Mihheil Saakašvili
Allikas: Vikipeedia
Mihheil Saakašvili (sageli kasutatakse venepärast eesnime Mihhail; gruusia keeles მიხეილ სააკაშვილი ; sündis 21. detsembril 1967 Gruusias) oli Gruusia president alates 25. jaanuarist 2004 kuni 25. novembrini 2007. Ta vannutati teiseks ametiajaks presidendiks 20. jaanuaril 2008.
Saakašvili võitis 4. jaanuaril 2004 toimunud presidendivalimised, saades 96,25 protsenti häältest. 5. jaanuaril 2008 toimunud ennetähtaegsetel presidendivalmistel valiti ta ametisse tagasi 53,5 protsendi valijate toetusel.
Teda on peetud Euroopa noorimaks riigipeaks, kuigi Gruusia arvatakse tavaliselt Aasia riikide hulka.
Ta on tuntud Miša nime all.
Poliitilised vastased heidavad talle ette populismi, demagoogiat ja võimujanu.
Sisukord |
[redigeeri] Varasem elu
Saakašvili lõpetas 1992. aastal Kiievi Riikliku Ülikooli rahvusvahelise õiguse erialal. 1994 sai ta õigusteaduse alal magistrikraadi New Yorgi Columbia ülikoolist ning 1995 õigusteaduse doktori (SJD) kraadi Washingtoni ülikoolist. Aastal 1995 sai ta ka diplomi rahvusvahelisest inimõiguste instituudist Strasbourgis. Ta on abielus Terneuzenist pärit hollandlanna Sandra Roelofsiga, kellega ta tutvus ühel inimõiguste kursusel Prantsusmaal enne USA-sse minekut.
Kui ta töötas 1995. aasta alguses advokaadina New Yorgi advokaadibüroos Patterson, Belknap, Webb & Tyler ja elas Central Parki ääres, võttis temaga ühendust vana sõber Gruusiast Zurab Žvania, kes president Eduard Ševardnadze ülesandel otsis noori andekaid grusiine, kes tuleksid poliitikasse. Valimistel detsembris 1995 pääsesid mõlemad Gruusia parlamenti, kandideerides Ševardnadze partei Gruusia Kodanike Liit nimekirjas.
Saakašvili tegi endale varsti nime uue valimissüsteemi, sõltumatu kohtusüsteemi ja mittepoliitilise politsei kavandamisega tegeleva parlamendikomitee esimehena. Ta sai arvamusküsitluste järgi Ševardnadze järel teiseks poliitikuks Gruusias. Jaanuaris 2000 määrati Saakašvili Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee asepresidendiks.
12. oktoobril 2000 sai Saakašvili president Ševardnadze valitsuse justiitsministriks. Ta algatas Gruusia korrumpeerunud ja politiseeritud kriminaalkohtu- ja vanglate süsteemis suuri reforme, mida rahvusvahelised vaatlejad ja inimõiguste aktivistid kiitsid.
2001. aasta keskel süüdistas ta majandusminister Vano Tšhartišvilit, julgeolekuministrit Vahtang Kutateladzet ja Thbilisi politseiülemat Soso Alavidzet ebaseaduslikelt äritehingutelt teenimiselt (nad olid endale ehitanud kallid villad). Ta esitas korruptsiooni vastu võitlemiseks seaduseelnõu, mille järgi poliitikud oleksid pidanud oma sissetulekud deklareerima. Ševardnadze ei kiitnud seda seaduseelnõud heaks. Arvatakse, et Ševardnadze ei tahtnud kaotada endale kommunistliku partei päevilt lojaalseid poliitikuid.
Saakašvili astus 5. septembril 2001 tagasi, öeldes: "Pean ebamoraalseks jääda Ševardnadze valitsuse liikmeks." Ta teatas, et korruptsioon on tunginud Gruusia valitsuse keskmesse välja ning Ševardnadzel puudub tahe sellega tegelda, ning hoiatas, et "praegune asjade käik Gruusias muudab riigi ühe-kahe aastaga kriminaalseks enklaaviks."
Saakašvili astus välja Gruusia Kodanike Liidust ja asutas oktoobris 2001 Ühinenud Rahvusliku Liikumise, kuhu pidid koonduma Gruusia reformimeelsed.
