Helicobacter pylori
Allikas: Vikipeedia
 |
Võimalik autoriõiguste rikkumine. Kui on olemas/saadud luba teksti kasutamiseks GNU Vaba Dokumentatsiooni Litsentsi tingimustel, siis märgi see artikli arutelulehele. Võimalikuks lahenduseks on ka teksti ümbersõnastamine, sest faktid ei ole autoriõigustega kaitstud. |
| Helicobacter pylori | ||||||||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
 |
||||||||||||||
| Taksonoomia | ||||||||||||||
|
||||||||||||||
| Ladinakeelne nimetus | ||||||||||||||
| Helicobacter pylori ((Marshall et al. 1985) Goodwin et al. 1989) |
Helicobacter pylori on mikroaerofiilne bakter, kes elab vähese hapnikuga keskkonnas – kaitstult mao limaskesta limakihis. Ta toodab oma elutegevuses ureaasi, mis on tema kaitseaine happe vastu, kuid mille toimel tekib maos kudesid kahjustav ammoniaak. Bakteril on ka kudesid kahjustavad spetsiifilised nakkuslikud valgud (CagA), toksiinid (VacA) ja ensüümid, mis lõhustavad rakukesta. Nii tekib helikobakteri toimel mitmesuguste põletikuvahendajate osavõtul maolimaskestapõletik, mis loob soodsa pinna teiste sagedaste maohaiguste kujunemiseks.
[redigeeri] Levik
Helicobacter pylori infektsioon on senini üheks levinumaks nakkuseks maailmas, helikobakterit kannab enam kui kaks miljardit inimest. Sagedase nakatumise põhjuseks on bakteri levik inimeselt inimesele. Eriti tihti kandub see lapsele emalt, kellega tal on tihe kontakt. Helikobakter levib perekonnasiseselt, aga ka lastekollektiivides ning mujal, kus inimesed tihedamalt kokku puutuvad. Nakatunud inimeste hulk varieerub piirkonniti.
Helikobakter levib otsese kontakti kaudu, nagu ühised sööginõud, lusikad, jooginõud, luti niisutamine ema süljega, pesemata käed. Tegemist on fekaaloraalse nakkusega ning kõige tavalisemaks nakkuse edasikandumise põhjuseks on just mustad käed ja saastunud keskkond. Samuti võib infektsiooni laialdasema leviku allikaks olla vesi või toit. Bakter ohustab ka haigetega tegelejaid – arste, õdesid, hooldajaid.
[redigeeri] Diagnoosimine
Helicobacter pylori infektsiooni diagnoosimine on kerge ja täpne ning teostatav igapäevases arstitöös. Diagnoosimiseks saab kasutada nii mitteinvasiivseid (13 °C uurea hingamistest, Helicobacter pylori antikehade määramine väljaheites) kui ka invasiivseid meetodeid (maolimaskestatükkide uuring mikroskoobi all, bakterite väljakasvatamine, uurea või DNA määramine proovitükis ja vereseerumi antikehade uuring). Testi valik sõltub diagnoosimise eesmärgist.
Meetodite võrdlusest on selgunud, et limaskesta uuring mikroskoobi all võimaldab diagnoosida helikobakteri esinemist sama edukalt kui mitteinvasiivne hingamistest. Seepärast on kummagi uuringu kasutamiseks kindlad näidustused: kui soovitakse diagnoosida Helicobacter pylori infektsiooni lastel, hinnata ravitulemusi (nii lastel kui ka täiskasvanuil), teha uuringuid helikobakteri kui riskifaktori määramiseks mitmete krooniliste haiguste puhul, eelistatakse hingamis- või väljaheitetesti, kui aga on vaja diagnoosida kaksteistsõrmiku- ja maohaavandit või maovähki, rakendatakse endoskoopilist uuringut koos proovitükkide võtmisega maost. Viimane meetod on vajalik ka raviresistentsete haigusjuhtude lahendamiseks, et määrata bakteri tundlikkus ning genotüüp. Helicobacter pylori tüvede genotüübid on erineva haigusttekitava potentsiaaliga ning reageerivad erinevalt ka ravile, seepärast saab neid kasutada maohaiguste riski markerina.
