Clemens VIII
Allikas: Vikipeedia
| Clemens VIII | ||||||||||||||||||
 |
||||||||||||||||||
|
Clemens VIII (Ippolito Aldobrandini, 24. veebruar 1536 – 3. märts 1605) oli paavst 1592–1605. Ta oli 231. paavst.
Ippolito Aldobrandini sündis Fanos advokaadi Silvestro Aldobrandini ja Lisa Donati 8-lapselises peres noorimana ning ristiti 4. märtsil Fano katedraalis. Tema isa elas varem Firenzes, kuid pidi Medicite eest põgenema Fanosse, kus ta määrati kuberneriks. Ippolito Aldobrandini õppis Padova, Perugia ja Bologna ülikoolis õigusteadust. Tema õpetajaks oli Gabriele Paleotti ja tema õpinguid toetas kardinal Alessandro Farnese. Tema perekonna protektor oli Pius V, kes pühitses 1570 kardinaliks tema venna Giovanni Aldobrandini. Ippolito Aldobrandini tegutses pärast ülikooli lõpetamist advokaadina, 1569 määrati ta Rota Romana audiitoriks ja 1571–1572 lähetati ta kardinal Michele Bonelli juhitava delegatsiooni koosseisus Prantsusmaale.
1580 ordineeriti Aldobrandini preestriks, 15. mail 1585 määrati ta datariuseks ja 18. detsembril 1585 pühitseti San Pancrazio kardinalpreestriks. 1588–1589 viibis ta legaadina Poolas, kus lahendas Zygmunt III ja Habsburgide vahel puhkenud tüli Poola kuningatrooni pärast. Ta oli 30 aasta jooksul Filippo Neri parimaid sõpru. Ta osales 4 konklaavil 1590–1592.
[redigeeri] 1592. aasta konklaav
Clemens VIII valiti paavstiks 30. jaanuaril 1592 ja krooniti 9. veebruaril, kuid pühitseti enne seda 2. veebruaril piiskopiks. Clemens VIII võttis paavstiks saades nime Filippo Neri soovitusel.
10.–30. jaanuarini 1592 toimunud konklaavil osales 54 kardinali. Sellel konklaavil lõhenesid kardinalid Hispaania pooldajateks ja kardinal Montalto juhitavaks fraktsiooniks, kes soovis kardinal Giulio Antonio Santorio valimist. Santorio olekski 11. jaanuaril valituks osutunud, sest tema poolt nõustuti andma vähemalt 35 häält, kuid kardinalide Mark Sittich von Hohenemsi, Ascanio Colonna ja Alfonso Gesualdi mõjul sai Santorio 5 häält vähem. Pärast seda siirdus Montalto fraktsioon Vatikani Cappella Paolinasse. Olukorra muutis keerulisemaks eakamate kardinalide keeldumine hääletamast. Kardinalid päästis tekkinud olukorrast Marco Antonio Colonna, kes saatis kirja kardinal Colonnale. Too teatas pärast kirja läbilugemist, et ei toeta Santorio valimist paavstiks, kuna Santorio pole Jumala poolt valituks osutunud. Mitme kandidaadi vaagimisel osutus lõpuks valituks kardinal Aldobrandini.
[redigeeri] Välispoliitika
[redigeeri] Suhted Prantsusmaaga
15. aprillil 1592 saatis paavst Prantsusmaale legaadiks kardinal Filippo Sega, kes teatas, et Prantsusmaa kuningale langetatud ekskommunikatsioon on endiselt jõus ja kuningat saab sellest vabastada vaid paavst. 25. juulil 1593 sai Prantsusmaa kuningas Henri IV katoliku kiriku liikmeks. Clemens VIII tunnustas kuninga otsust ja vabastas ta 17. septembril 1595 kirikuvandest.
Kui 1598 avaldati Nantes’i edikt, saatis paavst kõikidele piiskoppidele apostelliku konstitutsiooni 'Dives in misericordia', milles ta kutsus neid üles jääma kindlaks kiriku tunnustatud usule. Paavsti vahendusel sõlmiti 1598 Vervins’i rahu Prantsusmaa ja Hispaania vahel. Nende otsuste langetamisel sai väga oluliseks kardinal Medici tegevus, kes saadeti Prantsusmaale legaadiks pärast Sega surma.
1597 pöördus Lortringi hertsog paavsti poole Nancy pärast tekkinud probleemi lahendamiseks, kavatsedes Nancy’s moodustada piiskopkonna. Sellele plaanile oli vastu Henri IV saadik Roomas Arnaud d’Ossat. Paavst otsustas, et Nancy jääb primaatkirikuks ja selle prelaati tuleks nimetada Lorraine’i priimaseks, kuid tal puuduvad piiskopi volitused.