Koos Ühinenud Demokraatidega, kelle eesotsas olid nüüd Zurab Žvania ja Nino Burdžanadze, moodustas ta "laia demokraatliku alliansi". Juunis 2002 valiti ta Ühinenud Rahvusliku Liikumise ja Gruusia Tööpartei kokkuleppel Thbilisi kogu (Sakrebulo) esimeheks (faktiliselt linnapeaks). See andis talle uued võimalused valitsuse kritiseerimiseks.
Linnapeana püüdis ta näidata end tegudeinimesena, tegeldes katuste ja liftide parandamisega.
[redigeeri] Tõus presidendiks
2. novembril 2003 toimusid Gruusias parlamendivalimised. Valimisvõitlust pidas Saakašvili loosungi all "Gruusia ilma Ševardnadzeta".
Kohalikud ja rahvusvahelised vaatlejad täheldasid valimistel võltsimisi. Saakašvili kuulutas end valimiste võitjaks (seda kinnitasid sõltumatud hääletanute küsitlused) ning kutsus Gruusia kodanikke üles demonstratsioonidele Ševardnadze valitsuse vastu ning vägivallatule kodanikuallumatusele. Ühinenud Rahvuslik Liikumine ja teised opositsioonilised rühmitused nõudsid Ševardnadze kõrvaldamist ja uute valimiste läbiviimist.
Kui paistis, et Ševardnadze tahab hoolimata võltsimistest uue parlamendi kokku kutsuda, kutsus ta oma pooldajaid üles piirama parlamendihoone sisse.
20. kuni 23. novembril toimusid Thbilisis üle 100 000 osavõtjaga massimeeleavaldused ("roosirevolutsioon"), millel esinesid kõnedega Saakašvili ja teised opositsioonitegelased. 22. novembril, kui Ševardnadze oli just alustanud parlamendi avamise kõnet, sisenes Saakašvili hoonesse ja hüüdis presidendile, et too peab tagasi astuma. 23. novembril astus Ševardnadze tagasi ja tema kohuseid täitma asus ajutiselt parlamendi spiiker Nino Burdžanadze.
Saakašvili kandideeris ennetähtaegsetel presidendivalimistel, lubades võidelda korruptsiooniga ning tõsta palku ja pensione. Ta lubas parandada suhteid välisriikidega. Läänemeelsena kavatses ta taotleda Gruusia vastuvõtmist NATO-sse ja Euroopa Liitu, rääkides ka vajadusest parandada suhteid Venemaaga.
[redigeeri] Presidendivalimiste võitja
4. jaanuaril 2004 võitis Saakašvili Gruusia ennetähtaegsed presidendivalimised, saades 96,25% häältest. Enne valimisi kardeti, et hääletajate arv ei küüni vajaliku 50 protsendini valimisõiguslikest kodanikest.
Uue presidendi suuremad probleemid on Gruusia raske majanduslik olukord ning separatism Abhaasias, Lõuna-Osseetias ja Adžaarias. Abhaasia peab end Gruusiast sõltumatuks ega osalenud presidendivalimistel. Adžaaria juhtkond on avaldanud muret seoses Saakašvili sooviga taastata Gruusia täielik võim nendes piirkondades.
Saakašvili on seadnud endale ülesandeks tuua Gruusia välja majanduslikust langusest, kodusõdadest ja korruptsioonist ning juhtida riik stabiilsuse ja kasvu perioodi. Ta on palunud lääneriikidelt abi ja investeeringuid, et Gruusia ei libiseks ebastabiilsusse ja kaosesse.
Saakašvili peale pannakse väga suuri lootusi, kuigi on ka neid, kes kahtlevad tema võimetes juhtida riiki revolutsioonijärgses olukorras.
24. jaanuaril 2004 andis Saakašvili kuningas David Ehitaja haua juures Khuthaisi lähedal Gelathi katedraalis sümboolse vande. Hoides kätt kuninga haual, ütles ta: "Seistes Davidi haua juures, peame ütlema, et Gruusia ühineb, Gruusia saab tugevaks ja me taastame tema terviklikkuse. Ma soovin, et me kõik teeksime seda koos ja ma tõotan mitte saada teile häbiks." Ta sai õnnistuse patriarh Ilja II-lt.
