Olav II Haraldsson

Allikas: Vikipeedia

Vajab toimetamist.

Vajab keelelist või sõnastuslikku toimetamist.

Olav II Haraldsson (Oma eluajal tuntud kui Olav Paks (Olav Digre) ja peale pühakuks kuulutamist Püha Olav; 995–29. juuli 1030) oli Norra kuningas aastatel 1015-1028.

Olaf sündis 995. aastal Harald Grenske peresse, ning oli Harald Hårfagre lapselapselaps. Ta kasvas üles Ringerikes, Kagu-Norras. Ta ristiti Rouenis, kus ta oleks pidanud kohtama benetiktiinlikku suundumust. Lühikese aja pärast, 1015. aastal, lahkus ta Inglismaalt, et hakata kandma Norra kuninglikku krooni.

Selgelt kõrgelt intelligentne mees, oli Olav II siiras oma kavatsustes. Ta oli andekas luuletaja ja omas suurepäraseid oskusi poliitilise ja sõjalise strateegina.

Varaste aastate jooksul läkski kõik nii nagu Olav II planeeris. Temast sai esimene üleriigiline kuningas. Juhtides võimsalt kogu riiki, rajas ta lõpuks haldusliku võrgustiku ja seadusliku süsteemi, mis hoidiski riiki koos. Ta käis paljudel misjoniretkedel Norra nendes paikades, kuhu ristiusk veel jõudnud ei olnud, eriti sisemaal ja põhjas. Nähes ette püsivat alust ristiusule, konstrueeris ta kirikuid ja pühitses preestreid vastavalt rahvuslikel kaalutlustel. Esitledes seaduspäraseid õpetusi nii riigile kui kirikule, sai see pöördepunktiks kohalike õpetuste arengule: perekonnakeskse ühiskonna ideaalid pidid aegamisi looma teed usku isikule omastele väärtustele, halastuse olulisusele ja kohustusele kaitsta väeteid.

Võim uuristas ta jalgealust ja ta oli sunnitud põgenema. Oma viimase aasta veetis ta oma sugulase juures Kiievis. See linn oli selleks ajaks kasvanud Ida-Euroopa vaimseks keskuseks, kus teoloogia ja filosoofia, kloostrid ja kunst õitsesid.

1030. aastal pöördus ta tagasi Norrasse, et uuesti võimule tulla. 29. juulil toimus Stiklestadis otsustav lahing. Vähemuses ja allasurutuna oma vastaste poolt, kuningas langes. Tema keha toimetati sealt ära, et see sängitada mulda liivamadalikule Nidarosi linna (praegune Trondheim), kus Nidarosi katedraal praegu seisab.

Peagi hakkasid toimuma imepärased asjad. Näiteks oli päikesevarjutus koheselt seostatud lahinguga, kandes justkui Taeva vihast sõnumit ja tähendust, et Stiklestad oli Kolgata varju all, kui oli „pimedus keset päeva“. Kuuldused kuninga ootamatust paranemisest olid ohjeldamatud. Üks huvitavamaid lugusid oli mehest, Tore Hundist, kes kuninga tappis. Tema vigastatud käsi olevat paranenud pärast seda, kui kuninga veri sellele tilkus, põhjustades meest muutma tema suunda. Otsides lunastust, pöördus ta palverännakule Jeruusalemma.

Olavi surnukeha kaevati rohkem kui aasta, pärast selle matmist, taas üles, ning piiskop kuulutas ta rahva poolehoiul pühakuks. Pühakskuulutamine ehk kanoniseerimine oli siiski probleem kohaliku kiriku jaoks, kuid Olavi pühalikkus oli sellest hoolimata täielikult kinnitatud Rooma paavsti poolt.

Olav oli pühitsetud märtrina. Peale selle oli ta kõrgesti austatud, kui Norra apostel, sest ta viis lõpule pika ja vaevalise protsessi ristiusustamises. Kombinatsioon märtrist ja apostlist on unikaalne, ja võib-olla määrab selle kõige tähtsama põhjuse, miks tema kultus kasvas nii tugevalt ja küündis nii kaugele.

Stiklestadi lahing paistab olevat läbikukkunud kuninga otsustav kokkuvarisemine. Kuid ometi, kaks peamist eesmärki, mille nimel Olav võitles, olid Norra ühendamine ja ristiusustamine, ning peale nende lõpliku saavutamise, läbi tema surma märtrina, võib öelda, et ei ühegi teise mehe surm ei ole olnud nii suure mõjuga ajaloos.

Olavist sai inimeste poolt sügavalt armastatud mees, sest oma vaadetega meeldis ta enam-vähem kõikidele gruppidele. Ta oli nii talupoegade kui meremeeste meister, reisivate ja rändavate kaupmeeste ning linnaelanike kaitsepühak, monarhia kaitsja ja vaesuse vastu võitleja.

Legendid kuningast pakkusid väga palju huvitavat ja värvikat sündmustikku, mis tundus kasvavat iga mööduva generatsiooniga. Paljud Skandinaavia skulptorid ja kunstnikud on teda kujutanud. Pühak-kuningana on Olav läbi kogu keskaja saavutanud kaitsepühaku staatuse mitte ainult Norras, vaid oli austatud sama palju ka naaberriikides. Nii kajastus tema mõju veelgi kaugemale: pärast seda kui kuningas Olav oli nimetatud pühakuks, 1031 aasta augustis, levis tema kultus nagu kulutuli üle skandinaavia, Briti saartele ja hansalinnadesse mööda Balti merd, leides pooldajaid nii Madalmaades kui Normandias, ja isegi nii kaugel, kui Hispaanias, Venemaal ja Konstantinoopolis. Näiteks on vanim säilinud pilt Olavist maalitud Petlemma Kristuse sünnikiriku piilarile.

Kuningad refereerisid Olavit oma korraldustes, käskkirjades ja kirjades regulaarselt, kuni liiduni Taaniga.

Norra vapil olev kirves, mida lõvi hoiab, on Püha Olavi märtrikirves. Rahvushümnis on Bjørnstjerne Bjørnson lisanud Olavi kuningliku teo...“Olav joonistas oma verega risti sellele riigile.“