[redigeeri] Ferrara pärilussõda
27. oktoobril 1597 suri Ferrara hertsog Alfonso II d’Este pärijateta. Clemens VIII soovis Este suguvõsa valduse liita Kirikuriigiga, kuid keiser ja Hispaania soovisid uue hertsogina näha Cesare d’Estet. Vältimaks sõda Prantsusmaaga, ei toetanud nad Cesaret sõjaliselt, mistõttu paavsti armee sisenes 24. jaanuaril 1598 Pietro Aldobrandini juhtimisel vastupanu kohtamata Ferrarasse. Clemens VIII kuulutas Ferrara bullas 'Sanctissimus' Kirikuriigi osaks, kusjuures Ferrara omandas privileegina oma esindaja lähetamise Rooma saadikuks.
[redigeeri] Suhted teiste riikidega
1598 määras Clemens VIII pärast kardinal William Alleni surma Inglismaa ülempreestriks George Blackwelli. See otsus tekitas rahulolematust Inglismaa vaimulikkonnas, kes saatis Rooma kaebuse. 1602 kinnitas paavst oma otsust, kuid vabastas kirikuvandest kõik need, keda Blackwell oli sellega ähvardanud.
Pärast Johan III surma sai Rootsi kuningaks tema poeg Sigismund. Paavst lootis, et Sigismund muudab Rootsi katoliiklikuks riigiks, kuid Sigismund sai Karl IX käest lüüa ja pidi Rootsi troonist loobuma.
Katoliiklike valitsejate liidu loomine ristisõjaks türklaste vastu kukkus Clemens VIII ajal läbi.
[redigeeri] Sisepoliitika
1598 korraldas Beatrice Cenci koos vendade ja võõrasemaga vandenõu oma isa vastu, kes kohtles oma lapsi väga jõhkralt. Pärast vana Cenci tapmist ei andnud paavst vandenõulastele armu ja nad hukati.
[redigeeri] Suhted kiriku institutsioonidega
8. juunil 1592 sätestas Clemens VIII kardinalvikaari õigused.
Ta tunnustas 20. detsembril 1593 avaldatud bullas 'Pastoralis officii' paljasjalgseid karmeliite kerjusorduna.
Clemens VIII andis 1596 San Vitale kiriku jesuiitidele. Kuna see oli ühtlasi titulaarkirik, otsustas ta arusaamatuste vältimiseks kaotada San Vitale kardinali tiitli ja rajas San Cesareo in Palatio kardinaldiakoni tiitli.
25. juunil 1599 avaldas ta dekreedi 'Nullus omnino', milles määratleti ordude meesorduliikmete klausuuri tingimused Itaalias.
Clemens VIII toetas José Calasanza tegevust.
19. märtsil 1603 avaldas ta apostelliku konstitutsiooni 'Cum ad regularem', mille järgi ei tohi kloostrisse vastu võtta nooremaid kui 19-aastaseid liikmeid.
[redigeeri] Liturgilised reformid
Clemens VIII rõhutas Trento oikumeenilise kirikukogu otsuste tunnustamist katoliiklikes riikides. 1592 avaldati tema üleskutsel redigeeritud "Vulgata", mis asendas 1590 avaldatud Sixtus V oma ja jäi katoliku kirikus kasutatavaks ametlikuks piiblitõlkeks 20. sajandini.
1596 avaldati teenistusraamat "Pontificale Romanum", mille kasutamise kuulutas Clemens VIII apostellikus konstitutsioonis 'Ex quo' kohustuslikuks, keelates missal kasutamast teisi teenistusraamatuid ja keelates sellesse igasuguste muudatuste tegemise ilma paavsti loata.
Samal aastal avaldati ka uus keelatud raamatute nimekiri. 1602 avaldati redigeeritud breviaarium ja 1604 redigeeritud missaal.
Ta sätestas "Quarantore" palve 25. novembril 1592 avaldatud apostellikus konstitutsioonis 'Graves et diuturnae'.
1598 avaldati 'Liber septimus'.
1600. aastat tähistati juubeliaastana.
1600 saadeti paavstile Maarja Magdaleena säilmed.
1601 saatis ta Hispaania printsidele ja printsessidele pühitsetud riiet.
