Şaddām Ḩusayn
Allikas: Vikipeedia
| Vajab toimetamist. |
Şaddām Ḩusayn ‘Abd al-Majīd at-Tikrītī (صدام حسين عبد المجيد التكريتي) [sadd'aam hus'ain abd al madž'iid at tikr'iit] (28. aprill 1937 – 30. detsember 2006) oli Iraagi president 1979–2003 ja Iraagi peaminister 1979–1991 ning 1994–2003. 2003. aasta Iraagi sõja ajal kukutati ta USA ja tema liitlaste poolt. Kaheksa kuud hiljem, 13. detsembril 2003, võtsid USA väed ta vangi. Saddam Hussein mõisteti surma poomise läbi inimsusevastaste kuritegude eest 5. novembril 2006 ja hukati 30. detsembril 2006 kell 6:05 kohaliku aja järgi.
Sisukord |
[redigeeri] Maine
Läänes on teda enamasti peetud autokraatlikuks despoodiks, ent araabia maailmas on temasse suhtutud segaste tunnetega. Ühelt poolt on seal vaadatud hästi sellele, et ta toetas natsionalistlikku panarabismi ning keeldus allumast USA ja tema liitlaste survele, ning tunnustatud tema rolli Iraagi majanduslikul moderniseerimisel. Teisalt on põlatud tema ba‘athistliku režiimi poliitikat - paljude islami usukommete täitmise keelamist ning vähemuste ja tegelike või arvatavate poliitiliste vaenlaste julma kohtlemist. Husseini suhtutakse pooldavalt Palestiina rahva hulgas kuna toetas neid oma valitsusajal nii poliitiliselt, majanduslikult kui ka sotsiaalselt.
[redigeeri] Lapsepõlv
Şaddām sündis 28. aprillil 1937 Iraagis Tikrīti provintsis Al-Awja külas lambakarjuste perekonnas. Tema ema püüdis rasedust katkestada, kuid see ei õnnestunud, mistõttu laps sai nimeks "Saddam", mis tähendab araabia keeles 'vastuastuja'.
Hiljem olid tema kodulinnast pärit sugulased tema kõige mõjuvõimsamad nõuandjad ja toetajad ning neid hakati kutsuma "Tikrīti maffiaks".
Oma isa Hussein al-Majidi ei ole Şaddām kunagi näinud, sest ta suri või jäi kadunuks enne Saddami sündimist. Saddami ema Subha Tulfah al-Mussallat abiellus uuesti ning sünnitas talle kolm poolvenda. Võõrasisa Ibrahim al-Hassan kohtles Saddami karmilt ning sundis teda enda heaks varastama.
Saddami poolvend Barzan Ibrahim Hasan oli Iraagi salapolitsei ülem ja suursaadik ÜRO juures Genfis. Teine poolvend Sabawi Ibrahim Hasan oli Iraagi luureülem. Kolmas poolvend Watban Ibrahim Hasan oli Iraagi siseminister. Barzan ja Watban arreteeriti liitlasvägede poolt.
[redigeeri] Saddami poliitiliste vaadete kujunemine
Kui Saddam oli 10-aastane, asus ta elama Bagdadi oma onu Khairallah Tulfah' juurde, kes oli tõsiusklik sunniit. Saddam õppis onult, et vaenlastele ei tohi kunagi alla anda, ükskõik kui suur ülekaal neil ka poleks. 1955 astus ta keskkooliõpilasena Ba'ath 'i parteisse, kus ta sai varsti tuntuks oma julmuse poolest. 19-aastaselt sooritas ta oma esimese mõrva.
Türgi impeeriumi kokkuvarisemine pärast Esimest maailmasõda ja hiljem Briti vägede taandumine ning linnastumine ja moderniseerumine, mis vallandasid sotsiaalsed muutused, aitasid kaasa noore Saddami revolutsiooniliste vaadete kujunemisele. Märtsis 1949 kõrvaldasid sõjaväelased võimult Süüria korrumpeerunud tsiviilvalitsuse, Egiptuses tuli 1952 võimule Gamal Abdel Nasser, ning järg oli jõudmas Iraagi ja Liibüa monarhia kätte. Kui 1958 Iraagis monarhia kukutati, hakkasid uued klassid välja tõrjuma konservatiivseid monarhiste, vanu suguvõsasid ja kaupmehi.
Nasseri populistlik natsionalistlik panarabism Egiptuses ning revolutsioonimöll Iraagis avaldasid Saddam Husseinile mõju, mis kestis tema režiimi viimaste päevadeni. Nasser natsionaliseeris Suessi kanali ning püüdis Egiptust moderniseerida ja araabia maailma poliitiliselt ühendada.