Sama päeva õhtul antud pressikonverentsil lubas Saakašvili parandada pingelisi suhteid Venemaaga, kuid hoiatas, et Venemaa ei tohi kohelda Gruusiat oma kolooniana ning rõhutas, et Gruusia taotleb suuremat integratsiooni Euroopaga, sest "meie koht on Euroopas".
25. jaanuari hommikul sõitis Saakašvili Adžaariasse, et leevendada pingeid Gruusia keskvõimu ja Adžaaria juhtide vahel. Ta võttis vastu sõjaväeparaadi Adžaaria keskuses Bathumis. Tribüünil oli tema kõrval Adžaaria juht Aslan Abašidze. Pärast paraadi teatas Abašidze, et Adžaaria jääb Gruusia lahutamatuks osaks, nagu ta alati on olnud, ning sõidab kindlasti Thbilisisse presidendi ametiastumise tseremooniale, kui teda kutsutakse. Samal ajal toimus Abašidze pooldajate ning Abašidze lahkumist soovivate Saakašvili toetajate vahel kähmlus.
Saakašvili võttis seejärel vastu mereväeparaadi Phothis.
Enne ametisse astumise tseremooniat oli Saakašvilil kohtumine Powelliga, kes teatas, et USA annab jooksval finantsaastal Gruusiale 166 miljoni USA dollari ulatuses abi ja andis edasi USA president George W. Bushi kutse tulla visiidile Washingtoni 25. veebruaril. Powell avaldas lootust, et Gruusia demonstreerib piirkonna teistele riikidele demokraatia eeliseid. Ta ütles, et Gruusiast ei pea saama võitlusvälja Gruusia ja Venemaa vahel, kuid Venemaa peab oma sõjaväebaasid Gruusiast välja viima.
Samal päeval andis ta Thbilisis Gruusia parlamendi ees, käsi Gruusia konstitutsioonil, ametivande. Vandes oli öeldud: "Mina, Gruusia president, vannun Jumala ja rahva ees, et ma hakkan kaitsma Gruusia konstitutsiooni, täitma presidendi kohuseid auga ja tagama meie kodanike julgeolekut ja väärikust." Pärast ametivande andmist kirjutas ta alla aktile, mis kinnitas Gruusia uue riigilipu.
Tseremooniat olid vaatamas suured rahvahulgad ja väljak oli täis punavalgeid lippe. Toimus sõjaväeparaad, millel osales 1500 sõjaväelast, ründelennukite Su-25 ja helikopterite Mi-8 demonstratsioonlennud ja suurtükisaluut.
Tseremoonial viibisid 24 riigi delegatsioonid, teiste seas USA USA riigisekretär Colin Powell ja Venemaa välisminister Igor Ivanov. Abhaasia ja Lõuna-Osseetia ei võtnud kutset vastu.
[redigeeri] President
26. jaanuaril andis Saakašvili välja seadluse, mis nägi ette endise presidendi Zviad Gamsahhurdia ümbermatmise Groznõist Thbilisisse ja ning tema nime andmise Kura jõe paremal kaldapealsel kulgevale pikale tänavale Thbilisis. Peale selle vabastati 32 Gamsahhurdia toetajat, kes olid vangistatud 1993–1994. Sellele seadlusele kirjutas ta alla Thbilisi Püha Jüri kirikus.
[redigeeri] Autasud
- Maarjamaa Risti kett (2007)
[redigeeri] Isiklikku
Saakašvili valdab vabalt peale gruusia ja vene keele ukraina, inglise ja prantsuse keelt.
Abikaasa Sandra Roelofs töötab Thbilisis ühes organisatsioonis, mis tegeleb leidlastega.
Saakašvili elab koos abikaasaga kolmetoalises korteris eramajas Thbilisis. Neil on kaks poega, Eduard ja Nikoloz.
[redigeeri] Välislingid
- BBC: lühielulugu; fotod, videointervjuu
- Toomas Alatalu artikkel
| Eelnev: Nino Burdžanadze (kohusetäitja) |
Gruusia president 2004–2007 |
Järgnev: Nino Burdžanadze (kohusetäitja) |
| Eelnev: Nino Burdžanadze (kohusetäitja) |
Gruusia president alates 2008. aastast |
Järgnev: võimul |
