Vanamees ja meri

Allikas: Vikipeedia

"Vanamees ja meri" (originaalpealkiri The Old Man and the Sea) on Ernest Hemingway proosatekst, mille esmatrükk ilmus 8. septembril 1952.

Eesti keeles ilmus raamat Ellen Laane tõlkes esmakordselt 1957. aastal.

Hoiatus: Järgneb teose ümberjutustus.

Raamat räägib looduse ja inimese vahelistest suhetest, sellest kuidas inimene lõpuks peab ikkagi looduse vägevusele alla vanduma. Santiago oli oma külas pikka aega parim kalamees, aga nüüd oli ta vana ja juba pikka aega polnud tal õnnestunud kala püüda. Ta elas tagasihoidlikus majakeses, kus oli suur ajalehevirn, samuti ei olnud tal süüa, aga tema eest hoolitses ta õpilane, kes lähedalasuvast söögikohast talle tihti süüa tõi. Paljud olid tema suhtes juba lootuse kaotanud, aga mitte tema noor õpilane, kes truult tema koos merel käis kuni ta vanemad selle keelasid. Vanemad tahtsid, et poiss käiks kaasas nendega, kes midagi ikkagi püüavad. Poisil läks kalapüük küllaltki edukalt. Santiago käis ikka merel edasi, aga ei suutnud mitte midagi püüda. Ühel päeval nägi ta lindu ja otsustas tema järel minna, lootuses seegi kord kala saada. Kahjuks esimestel püüdlustel see ei õnnestunud, aga üsna pea püüdis ta kinni marlini, kes oli pikem kui tema paat. Mees püüdis kala paati saada, aga viimane keeldus alla andmast, justkui oleks tal mehe vastu isiklik vimm. Kala tõmbas liinist, ega andnud järele. Ta tiris paati kaugemale kaldast, nii kaugele, et mees sattus talle juba täiesti tundmatutesse vetesse ja kartis, kuidas ta koju saab. Liin tõmbas mehe käed katki ja käsi kiskus krampi. Olelusvõitluses, kes on tugevam jäi siiski peale mees. Seda muidugi vaid esialgu, sest kui ta oli kala kinni püüdnud ja paadi külge kinnitanud, haistsid haid vette sattunud verd ja üsna pea käisid kala kallal. Esialgu õnnestus Santiagol haid minema ajada, aga tema ainus kaitsevahend, harpuun, purunes ja nüüd ei saanud mees ennast kuidagi kaitsta. Paat liikus mehele tuttava kalda poole, aga kuna tal ei olnud millegagi haisid eemal hoida, käisid nad marlini kallal ja lõpuks ei olnud esialgsest suurest kalast mitte midagi peale luude alles. Mees jõudis lõpuks randa, kus ta leiti. Ta oli haigestunud ja poiss hoolitses tema eest. Teised kalurid imestasid marlini korjuse suuruse üle. Külastavad turistid aga ei osanud mitte midagi aimata sellest, milline oli tegelik elu selles kalurikülas.