Korruptsioon

Allikas: Vikipeedia

See artikkel on praegu üsna viletsas seisus.

See artikkel vajab toimetamist.

Korruptsioon on ametiseisundi kuritarvitamine omakasu eesmärgil. Eesti korruptsioonivastase seaduse järgi on korruptiivne tegu ametiseisundi kasutamine omakasu eesmärgil, tehes põhjendamatuid või õigusvastaseid otsuseid või toiminguid või jättes tegemata õiguspärased otsused või toimingud. See, mida peetakse korruptsiooniks ühes ühiskonnas, ei pruugi olla sama teises. Siiski tuleb igas ühiskonnas ette tegevusi, mida kultuurilistel põhjustel taunitakse, ning ootusi, mida avalike funktsioonide täitjatele pannakse.

Segadust tekitab asjaolu, et korruptsiooni peetakse valdavalt avaliku sektori nähtuseks. Altkäemaksu andjaks on tavaliselt eraettevõte. Kuid korruptsioon võib olla ka kolmandas sektoris, näiteks riiklike või Euroopa Liidu toetuste saamisel.

Maailmas edendab korruptsioonivastast võitlust organisatsioon Transparency International.

[redigeeri] Korruptsioon Eestis

Siirderiikidest vaid Eestis ja Sloveenias on korruptsiooni tase võrreldav Lääne-Euroopa riikide keskmisega, selgus Maailmapanga aruandest.

Aruande kohaselt oli 2005. aastal korruptsioon ettevõtete vahelises läbikäimises sagedane vähem kui 10% Eesti ettevõtete juhtide arvates, seisab Maailmapanga aruandes. Parem kui Eestis oli see näitaja endistest Nõukogude bloki riikidest vaid Sloveenias, kusjuures Eestis on toimunud suurem muutus paremuse poole võrreldes 2002. aastaga.

Transparency Internationali korruptsioonitajumise indeksi järgi oli Eesti 180 uuritud riigi seas 2007. aastal 28. kohal võrreldes eelmise aasta 24. kohaga.

Korruptsioon on ametiseisundi kuritarvitamine ametniku isiklikke huve silmas pidades. Mida ütleb korruptsiooni kohta aga seadusesilm?

Korruptsioon - kuritegevuse varjus pool

Sageli arvavad tavainimesed ning vahel isegi politseiametnikud, et korruptsioonikuritegude uurimine kuulub üksnes kaitsepolitsei pädevusse. Selline arvamus on ekslik.

Kriminaalmenetluse koodeksis kehtestatud põhimõtete kohaselt kuuluvad kaitsepolitsei uurimisalluvusse üksnes need korruptsioonijuhtumid, mille on toime pannud riigiteenistujate ametinimetuste ja palgaastmestiku seaduses sätestatud kõrgemad riigiametnikud. Ülejäänud riigiametnike ning kõigi kohalike omavalitsuste ametnike korruptiivseid tegusid uurivad politseiprefektuurid.

Loomulikult on riigiprokuröril võimalik seadusest tulenevat uurimisalluvust muuta, kuid praegu liigutakse pigem selles suunas, et uurimisalluvuse muutmine on erand, mida kergekäeliselt ei tehta. Niisugune tööjaotus on ennast siiani ka õigustanud, sest kaitsepolitsei on saanud seetõttu keskenduda riigi seisukohast tähtsamate korruptsioonikuritegude paljastamisele kõrgemate riigiametnike hulgas. Arvestada tuleb loomulikult sedagi, et kaitsepolitseis on uurijate arv tavapolitseiga võrreldes oluliselt väiksem.

Probleemiks kohalikud omavalitsused

Eelöeldu põhjal peaks suure osa ametnikkonna korruptiivseid tegusid paljastama politsei. Seda aga siiani väga intensiivselt tehtud ei ole. Eriti suurt tähelepanu peaks politsei pöörama kohalike omavalitsuste korruptsiooni uurimisele, sest just selles osas on nii sise- kui ka väliseksperdid korruptsioonivastast võitlust kõige rohkem kritiseerinud. Kohalik omavalitsus on institutsioon, millega tavakodanik puutub kokku kõige vahetumalt ning kus langetatakse tema jaoks kõige elulisemaid otsuseid. Tuleb arvestada sedagi, et üldjuhul ei tee inimesed vahet riigi ja kohaliku omavalitsuse asutusel, mistõttu korruptsioonitase kohalikus omavalitsuses mõjutab üldist suhtumist korruptsioonisse tervikuna.

