Pärispatuta Saamise Mariaanid
Allikas: Vikipeedia
Pärispatuta Saamise Mariaanid (ametliku nimega Pühima Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise Kleerikute Mariaanide Kongregatsioon, ladina keeles Congregatio Clericorum Marianorum ab Immaculata Conceptionis Beatissimae Virginis Mariae, lühend MIC) on 1673. aastal poola preestri Stanisław Papczyński asutatud kongregatsioon katoliku kirikus, kuhu kuulub kaasajal umbes 520 preestrit ja venda 18 riigis üle maailma.
Mariaanide põhitegevuseks on tänapäeval töö kogudustes. Nad täidavad kõiki kogudusepreestri funktsioone ja pööravad erilist tähelepanu vaimulikule haridusele. Samuti on nad aktiivselt laiendanud oma misjonitegevust, peamiselt Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas.
Kongregatsiooni on alates asutamisest iseloomustanud pühendumine Neitsi Maarjale, millest tuleneb ka nende nimi – mariaanid. Oma eriliseks kohustuseks on nad pidanud puhastustules viibivate hingede eest palvetamist.
Sisukord |
[redigeeri] Ajalugu
[redigeeri] Asutamine
Mariaanide kongregatsiooni asutaja Stanisław Papczyński kuulus 19 aastat piaristide kongregatsiooni, kuid tema kutsumuseks oli asutada uus vaimulik ühendus, mis oleks pühendatud Neitsi Maarjale ja tema pärispatuta saamisele. Lisaks pidi uue vaimuliku ühenduse elus kesksel kohal olema palvetamine surnute eest, eriti sõdades ja haiguste läbi hukkunud inimeste hingede eest.
Mariaanide kogukonnale pandi alus Puszcza Korabiewska piirkonnas Skierniewice linna lähistel, kus isa Papczyński sel ajal vaimulikuna töötas. Tänapäeval kannab see paik nime Puszcza Mariańska. Kuni kirikult uuele ühendusele heakskiidu saamiseni elasid mariaanid erakutena.
Kirikliku tunnustuse andis mariaanidele 1674. aastal, umbes aasta pärast nende asutamist Poznańi piiskop Stefan Wierzbowski. Tema eraldas ka mariaanidele nende esimeseks keskuseks kujunenud maja Varssavi lähistel Góra Kalwarias (tollane Nowa Jerozolima).
[redigeeri] Esimene tegevusperiood
Paavst Innocentius XII andis uuele ordule (kongregatsiooniks vormistati see alles hilisemate reformide käigus) oma õnnistuse 1699. aastal. Esialgu moodustasid nad osa frantsisklaste kogukonnast ja andsid pühalikud tõotused vastavalt Pühima Neitsi Maarja kümne vooruse reeglile. Kuid juba 18. sajandi esimesel kahel kümnendil süvenes uues ühenduses lõhe erineva arusaama tõttu ordu vaimsusest – ühed soovisid elada kontemplatiivset elu, teised keskenduda pastoraaltööle ja misjonile. Kriis läks nii kaugele, et 1716. aastal lasi piiskop Adam Rostkowski mariaanide novitsiaadi sulgeda ja saatis seni kloostris elanud mariaanid tööle erinevatesse kogudustesse.
Mariaanid pöördusid tagasi kloostrisse 1722. aastal ja viisid samal ajal läbi ka esimese sisereformi. Aastal 1723 kinnitas paavst Innocentius XIII mariaanide uued statuudid ja vabastas nad kohalike piiskoppide alluvusest. Sellest ajast algas ordu tugevnemine, mis saavutas erilise hoo orduülem Franciszek Wyszyński (surnud 1755) ametiajal. Sel perioodil rajati mitmeid uusi kloostreid nii Poola kui ka Leedu aladele ning kujunes selgelt välja mariaanide vaimsus. Ulatuslik misjonitegevus ületas ka Poola-Leedu piirid ja mariaanide liikmeskond muutus rahvusvaheliseks. Kõige kaugem klooster rajati 18. sajandi keskel Portugali.
18. sajandi teisest poolest muutus mariaanide jaoks üha olulisemaks ka otsene töö kogudusevaimulikena. Oma kloostrite juurde asutasid mariaanid koole.
Orduülem Rajmund Nowicki ametiajal kinnitati 1786. aastal mariaanide uued statuudid ja muudeti ordu frantsisklaste ordust iseseisvaks.
Ordu langusperiood algas 18. sajandi lõpus seoses muutunud poliitiliste oludega. Kolmas Poola jagamine Venemaa, Austria ja Preisimaa vahel 1795. aastal lõhestas mariaanide ajaloolise tegevuspiirkonna kolmeks, kusjuures enamus kloostreid jäi katoliikluse suhtes vaenuliku Venemaa keisririigi territooriumile. Aastal 1798 kihutas Napoleon I mariaanid välja ka nende püha Vituse kloostrist Roomas ja ilmalike reformide tõttu kaotasid nad 1834. aastal kõik oma kloostrid Portugalis. Need lihtsalt suleti valitsuse korraldusel.