[redigeeri] Bresti unioon ja teised unioonid
12. juunil 1595 saatsid Vladimiri, Lutski ja Pinski piiskopid paavstile ja Poola kuningale Zygmunt III palvekirja, milles nõustuti uue kalendri tunnustamisega, kuid sooviti säilitada oma riitused. Novembris saabusid piiskopid Adam Pociej ja Kirill Terletski Rooma. Roomas peetud läbirääkimistel lepiti kokku mitmes punktis, näiteks selles, et uniaadid ei lisa "Filioquet" usutunnistusse. 23. detsembril 1595 toetas Clemens VIII läbirääkimiste pidamist ukrainlastega. 1596 peeti Brest-Litovski sinod ja Vatikanis kuulutati bullaga 'Magnus dominus' välja Bresti unioon.
Clemens VIII ajal saabusid Rooma Aleksandria patriarhi saadikud, kes tunnustasid usutunnistust ja paavsti primaati.
[redigeeri] Giordano Bruno hukkamõistmine
Clemens VIII ajal mõistis inkvisitsioon tulesurma 30 süüdistatavat, kellest tuntuim oli endine dominiiklane Giordano Bruno, kes põletati 17. veebruaril 1600 Piazza dei Fioril Roomas. 1583 avaldas Bruno oma traktaadi 'Il spaccio della bestia trionfante', mis ründas katoliku kiriku õpetust. Veebruaris 1593 andis Venezia inkvisitsioon Bruno välja Rooma inkvisitsioonile ja ta viibis mitu aastat Roomas vangis. Bruno mõisteti süüdi, kuid teda ei hukatud tema astronoomiliste arvamuste, vaid teoloogiliste vaadete pärast, mis mõisteti jaanuaris 1600 hukka. Inkvisitsiooni süüdistuste järgi nõudis Bruno kloostrite varade konfiskeerimist, pidas Kristust ainult õpetlaseks ja väitis, et Saatan võib saada päästetud. Bruno anti 8. veebruaril 1600 üle tsiviilkohtule ja hukati.
[redigeeri] Vahendajaroll jesuiitide ja dominiiklaste vahelises vaidluses
1588 ilmus jesuiidi Luis de Molina teos 'Concordia', mis käsitles armu ja vaba tahet. See oli esimene süstemaatiline katse nende teoloogiliste probleemide selgitamiseks pärast Trento oikumeenilist kirikukogu. Molina kinnitas oma teoses, et pärispatt pole hävitanud tahtevabadust ja jääb kahjustamatuks jumaliku armu läbi. Hispaania inkvisitsioon asus saadud süüdistuste järel uurima teose vastavust katoliikliku teoloogiaga. Uurimise käigus puhkes jesuiitide ja dominiiklaste vahel vaidlus, mis keskendus pigem arusaamatustele teose raskepärase stiili, sisu keerukuse ja mõistetavuse üle. 1596 nõudis Clemens VIII Hispaania inkvisitsioonilt Molinat puudutavate dokumentide saatmist Vatikani ja määras 1598 juhtumit uurima 'Congregatio de auxiliise'. 12. oktoobril 1600 esitas kongregatsioon ettekande paavstile samal päeval surnud Molina vaadetest. 1602 määras Clemens VIII Molina vaateid uurima 8 teoloogi, kes kuulutasid Molina 60 väidet ekslikeks. Jesuiitide mõjul vähendati ekslike väidete arvu järgnevatel aastatel 20-ni.
Paulus V otsustas 1607 'Congregatio de auxiliise' laiali saata.
[redigeeri] Kristlik eetika ja moraal
Clemens VII mõistis 17. augustil 1592 karmilt hukka duellide pidamise ja ähvardas interdiktiga piirkondi, kus lubatakse duelle pidada.
12. jaanuaril 1597 avaldatud bullas 'Suspecti muneris' leevendas ta Pius V otsust härjavõitluste pidamise kohta. Bulla järgi ei tohi härjavõitlust pidada kiriklikel suurpühadel ja sellel ei tohi osaleda vaimulikud.
[redigeeri] Suhtumine juutidesse
28. veebruaril 1592 avaldatud bullas 'Cum saepe accidere' keelas ta juutidel müüa Avignonis uusi kaupu. 25. veebruaril 1593 avaldatud bullas 'Caeca et obdurata' oli juutidel keelatud Kirikuriigile kuuluvatel aladel elada väljaspool Roomat, Anconat ja Avignoni. 28. veebruaril 1593 avaldatud bullas 'Cum haebraerum malitia' keelas ta Talmudi lugemise ja lasi keelatud raamatute indeksisse lisada juutide teosed, kuid ei soovinud juutide represseerimist, mistõttu avaldas dekreetide kogu nende kaitseks.