Korruptsioonitegude uurimine on enamasti keerukas ning nõuab uurijatelt suurt pühendumist ja süsteemset käsitlust, sest teo kvalifitseerimiseks tuleb lisaks kriminaalõiguslikele põhimõtetele tunda ka avalikku teenistust ning konkreetsete ametnike tegevusvaldkondi reguleerivaid õigusakte. Kaitsepolitsei senine praktika on näidanud, et korruptsioonivastases võitluses on üks edu saavutamise peamisi aluseid plaanipärane ja järjepidev info hankimine korruptsiooniohtlikes valdkondades.

Esimene samm – info pidev kogumine

Korruptsioonikuritegusid uurivad asutused peaksid keskenduma oma töös pigem ise info aktiivsele kogumisele, mitte jääma ootama kuriteoavaldusi. Praktika on näidanud, et korruptsioonikuritegude puhul niisuguseid avaldusi tavaliselt ei esitata või kui esitatakse, siis on need sageli tendentsliku sisuga. Tihtipeale on avaldused ajendatud konkurentide omavahelistest tülidest, millele loodetakse saada lahendust või tuge uurimisasutuste abil. Võrreldes teiste ametialaste kuritegudega, ongi korruptsiooniteod selles mõttes erilised, et nende puhul süüdlane sageli reaalset varalist kahju ühelegi isikule ei tekita. Seetõttu pole ka otsest materiaalse kahju kannatajat, kes oleks huvitatud kuriteoavalduse esitamisest politseile.

Teine samm – suunatus tulevikku

Teine oluline aspekt korruptsioonivastases võitluses on uurimisasutuste töö suunatus tulevikku, mitte minevikku. Sisuliselt tähendab see, et uurijad peaksid pigem tulevikus võimalikke toimepandavaid kuritegusid õigel ajal tõkestama ning kahjulikke tagajärgi ära hoidma. Kaitsepolitsei senine praktika on näidanud, et kuritegude tõkestamine on tunduvalt tulemuslikum kui juba toimepandud kuritegude tagantjärele avastamine.

Kui näiteks ajakirjanduse vahendusel laekub uurimisasutusse info ühe või teise ametniku pistisevõtmiste kohta, siis on menetlust alustada juba hilja, sest säärasel juhul on kuriteo tõendamine muutunud märksa raskemaks. Samas on sellised andmed piisavad, et võimalikku korrumpeerunud ametnikku põhjalikult kontrollida, mille eesmärk on paljastada ja dokumenteerida tema ebaseaduslikke tegusid tulevikus.

Kolmas samm – suurem spetsialiseerumine

Kolmas edu saavutamise eeldus on kahtlemata ametnike senisest suurem spetsialiseerumine korruptsioonikuritegude uurimisele ja avastamisele, kusjuures spetsialiseeruma peaks nii politsei kui ka prokuratuuri tasandil. Senist praktikat, kus politseis pidid korruptsiooni uurima majanduskuritegusid uurivad ametnikud oma teiste tööülesannete kõrval, tuleks kindlasti muuta.

Korruptsioonikuriteod on kasutatavate skeemide poolest sageli niivõrd spetsiifilised, et neid ei ole muu töö kõrvalt võimalik efektiivselt uurida. Kõnealusel põhjusel tuleb üksnes toetada seda, et viimasel ajal on ametnikud nii prokuratuuri kui ka politsei tasandil spetsialiseerumas korruptsioonikuritegude avastamisele ja uurimisele.

Levinuim on altkäemaks

Korruptsioonivastase võitluse plaanimist tuleks alustada korruptsiooniriskide hindamisest. Korruptsiooniriskide hindamisel kujutavad endast vaieldamatult kõige suuremat ohtu just need ametnikud, kes võtavad oma tavapäraste tööülesannete täitmise eest pistist või jätavad ebaseaduslikult osa tööülesandeid täitmata ning saavad selle eest altkäemaksu. On selge, et ühe niisuguse ebaausa ametniku tegevuse tõttu saab suuremal või vähemal määral kannatada kogu riigivõimu usaldusväärsus.

Altkäemaksu võtmise näiteid võiks nii kaitsepolitsei kui ka politsei uurimispraktikast tuua mitmeid, kuid üldjuhul on need oma olemuselt üksteisega küllaltki sarnased. 2003. aastal tekitas ilmselt enim kõneainet Tallinna Linnakohtu kohtunik Ain Truu juhtum. Viimane võttis altkäemaksu süüdimõistetu karistuse kandmisest tingimisi ennetähtaegse vabastamise eest; teda süüdistati muu hulgas ka ühelt isikult ebaseaduslikus vabaduse võtmises. Kohus mõistis Ain Truu toimepandud kuritegudes süüdi ning karistas teda reaalse vangistusega. Teadaolevalt on see läbi aegade esimene juhtum, kus kohtunik mõisteti oma professionaalse tegevusega seonduvalt süüdi nii rasketes ametialastes kuritegudes.