Pärast 1863. aastal toimunud Poola ülestõusu, milles osalesid ka mitmed mariaani preestrid, piirasid Venemaa võimud oluliselt katoliiklike ordude tegevust Poola aladel. Keelati uute kandidaatide vastuvõtmine ordudesse. Mis puudutas konkreetselt mariaane, siis mitmed neist saadeti ülestõusus osalemise eest asumisele Siberisse, aastal 1865 suleti aga kõik nende kloostrid peale ühe. Kõik mariaanid asustati ümber kloostrisse, mis asus Leedus Marijampolės. Aastal 1904 suleti liikmete vähesuse tõttu ka see klooster ja aastaks 1908 oli elus veel ainult üks mariaan, orduülem Wincent Sękowski. Kõik teised olid kas surnud või sunnitud ordust lahkuma ja hakkama diötseesipreestriteks.
[redigeeri] Teine tegevusperiood
Aastal 1909 liitus salaja mariaanide orduga Peterburi Teoloogia Akadeemia professor, leedu preester Jurgis Matulaitis (tuntud ka poolapärase nimekuju Jerzy Matulewicz järgi). Tema eesmärk oli päästa mariaanid väljasuremisest. Samal aastal liitus orduga noviitsina veel preester Pranciškus Petras Bučys.
Matulaitis kirjutas ordule uue põhikirja, mis vastas paremini 20. sajandi vajadustele ja millega kujundati mariaanid ordust ümber kongregatsiooniks. Paavst Pius X kinnitas uue põhikirja 28. novembril 1910. Sękowski surma järel 1911. aastal sai kongregatsiooni ülemaks Matulaitis, kes viis mariaanide novitsiaadi ja seminari üle Peterburgi, hiljem aga Šveitsi Fribourgi, kus mariaanid said piiranguteta tegutseda. Kui Matulaitis 1927. aastal suri, oli kongregatsiooni liikmete arv kasvanud kolmelt kolmesajani.
Matulaitise ajast alates on mariaanid pööranud veelgi suuremat tähelepanu misjonitegevusele ja apostolaadile kogudustes. Kongregatsiooni kasv sai tagasilöögi Teise maailmasõja aastatel, mil peamiselt poolakatest ja leedukatest koosnev vaimulikkond langes repressioonide ohvriks nii Saksamaa kui ka NSV Liidu võimude poolt.
Juba aastal 1930 oli rajatud esimene mariaanide provints Ameerika Ühendriikides. Seoses poolakate ja leedukate kasvanud emigratsiooniga rajati 1948. aastal Ühendriikides veel ka teine provints. Mõlemad tegutsevad ka tänapäeval – esimese keskus asub Chicagos Illinoisi osariigis ja teise keskus Stockbridge'is Massachusettsi osariigis.
Aastal 1984 avati esimene mariaanide misjon Aafrikas Rwandas ja 1999. aastal lisandus sellele misjon Kamerunis.
[redigeeri] Organisatsioon
[redigeeri] Sümboolika
Mariaanide esimeseks sümboliks oli oliivioksa nokas kandev tuvi, mis sümboliseeris lootust ja veendumust, et Jumal vabastab uue ordu kõigist inimeste poolt selle teele seatud takistustest nagu Jumal oli Noa laeva pärast suurt veeuputust kuivale maale juhtinud. Selle algse sümboli võttis kasutusele ordu asutaja Stanisław Papczyński ise.
Uus sümbol võeti kasutusele 1722. aasta ordureformi ajal ja see kujutas Neitsi Maarjat. Uue sümboliga sooviti näidata selgemalt ordu pühendumist Neitsi Maarjale ja tema pärispatuta saamisele. Veidi muudetud kujul on see kasutusel tänaseni.
Mariaanide deviisiks on "Pro Christo et Ecclesia", mis tähendab eesti keeles "Kristuse ja kiriku eest". Nende hümniks on lugu "Mater Dei Immaculata" ("Pärispatuta Jumalaema").
Sarnaselt enamuse kongregatsioonidega puudub mariaanidel nende ühendusele ainuomane riietus. Preestrid ja vennad kannavad tavalist musta sutaani, mis on traditsiooniline katoliku preestri ametiriietus. Enne 1909. aasta reformi, millega mariaanid muudeti ordust kongregatsiooniks, kandsid nad üleni valget rüüd.
