F-14 Tomcat

Allikas: Vikipeedia

F-14 Tomcat

Tüüp	Püüdurhävitaja/Mitmeotstarbeline hävitaja
Tootja	Grumman
Disainer	Bob Kress
Esmalend	21. detsember 1970
Võeti kasutusele	september 1974
Võeti kasutusest maha	USA merevägi 22. september 2006
Staatus	hinnanguliselt 50 kasutusel Iraanis
Põhikasutaja	USA Iraan
Kogus	712
Ühe maksumus	38 miljonit dollarit (1998)

Grumman F-14 Tomcat on ülehelikiirusel lendav, kahemootoriline, kahekohaline ja muudetava geomeetriaga hävituslennuk. F-14 oli USA mereväe peamine merepealne õhuülemvõimuhävitaja, laevastiku kaitse püüdurhävitaja ja taktikaline luureplatvorm ajavahemikul 1972 kuni 2006. Oma teenistuse lõpupoolel, kui lennukile paigaldati LANTIRN süsteem, kasutati seda täppisõhurünnakutel. F-14 projekteeriti peale F-111B projekti läbikukkumist ja oli esimene teisme-seeria hävitaja. Need hävitajad töötati välja Vietnami sõjas MiG-idega võideldes saadud kogemusi kasutades. Kasutusele võeti F-14 USA mereväes 1972 asendades F-4 Phantom II. Aastal 1976 eksporditi seda Iraani Keisririiki. USA mereväe kasutusest võeti see maha 22. septembril 2006 ning asendati F/A-18E/F Super Hornetitega. Aastast 2007 on Tomcatid kasutusel ainult Iraani Islamivabariigis.

[redigeeri] Arendus

F-14 Tomcati programm algatati siis kui tuli ilmsiks probleemid F-111B-ga (F-111B oli USA mereväe variant programmist Tactical Fighter Experimental (TFX)), sest 111 oli liiga raske ja manööverdusvõime ei vastanud USA mereväe nõuetele. Mereväe nõue oli, et uus hävitaja oleks laevastiku õhukaitse hävitaja, mille peamine roll on kinni püüda Nõukogude pommitajad enne kui nad lasevad raketi lennukikandjate pihta. Lisaks sellele tahtis merevägi, et lennukil oleks ka õhuülemvõimuhävitaja omadused. Merevägi oli vastu TFX programmile, milles olid USA õhujõudude nõudmised, kuid oli sunnitud selles kaitseministri Robert McNamara korraldusel osalema, sest minister tahtis arenduskulude vähendamiseks ühist lahendust. Varasem näide sellest oli F-4 Phantom II, mis oli USA mereväe programm, kuid millega liitus ka USA õhujõud. F-111B programm lõpetati kui selgus, et see ei suutnud ületada helikiirust ning oli halbade maandumisomadustega ning tänu sellele lubati mereväel alustada oma vajadustele vastava hävitaja programmiga.

Naval Air Systems Command (NAVAIR) töötas välja nõuded uuele hävitajale. See pidi olema tandem kahekohaline hävitaja, mille maksimaalne kiirus oleks vähemalt mach 2,2 ja see peaks olema võimeline toetama ka maaväge. Viies pakkumise teinud firmast (millest neli olid muudetava noolsusega tiibadega nagu F-111) valiti detsembris 1968 välja kaks finalisti, kelleks osutusid McDonnell Douglas ja Grumman. Jaanuaris 1969 teatati, et võitjaks osutus Grumman. Grumman oli olnud partner F-111B programmis ning oli alustanud alternatiivi kallal tööd juba siis kui nad nägid, et 111 programmist ei tule midagi välja. Seetõttu oli Grummanil konkurendi ees eelis. Nad olid mereväe juhtkonnale näidanud makette ja hinna arvestusi lennukist, mis võiks olla F-111B alternatiiv.

Konkursi võitnud Grummani mudel kasutas F-111B TF30 mootoreid, kuigi merevägi oli planeerinud kasutada Pratt ja Whitney F401-PW-400 mootoreid, mis olid siis veel arendusjärgus (samal ajal arendas Pratt ja Whitney ka USA õhujõududele mõeldud sarnast F100 mootorit). Olles kergem kui F-111B oli see ikkagi kõige suurem ja raskem USA hävitaja, mis kunagi on lennukikandja pealt lennanud. Suurus oli tingitud nõudest, et see pidi olema suuteline kandma suurt AWG-9 radarit ja AIM-54 Phoenix rakette, mis olid ka F-111B-l ja sisemine 7,3 tonni (16 000 naela) kütust mahutav paak. F-14 oli Grummani A-6 Intruderiga sarnane õhuvõtuava, tiiva ja teliku geomeetria.

Olles saanud F-14 lepingu hakkas Grumman suurendama tootmiskeskust Calvetronis, Long Islandil, et testida ja hinnata uut hävitajat. Suur osa testimisest toimus Long Island Soundi kohal õhus, kus juhtusid ka esimesed lennuäpardused sealhulgas mitmed kompressori seiskumised ja katapulteerumised. Et säästa aega ja ennetada minister McNamara sekkumist jättis merevägi prototüübifaasi vahele ning hakkas kohe tegelema täieliku arendustööga; USA õhujõud tegi samamoodi F-15ga.

F-14 esmalend toimus 21 detsembril 1970, ainult 22 kuud peale Grummaniga lepingu sõlmimist. F-14st oli huvitatud ka USA merejalavägi, mis saatis piloodid VF-124 eskadrilli instruktoriteks õppima. Kui õhk-maa relvade süsteeme lennukile ei tehtud (need arendati välja alles 90ndatel), tõmbus merejalavägi F-14 programmist tagasi.