Saddam astus Ba'ath 'i parteisse 1957. Aastal 1958 kukutati kuningas mitte-baathistliku rühmituse poolt, mida juhtis kindral Abdul Karim Qassim. Ent veendunumad natsionalistid võitlesid uue režiimi vastu. 1959 osales Saddam atentaadis peaminister Qassimile. Saddam sai kuulihaava jalga, ent ta eemaldas ise kuuli ning tal õnnestus põgeneda jala Süüriasse, kust ta hiljem põgenes Nasseri Egiptusesse. Saddam mõisteti tagaselja surma.
Eksiilis õppis Saddam Kairo ülikoolis õigusteadust. 1968 lõpetas ta juura alal ka Bagdadi ülikooli.
[redigeeri] Võimule tõusmine
Saddam tuli Iraagis esimest korda võimule 1963. aasta baathistliku revolutsiooni (14. ramadaani revolutsioon 8. veebruaril) käigus. Ent uus režiim, mida vaevasid parteisisesed lahkhelid, kukutati seitsme-kaheksa kuu pärast. Pärast võimuvahetust Saddam vangistati 1964, kuid 1967 ta põgenes vanglast. Paljud biograafid rõhutavad, et Saddam ei unustanud kunagi partei esimese võimuoleku aegseid sisepingeid, ning hoidis partei ühtsust ja püüdis halastamatu otsustavusega säilitada võimu ja tagada sotsiaalset stabiilsust.
1968 aitas ta juhtida edukat ja mittevägivaldset baathistlikku riigipööret. Saddam määrati kõrgeima Iraagi võimuorgani Revolutsioonilise Väejuhatuse nõukogu aseesimeheks ja Iraagi asepresidendiks. 1970 sõlmib Saddam Hussein läbirääkimiste tulemusena relvarahu Kurdi mässulistega, lubades neile ulatuslikku autonoomiat. Kuna relvarahu leppeid ei täideta toimub 1974 kurdide ülestõus valitsusvägede vastu. 1973 nimetati ta Iraagi relvajõudude kindraliks.
Saddamil raskendas võimu kindlustamist pärast 1968. aastat Iraagi ühiskonna jagunemine etniliselt, usuliselt ja keeleliselt erinevateks leerideks, kes olid omavahel vaenujalal. Need olid araabia sunniidid, kurdi sunniidid ja araabia šiiidid. Ühiskonda lõhestasid veel hõimudevahelised konfliktid, ilmalike natsionalistide ja religioossete fundamentalistide vaheline konflikt ning konflikt hõimudeks koondunud maarahva ning linnarahva vahel. Saddami valitsuse võimubaasiks olid keskklassist ja töölisklassist araabia sunniidid riigi keskosas, kelle vaated on natsionalistlikud ja modernsed. Ent nemad moodustavad kõigest ühe viiendiku Iraagi elanikkonnast.
Ba'ath 'i teise valitsemise ajal oli tarvis tõsta elatustaset, et tagada stabiilne võim konfliktidest lõhestatud riigis. Uus režiim tegeleski moderniseerimisega ning kujundas välja tugeva julgeolekuaparaadi, et vältida nii võimustruktuuridest lähtuvat kui ka altpoolt tulevat vastuhakku. Saddam, kes oli uue režiimi tõusev täht, aitas parteid tugevdada ja ühendada. Kurdid olid vaevelnud vaesuse käes, aga Ba'ath 'i režiim leevendas vaesust, natsionaliseerides nafta ja ehitades koole ning haiglaid, importides tehnoloogiat ja tugevdades julgeolekuteenistust.
Saddam, kes alati oli esinenud baathistina, kes unistab araabia maailma ühendamisest üheksainsaks modernseks riigiks, juhtis Iraagi nafta üle monopoli omanud Lääne naftakompaniide natsionaliseerimist 1. juunil 1972. Saddam edendas aktiivsekt Iraagi majanduse moderniseerimist, laskes rajada mitmeid kõrge tehnoloogilise tasemega ettevõtteid ning jälgides nende haldamist ja juhtimist. Ta juhatas ka maaelu moderniseerimist, põllumajanduse mehhaniseerimist ja maa jagamist talupoegadele. Saddam viis läbi pöörde ka energiatööstuses ning transpordis ja hariduses. Samuti algatas ta rahvusliku kampaania kirjaoskamatuse väljajuurimiseks ning kohustusliku tasuta hariduse kehtestamiseks. Samal ajal kindlustas ta oma positsiooni, puhastades parteid liikmetest, kellest võiksid saada tema oponendid.
 See artikkel on pooleli. |
|---|
[redigeeri] Välislingid
- Şaddām Husayni hukkamisprotsess (video)
| Eelnev: Ahmed Hassan al-Bakr |
Iraagi peaminister 1979 - 1991 |
Järgnev: Sa'dun Hammadi |
| Eelnev: Ahmad Husayn Khudayir as-Samarrai |
Iraagi peaminister 1994 - 2003 |
Järgnev: Iyad Allawi |
| Eelnev: Ahmad Hassan al-Bakr |
Iraagi president 1979 - 2003 |
Järgnev: Koalitsiooni Ajutine Võim (Jay Garner) |
