisrivõimu kõrgajaks võib lugeda 12. sajandit, mil valitsesid edukad monarhid Friedrich Barbarossa ja Heinrich VI. Sel ajal teravnes ka võitlus paavstivõimuga, mis jõudis oma kõrgpunkti 13. sajandil, mil keisririigi reaalse ühtsuse taastas Friedrich II. Kuid kuna paavstivõim oli veelgi tugevam, suutis ta imperaatori võimu murda ning paisata riigi interregnumi kaosesse. 14. sajandil keskendusid keisrid lõplikult vaid Saksamaale, kus nende tsentraliseerimispoliitika aga üldiselt üha selgemalt läbi kukkus. Viimased katsed luua universaalmonarhistlikku ühtset impeeriumit tegid Maximilian I ja Karl V. Alates 16. sajandi keskpaigast hakkas keisri tähtsus riigisiseselt üha enam langema ning peale Kolmekümneaastast sõda piirdus keisri tegelik võim vaid tema pärusvaldustega. Lõplikult kaotas keisritiitel tähtsuse 19. sajandi algul, mil Napoleon I enamiku keisririigist okupeeris ning 1806. aastal impeeriumi kaotas. Viimasest Saksa-Rooma keisrist Franz II-st sai Austria keiser Franz I.
[redigeeri] Statistilisi andmeid
[redigeeri] Vaata ka:
