Hävituslennuk

Allikas: Vikipeedia

Hävituslennuk ehk hävitaja on sõjalennuk, mis on mõeldud peamiselt teiste lennukite ründamiseks, erinevalt pommitajast, mis on mõeldud maapealsete sihtmärkide hävitamiseks. Hävituslennukeid hakati tootma Esimese maailmasõja ajal luure ja ründe eesmärkidel. Kui õhusõda muutus olulisemaks, suurenes ka vajadus hoida õhuruumi oma kontrolli all. Teiseks maailmasõjaks olid hävitajad suures osas metallist monoplaanid tiibadel olevate kahuritega. Peale sõda asendusid kolbmootorid turboreaktiivmootoritega ning kuulipildujatele lisandusid kahurid, hiljem vahetati nad välja reaktiivmürskudega. Ajaloolistel põhjustel jagatakse reaktiivhävitajad erinevatesse põlvkondadesse. Põlvkondadesse jagamise algatas Venemaa nimetades F-35 Lightnig II-e "viienda põlvkonna" hävitajaks. Aastad pole täpsed ega mõeldud eraldama erinevaid põlvkondi. Moodsatel reaktiivhävitajatel on reeglina üks või kaks turboventilaatormootorit, relvadeks peamiselt reaktiivmürsud (alates kahest mõnel kerghävitajal kuni kaheksa või kümneni mõnel õhuülemvõimuhävitajal nagu Su-27 Flanker või F-15 Eagle) koos kuulipildujaga (tavaliselt 20-30mm kaliibriga) ning ka radar, mida kasutatakse sihtmärkide leidmiseks.

Hävituslennukid on peamised, millega relvajõud saavutavad ülemvõimu õhus. Vähemalt alates Teisest maailmasõjast on õhuülemvõim olnud sõja võitmisel väga oluline komponent iga moodsa sõja puhul, eriti "tavalise" sõja puhul, regulaararmeede vahel. Hävitajate ostmine ja hooldamine moodustab väga suure osa sõjalisest eelarvest riikides, kus on moodsad hävituslennukid.

Sisukord 1 Reaktiivmootoriga hävitajad 1.1 Esimese põlvkonna reaktiivhävitajad (1944–1953) 1.2 Teine põlvkond (1953–1960) 1.3 Kolmas põlvkond (1960–1970) 1.4 Neljas põlvkond (1970-1990) 1.5 Põlvkond 4,5 (1990-tänapäev) 1.6 Viies põlvkond 2 Välisviited

[redigeeri] Reaktiivmootoriga hävitajad

[redigeeri] Esimese põlvkonna reaktiivhävitajad (1944–1953)

Esimene põlvkond esindab katseid kasutada jõuallikana turboreaktiivmootoreid, mis annavad oluliselt suurema kiiruse (võrreldes kolbmootoritega propellerlennukitega on kasutegur ülehelikiirustel märkimisväärselt suurem). Paljud varajased reaktiivlennukid meenutasid oma kolbmootoriga analooge mitmel viisil. Paljud olid sirgete tiibadega, relvadeks enamjaolt kuulipildujad; radarid ei olnud veel tavalised, väljaarvatud öistel hävitajatel.

Esimesed reaktiivlennukid arendati välja Teise maailmasõja ajal ning kasutusele võeti sõja viimasel aastal. Messerschmitt tegi esimese tootmisse läinud reaktiivhävitaja Me 262. See oli oluliselt kiirem kui kolbmootoriga lennukid ja oskaja piloodi kätes oli ta praktiliselt puutumatu. Saksamaa kütusepuuduse tõttu kasutati seda vähe. Samas näitas see lennuk, et kolbmootoriga lennukid on aegunud. Kannustatud teadetest Saksa reaktiivlennukite kohta, alustati Suurbritannias peagi Gloster Meteor'i tootmist ning kasutusele võeti mõlemad umbes samal ajal 1944. Sõja lõpuks oli peaaegu kogu töö kolbmootoritega hävitajate kallal lõppenud. Kombineeritud jõuallikaga mudelid nagu Ryan FR Fireball olid mõnda aega kasutusel, kuid 1940-ndate lõpuks olid peaaegu kõik uued lahinglennukid reaktiivmootoriga.

Vaatamata eelistele olid need varajased reaktiivhävitajad kaugel täiuslikkusest. Nende eluiga sai mõõta põhiliselt tundides, mootorid olid õrnad ning kogukad ning võimsust sai reguleerida aeglaselt. Sellised uuendused nagu nooljad tiivad, katapultistmed ja üleni liikuvad stabilisaatorid on pärit sellest perioodist.

Märkimisväärsed lennukid:

• Saksamaa
  • Heinkel He 280 – maailma esimene reaktiivmootoriga hävitaja (ainult prototüüp)
  • Messerschmitt Me-262 – maailma esimene kasutusele võetud reaktiivhävitaja
  • Heinkel He 162 – teine Luftwaffe poolt lahingusse viidud reaktiivhävitaja
  • Arado Ar 234 – maailma esimene reaktiivpommitaja
  • Horten Ho 229 – tuntud ka kui Horten Ho IX või Gotha Go 229, turboreaktiivmootoritega lendav tiib
• Prantsusmaa
  • Dassault Ouragan
  • Dassault Mystère IV
• Nõukogude Liit
  • Mikojan-Gurevitš MiG-9 'Fargo'
  • Mikojan-Gurevitš MiG-15 'Fagot'
  • Mikojan-Gurevitš MiG-17 'Fresco'
  • Lavotškin La-15 'Fantail'
  • Jakovlev Jak-15/17 'Feather'
  • Jak-23 'Flora'
  • Jak-25 'Flashlight'
• Rootsi
  • Saab J 29 Tunnan
• Suurbritannia
  • de Havilland Vampire
  • Hawker Hunter
  • Gloster Javelin
  • Gloster Meteor
• Ameerika Ühendriigid
  • Lockheed P-80 Shooting Star
  • Republic F-84 Thunderjet
  • North American F-86 Sabre
  • Northrop F-89J Scorpion

[redigeeri] Teine põlvkond (1953–1960)

Teine põlvkond lisab mitu uut tehnoloogiat, mis suuresti parandavad hävitaja võitlusvõimet. Juhitavate mürskude nagu AIM-9 Sidewinder ja AIM-7 Sparrow kasutuselevõtt viis lahingu silmapiiri taha, mis tegi vajalikuks radari olemasolu sihtmärkide avastamiseks. Disainerid katsetasid mitmete aeronautiliste uuendustega nagu nooljad tiivad, deltatiivad ja muudetava geomeetriaga tiivad. Tänu nooljatele tiibadele olid need esimesed seeriatootmises olevad lennukid, mis ületasid helikiiruse.

Tolle aja peamised spetsialiseerumised oli hävitaja-pommitaja (nagu F-105 ja Suhhoi Su-7) ja püüdehävitaja (English Electric Lightning ja F-104 Starfighter). Püüdehävitaja kasvas välja nägemusest, kus juhitavad mürsud asendaksid täielikult kuulipildujaid ning kogu lahing toimuks nägemisulatusest väljas. Selle tulemusena disainiti püüdurhävitajad kandma suurt mürskudehulka ning võimsat radarit, väledus asendati suure tõusu ja lennukiirusega.

Märkimisväärsed lennukid:

• Ameerika Ühendriigid
  • Chance-Vought F-8 Crusader
  • Grumman F-11 Tiger
  • Republic F-105 Thunderchief
  • Lockheed F-104 Starfighter
  • Convair F-102 Delta Dagger
  • Convair F-106 Delta Dart
  • North American F-100 Super Sabre
• India
  • HAL HF-24 Marut
• Kanada
  • Avro Arrow
• Nõukogude Liit
  • Mikojan-Gurevitš MiG-19 'Farmer'
  • Mikojan-Gurevitš MiG-21 'Fishbed'
  • Suhhoi Su-7 'Fitter-A'
  • Suhhoi Su-9/11 'Fishpot'
• Prantsusmaa
  • Dassault Étendard IV
• Rootsi
  • Saab J 35 Draken
• Suurbritannia
  • English Electric Lightning
  • De Havilland Sea Vixen
  • Gloster Javelin

[redigeeri] Kolmas põlvkond (1960–1970)

Kolmandat põlvkonda iseloomustab esimese põlvkonna uuenduste küpseks saamine. Samal ajal kui aeronautiline areng muutus küpsemaks suurenes lahinguvõimekus läbi paremate mürskude, radari ja muu avioonika. Konstruktorid olid juhitavate mürskudega peetud lahingutes saadud kogemuste põhjal sunnitud tunnistama, et lahing muutub lõpuks ikkagi lähivõitluseks. Kuulipildujad muutusid uuesti standardseks ning taaskord hakati rõhku panema manööverdusvõimele.

Uuendused, mis oluliselt parandasid hävitajate võimekust (F-4 suutis kanda suuremat lasti kui II maailmasõja aegne raskepommitaja B-24 Liberator), tõstsid märgatavalt lennukite hinda. Kuna sõjavägedel oli eelnevalt erinevate missioonide jaoks eriotstarbelised hävitajad (ööhävitaja, raskehävitaja, ründehävitaja) hakati kulude vähendamiseks missioone ühendama. McDonnell F-4 Phantom II projekteeriti ainult püüdehävitajaks Ühendriikide mereväele, aga muutus väga edukaks mitmeotstarbeliseks lennukiks nii õhujõududele, mereväele, merejalaväele kui ka paljudele teistele riikidele. See on ainuke lennuk, mis on samaaegselt teeninud kõigis kolmes USA väeliigis.

Märkimisväärsed lennukid:

• Ameerika Ühendriigid
  • General Dynamics F-111 Aardvark
  • McDonnell Douglas F-4 Phantom II
  • Northrop F-5

• Hiina
  • Shenyang J-8

• Iraan
  • Azarakhsh
  • Saeqeh

• Nõukogude Liit
  • Mikojan-Gurevitš MiG-21MF/bis 'Fishbed'
  • Mikojan-Gurevitš MiG-23 'Flogger'
  • Mikojan-Gurevitš MiG-25 'Foxbat'
  • Suhhoi Su-15 'Flagon'
  • Suhhoi Su-17 'Fitter'
  • Tupolev Tu-28 'Fiddler'

• Prantsusmaa
  • Dassault Mirage F.1
  • Dassault Super Étendard
  • Dassault Mirage III

• Suurbritannia
  • Hawker Siddeley Harrier

[redigeeri] Neljas põlvkond (1970-1990)

Hävitajate üha kallinevast hinnast tingituna kasvas sellel perioodil mitmeotstarbeliste hävitajate populaarsus. Sellel aitas kaasa ka F-4 edu ning isegi eriotstarbelised lennukid said mitmeotstarbelisuse võimekuse. Hävitajatel nagu MiG-23 ja Panavia Tornado on variandid, mis on mõeldud spetsiaalsete ülesannete jaoks, aga tõelises mitmeotstarbelised hävitajad on näiteks F/A-18 Hornet ja Dassault Mirage 2000. Seda lihtsustas avioonika, mis lülitus vastavalt vajadusele kas õhk-maa või õhk-õhk režiimile. Kui arenduskulud veelgi kasvasid sundis see veel rohkem arendama mitmeotstarbelist hävitajat.

Erinevalt eelmise põlvkonna püüdurhävitajatest on enamik moodsatest õhuülemvõimuhävitajatest väga head lähivõitlusteks. Fly-by-wire juhtimine ja stabiilsus on tavaline moodsate hävitajate puhul. Siinsed lennukid moodustavad enamuse "neljandast põlvkonnast".

Märkimisväärsed lennukid:

• Ameerika Ühendriigid
  • Grumman F-14 Tomcat
  • McDonnell Douglas F-15 Eagle
  • General Dynamics F-16 Fighting Falcon
  • McDonnell Douglas F/A-18 Hornet
  • Northrop F-20 Tigershark

• Hiina
  • JH-7 Flying Leopard
  • Shenyang J-8II

• Iisrael
  • IAI Kfir

• Iraan
  • Shafaq

• Jaapan
  • Mitsubishi F-2

• Nõukogude Liit/Venemaa
  • Mikojan-Gurevitš MiG-29 'Fulcrum'
  • Mikojan-Gurevitš MiG-31 'Foxhound'
  • Suhhoi Su-27 'Flanker'
  • Jakovlev Jak-38 'Froger'