Kasutatakse ära ametiseisundit

Pistisevõtmise juhtumite kõrval esineb üsna palju ka ametiseisundi ebaseaduslikku ärakasutamist. Seejuures kuritarvitatakse ametiseisundit sageli just omakasu eesmärkidel, rikkudes näiteks korruptsioonivastases seaduses sätestatud töökoha- ja tegevuspiiranguid ning toimingupiiranguid. Töökoha- ja tegevuspiirangutest rikuvad ametnikud keeldu olla äriühingu juht- või järelevalveorgani liige ning toimingupiirangutest keeldu sooritada tehinguid iseendaga või oma lähissugulaste või -hõimlastega. Peamised rikkumised selles valdkonnas ongi seotud eelkõige põhjendamatute soodustingimuste või eeliste loomisega teatud firmadele isiklikust huvist ja omakasuajenditest lähtuvalt. Sisuliselt on tegemist vaba konkurentsi pärssimisega.

Korruptsioonivastases seaduses sätestatud toimingupiirangute rikkumise ilmekas näide oli 2003. aastal Kaitseministeeriumi endise kaitsepoliitika asekantsleri Margus Kolga juhtum. Viimane anti kaitsepolitsei uuritud kriminaalasjas kohtu alla süüdistatuna ametiseisundi kuritarvitamises, võltsimises ja riigisaladuse avalikustamises. Süüdistuse kohaselt rikkus M. Kolga korruptsioonivastases seaduses sätestatud toimingupiiranguid ning tellis ministeeriumi poolt mitme aasta jooksul tõlketöid oma emale kuuluvast OÜst Kerti.

Tõlketööde tegemiseks sõlmis ta isiklikult Kaitseministeeriumi kantsleri ülesandeid täites oma ema firmaga vastavasisulise töövõtulepingu. Kriminaalasjas kogutud materjalide põhjal oli tõlketööde tegemise põhiline initsiaator ning tõlgitud materjalide vastuvõtja Kaitseministeeriumi poolt just Margus Kolga. OÜst Kerti sai peale asekantsleri varalist kasu muu hulgas tema elukaaslane, kes oli enamikul juhtudel vahetu tõlkija. Samas said OÜst Kerti töötasu teisedki M. Kolga sugulased ja tuttavad. Kõnealuse kriminaalasja puhul tuleb märkida ka fakti, et pärast kriminaalmenetluse alustamist üritas M. Kolga rikkumist varjata, võltsides seejuures Kaitseministeeriumi ja OÜ Kerti vahel sõlmitud lepingut. Kohus mõistis Margus Kolga toimepandud kuritegudes süüdi ning karistas teda rahalise karistusega.

Eeltoodud kaks näidet kõrgete riigiametnike ametialaste kuritegude kohta tõestavad selgelt, et korruptsioon võib avalduda väga erinevalt ning ebaseaduslikke tegusid võivad panna toime isikud, kellelt niisugust käitumist ei eeldaks. Samas tõestavad nimetatud juhtumid ka seda, et neile on võimalik jälile jõuda ja neid tõendada.

Korruptsioonikuriteo olemusest

Väljend korruptsioon tuleb ladinakeelsest sõnast corruptio, mis tähendab rikutust ja moraalset laostumist. Eesti seadustesse tuli korruptsiooni mõiste 1995. aastal, mil riigikogu võttis vastu esimese korruptsioonivastase seaduse ning täiendas kriminaalkoodeksit korruptiivseid tegusid kriminaliseeriva paragrahviga. Praegu kehtivast karistusseadustikust on niisugune eraldiseisev korruptsiooniparagrahv küll välja võetud; ometi ei tähenda see, et korruptiivsed teod karistamata jääksid.

Korruptsioonist rääkides on alati peetud silmas ametialaseid kuritegusid laiemas mõttes, kui seda oli korruptsiooniparagrahvis sätestatud kuriteokoosseis. Nii näiteks käsitletakse korruptsioonina altkäemaksu võtmist ning mõningate mööndustega ka ametiseisundi kuritarvitamist, ametialast lohakust ja omastamist. Teatavatel juhtudel võib korruptsiooni alla paigutada näiteks võimuliialdused ning ametnike osavõtul toimepandud kelmused või maksukuriteod.

Korruptsioonivastast võitlust on püütud tõhustada juba Eesti Vabariigi taasiseseisvumisest alates. Nii kaitsepolitseil kui ka politseil on selles võitluses tähtis roll, sest uurimisasutustena peavad just need struktuurid andma kahtluste korral esmase hinnangu ametnike tegevusele ning koguma süüteotunnuste ilmnemise korral vajalikke tõendeid, et kohtus saaks teole õigusliku hinnangu anda.

Selleks, et tavainimene saaks leida lahendused ja abi isiklikus kokkupuutes korruptsiooniga on loodud foorum tavainimesele aadressil http://members.lycos.co.uk/ninii/