Heraldika

Allikas: Vikipeedia

Vajab toimetamist.

Heraldika on vapindusega tegelev teadusharu ehk vapiteadus, mis uurib nii vappide ajaloolist kui kunstilist arengut.

Sõna pärineb ladinakeelsest sõnast "heraldus", mis tähendab heerold ehk kuulutaja.

Sisukord

1 Heraldika mõiste
2 Heraldika ajalugu
3 Vaata ka
4 Välislink

[redigeeri] Heraldika mõiste

Teaduslik heraldika on loonud vapiteaduse põhimõtted ja reeglid, loonud heraldilise sõnavara, mis on aluseks heraldilise kujunduse uurimistöödes. Vapiteadur ei vaja kunstiannet aga kunstistiili ja -ajaloo tundmine on talle eduks.

Kunstiline heraldika on vapi või muu sümboolika kujundamine (kavandamine, joonistamine, maalimine, vormimine jne.) heraldiliste tunnuste järgi, nii uue kui olemasolevate uuendamine, ka koopiate valmistamine eriotstarbeks või erilisele materjalile, näiteks mündile. Heraldilist kunsti aga ilma teoreetiliste teadmisteta on võimatu luua.

Teadus ja kunst üheskoos moodustavad heraldika vundamendi, mis on aluseks vapi loomisel.

Aja jooksul on heraldika kujundlikkus ja otstarve vaheldunud vastavalt ühiskonna arengule ja tellimusele. Tänapäevaks on kujunenud ranged heraldilised reeglid, mida reguleerivad õigusaktid, nii kohalikud kui ka rahvusvahelised kokkulepped, näiteks Eestis kehtiv riigivapi seadus, kus heraldiline kirjeldus on toodud alljärgnevalt:

§ 3. Riigivapi heraldiline kirjeldus

(1) Riigivapil on kaks kuju: suur riigivapp ja väike riigivapp.

(2) Suurel riigivapil on kuldsel kilbil kolm sinist sammuvat otsavaatavat lõvi. Külgedelt ja alt ümbritsevad kilpi kaks kilbi allosas ristuvat kuldset tammeoksa.

(3) Väike riigivapp on käesoleva paragrahvi lõikes 2 kirjeldatud vapp ilma tammeoksteta.

[redigeeri] Heraldika ajalugu

Juba muinasajal kasutasid erinevad rahvad sõjanduses kaitsekilpidel maalinguid, pilte ja sümboleid, millel oli küll enam maagiline tähendus või mõeldud vaenlase hirmutamiseks. Juba Vana-Egiptuse vaaraode üks võimusümbolitest kotkas oli kujundlikult heraldiline.

Euroopa kultuuris esineb juba antiikajal kilbi ornamentaalne ehtimine. Kreeklaste ja roomlaste sõjandussümboolika oli laiemini kasutusel kui ainult kilpidel. Antiikaegsetel rahadel oli tihti heraldilisi tunnuseid loomade-lindude ja taimede kujutistega.

Heraldiks sellisena, nagu seda tänapäeval tutntakse, algas 11. ja 12. sajandi kunstis. Ristisõdade ja rüütliturniiride käigus levis kilbimaalingute kasutamine juba isiku tunnusena, mis sõjas ja turniiridel aitas kandjat kaugelt ära tunda. Äratundmine ja võitude tunnustamine oli aluseks isikulise vapi tekkele, mis muutus pärandatavaks, aga ka priviligeeritud tunnuseks.