[redigeeri] Misjon
Clemens VIII võimaldas misjoneerida igal kerjusordu liikmel. Tema ajal läksid misjonärid Pärsiasse ja Abessiiniasse.
1596 konfiskeeris Toyomi Hideyoshi Hispaania laeva "San Felipe", millega algas misjonäride tagakiusamine Jaapanis.
[redigeeri] Uued piiskopkonnad
- 9. veebruaril 1592 ühendati Itaalias Loreto piiskopkond ja Recanati piiskopkond Recanati-Loreto piiskopkonnaks.
- 15. aprill 1592 Itaalias Fossano piiskopkond
- 5. juunil 1592 Itaalias Colle di Val d’Elsa piiskopkond
- 19. juulil 1593 ühendati Hispaanias Urgelli piiskopkond ja Vici piiskopkond Solsona piiskopkonnaks
- 14. augustil 1595 Filipiinidel Manila peapiiskopkond ja Nueva Caceresi, Cebu ja Nueva Segovia piiskopkonnad
- 25. september 1595 Hispaanias Valladolidi piiskopkond
- 1596 Angoolas Angoola ja Kongo piiskopkond
- 1599 Indias Angamalé peapiiskopkond, mis järgmisel aastal muudeti Cranganore peapiiskopkonnaks
- 25. september 1600 Itaalias Citta della Pieve piiskopkond
- 12. veebruaril 1601 Itaalias Borgo San Donnino piiskopkond
[redigeeri] Kanoniseerimised
Clemens VIII kanoniseeris 17. aprillil 1594 Jacynthe ja 29. aprillil 1601 Peñaforti Raymondi.
Ta kuulutas oma valitsemisajal õndsaks kolm isikut:
- Juan de Sahagun 19. juuni 1601
- Carlo Borromeo 16. september 1602
- Colette 1604
Ta sätestas 1592 Bologna Katariina, 1602 Rudolfi ja 1603 Cardena märtrite austamise ning tituleeris Gregorio de Valencia doctor doctorum'iks.
[redigeeri] Onupojapoliitika
Clemens VIII venna Pietro poeg Pietro Aldobrandini sai kardinaliks.
Clemens VIII õde Giulia abiellus Aurelio Passeriga, nende poeg Cinzio Passeri Aldobrandini sai kardinaliks.
[redigeeri] Clemens VIII kultuuriloos
Clemens VIII palvel kõrvaldati naispaavst Johanna kuju Siena katedraalist.
Tema ajal valmis Vatikani palee praegusel kujul.
Ta omandas Castel Gandolfo, millest sai paavsti suveresidents.
1600 ähvardas Clemens VIII ekskommunikeerida kõik, kes suitsetavad pühapaikades tubakat. Seevastu lubas ta kohvi tarbida ja legendi järgi kuulutas selle koguni kristlaste joogiks.
1600 rajas ta Šoti kolleegiumi ja Clemensi kolleegiumi.
[redigeeri] Kardinalide pühitsemised
Clemens VIII pühitses oma valitsemisajal 53 kardinali 6 konsistooriumil. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst Paulus V. Lisaks itaallastele said kardinalideks 5 hispaanlast, 4 prantslast, 2 sakslast ja 1 poolakas.
[redigeeri] Surm
Clemens VIII suri 3. märtsil 1605 Roomas kella 5 paiku hommikul, olles põdenud aastaid podagrat ja maeti Santa Maria Maggiore kirikusse. Ta ei surnud 5. märtsil, nagu väidavad mõned mõjukad allikad, sest Salvador Miranda [1] andmetel algas järgmine konklaav 14. märtsil ja konklaav ei tohtinud tollal alata enne 10 päeva möödumist paavsti surmast.
[redigeeri] Hinnang
Clemens VIII ajal vabanes paavstlus Hispaania mõjusfäärist. J.N.D. Kelly on oma teoses 'The Oxford Dictionary of Popes' iseloomustanud teda piinlikult kohusetruu, tööka, vaga ja rangena. Ta paastus, mediteeris, pidas missasid, käis pihil. Tema pihiisa oli Cesare Baronius ja igal kuul käis paavst jalgsi palverännakul. Tema soov pidevalt elukohta vahetada andis hoobi Kirikuriigi rahandusele.
'Catholic Encyclopedia' andmeil võrreldi teda apostel Filippusega. Clemens VIII visiteeris usinasti kirikuid.
| Eelnev: Innocentius IX |
Rooma paavst 1592-1605 |
Järgnev: Leo XI |