• Prantsusmaa
  • Dassault Mirage 2000

• Rootsi
  • Saab JA 37 Viggen

• Suurbritannia/Saksamaa/Itaalia
  • Panavia Tornado

• Suurbritannia/Ameerika Ühendriigid
  • McDonnell Douglas/BAE Harrier II

• Taiwan (Hiina Vabariik)
  • AIDC F-CK Indigenous Defense Fighter(IDF)

[redigeeri] Põlvkond 4,5 (1990-tänapäev)

See poolpõlvkond on välja mõeldud selleks, et kirjeldada praegu kasutusel olevaid hävitajaid. Selle põlvkonna märksõnad on: seisak aerodünaamikas (võrreldes kolmanda põlvkonnaga), väga suur areng avioonikas ja muus lennuelektroonikas ning ka natuke stealth-kujulisus, mille teevad võimalikuks superarvutid. Parimad näited sellest põlvkonnast on Suhhoi Su-30MKI ja F/A-18E/F Super Hornet, lennuk mis baseerub 1970ndate Horneti konstruktsioonile. Kui põhilised aerodünaamilised tunnusjooned on jäänud samaks, on uuendatud avioonikat (klaaskokpit), välja on vahetatud radar ja mootorid, kasutama on hakatud komposiitmaterjale, et vähendada kaalu, ning radarjälje vähendamiseks veidi muudetud kuju. Lahingutegevuses on selle põlvkonna hävitajatest osalenud ainult Super Hornet ja Rafale.

Märkimisväärsed lennukid:

• Ameerika Ühendriigid
  • McDonnell Doulas/Boeing F/A-18E/F Super Hornet
  • Lockheed Martin F-16C/D Block 50/52
  • McDonnell Douglas/Boeing F-15E Strike Eagle

• Hiina
  • Chengdu J-10
  • Shenyang J-11

• India
  • HAL Tejas Piiratud koguses seeriatootmine

• Prantsusmaa
  • Dassault Rafale

• Rahvusvaheline
  • Eurofighter Typhoon (Suurbritannia, Saksamaa, Itaalia, Hispaania)
  • JF-17 Thunder või FC-1 Fierce Dragon (Hiina ja Pakistan)
  • Su-30MKI 'Flanker' (India ja Venemaa)

• Rootsi
  • SAAB JAS 39 Gripen

• Venemaa
  • Mikojan MiG-35 'Fulcrum'
  • Suhhoi Su-30/33/35/37 'Flanker'
  • Suhhoi Su-32/34 'Fullback'

[redigeeri] Viies põlvkond

Hävitajateehituse tipptehnoloogiad on nüüdisajal tõukejõu suunamine, komposiitmaterjalid, lendamine ülehelikiirusel ilma järelpõletita, stealth-tehnoloogia, arenenud radar ja sensorid ning integreeritud avioonika, mis vähendab piloodi töökoormust suurendades oluliselt lenduri situatsiooniteadlikust.

Sellest põlvkonnast on kasutusel ainult ameeriklaste F-22 Raptor (tootmist alustati 2004), mida tihtipeale kutsutakse uue generatsiooni esimeseks hävitajaks. Selle ja F-35 Lightnig II (endine Joint Strike Fighter) arendus on mõjutanud ka neljanda põlvkonna hävitajate edasiarendust ja Venemaa PAK FA kujundust ning ka teiste riikide pikaajalisi hävitaja väljatöötamise projekte (näiteks Hiina Shenyang J-XX projekt, India Medium Combat Aircraftand, Lõuna-Korea KFX). Olid ka mõned viienda põlvkonna tehnoloogia demonstreerimiseks mõeldud lennukid. Nende hulgas Ühendriikide YF-23 Black Widow II, Boeing X-32, McDonnell Douglas X-36 ja Nõukokude Liidu Projekt 1.42, mis hiljem Venemaa poolt uuendati Projekt 1.44-ks.

Praegused hävitajad

• Ameerika Ühendriigid
  • Lockheed Martin F-22 Raptor

• Ameerika Ühendriigid/Suurbritannia
  • Lockheed Martin F-35 Lightning II

Arendamisel

• Venemaa
  • Suhhoi PAK FA

[redigeeri] Välisviited

• Balti taevasse võivad tulla omad hävitajad, 18. september 2007, Peeter Kuimet, Postimees.