[redigeeri] Struktuur
Pärispatuta Saamise Mariaanide kongregatsiooni juhib kuueks aastaks valitav kindralülem, kelleks on aastast 2005 isa Jan Rokosz. Kindralülemat assisteerib tema töös neljaliikmeline nõukogu. Ametlikult on nõukogu liikmeid viis, sest ka kindralülem ise kuulub nõukogu koosseisu. Kongregatsiooni peakorter ehk generalaat asub Roomas.
Mariaanide kongregatsioon jaguneb kaasajal kuueks provintsiks:
- Jumaliku ettehoolduse provints – asutatud 1930, keskus Varssavis, liikmed on tegevad Poolas, Valgevenes, Kasahstanis, Saksamaal, Slovakkias, Tšehhis ja Suurbritannias;
- Püha Kasimiri provints – asutatud 1930, keskus Chicagos, liikmed on tegevad Ameerika Ühendriikides ja Argentinas;
- Püha Jüri provints – asutatud 1930, keskus Vilniuses, hõlmab Leedu territooriumi;
- Püha Teresa provints – asutatud 1940, keskus Rēzeknes, hõlmab Läti territooriumi;
- Püha Stanisław Kostka provints – asutatud 1948, keskus Stockbridge'is, liikmed on tegevad viies Ameerika Ühendriikide osariigis, sealhulgas Alaskal;
- Jumaliku armu provints – asutatud 1998, keskus Curitibas, hõlmab Brasiilia territooriumi.
Peakorteri otsealluvuses on mariaanide majad ja misjonid Portugalis, Ukrainas, Itaalias, Austraalias, Kamerunis ja Rwandas.
[redigeeri] Liikmeskond
Aastal 2006 kuulus mariaanide kongregatsiooni 517 liiget üle maailma. Nende seas oli 2 piiskoppi, 350 preestrit, 49 venda, 68 seminaristi, 45 noviitsi ja postulanti ning 3 assotsieerunud liiget. Enamus liikmetest (290) kuulub Varssavist juhitavasse Jumaliku ettehoolduse provintsi. Rahvuselt on samuti enamus liikmeid (umbes 300) etnilised poolakad.
[redigeeri] Mariaanid ja Eesti
Eestis on mariaanide kongregatsiooni tegevus seotud peamiselt poola preestri Zbigniew Piłati isikuga. Tutvunud Lublinis Tartu kogudusepreestri Väino Niitvägiga, oli tollane seminarist Zbigniew Piłat jõulude ajal 1992 ja ülestõusmispühade ajal 1993 Tartus külas. Pakkunud ennast Tartu kogudusse appi, sai ta selleks nõusoleku nii Eesti apostellikult administraatorilt Justo Mullor Garcíalt kui ka oma kongregatsioonilt. Lõpetanud suvel 1993 seminari, saabus ta juba samal suvel Eestisse ja asus ametisse vikaarpreestrina Tartu koguduses. Kui Väino Niitvägi 1994. aastal preestriametist lahkus, sai Zbigniew Piłatist Tartu koguduse preester.
Pärast preester Rein Õunapuu lahkumist Tallinna kogudusepreestri ametist sai Zbigniew Piłatist ka Tallinna koguduse hooldaja ning aastal 1996 kinnitati ta lõplikult Tallinna koguduse preestriks. Tallinna koguduse eest kandsid mariaanid hoolt kaks aastat, lisaks Zbigniew Piłatile tegutses siin ka mariaanide kongregatsiooni kuuluv vend Grzegorz Senkowski. Veebruaris 1997 külastas Eestit mariaanide kongregatsiooni tollane kindralülem Adam Boniecki.
Mariaanide tegevus Eestis lõppes aastal 1998 seoses isa Zbigniewi õppima asumisega Rooma. Grzegorz Senkowski pöördus küll hiljem preestrina Eestisse tagasi ja teenib praegu katoliku kogudusi Ida-Virumaal, kuid ta ei ole enam mariaanide kongregatsiooni liige.
Administratiivselt allusid siin tegutsenud mariaanid oma kongregatsiooni Poola Jumaliku ettehoolduse provintsile.
[redigeeri] Vaata ka
[redigeeri] Kasutatud kirjandus
- Piłat, Zbigniew. Pilaatus ilma Pontsiuseta. / interv. Rein Õunapuu. // Kiriku Elu, nr. 7/8, 1994, lk. 23.
- Piłat, Zbigniew. Usutlus isa Zbigniewiga. / interv. Toomas Abiline. // Kiriku Elu, suvi 1998, lk. 28–31.
[redigeeri] Välislingid
- Pärispatuta Saamise Mariaanide generalaat (inglise, itaalia, poola ja hispaania keeles)
- Pärispatuta Saamise Mariaanide USA provintsid (inglise, hispaania ja poola keeles)
- Pärispatuta Saamise Mariaanide Poola provints (poola keeles)
