SI-süsteem

Allikas: Vikipeedia

SI-süsteem ehk rahvusvaheline mõõtühikute süsteem (lühend SI tuleneb prantsuskeelsest nimest Système International d'Unités) on mõõtühikute süsteem, kinnitati ja tunnistati eelistatud mõõtühikute süsteemiks oktoobris 1960 Pariisis toimunud Kaalude ja mõõtude XI peakonverentsi otsusega.

SI-süsteem kasutab 7 füüsikalist suurust põhisuurustena ning nende suuruste ühikuid nimetatakse põhiühikuteks. Ülejäänud füüsikaliste suuruste mõõtühikud on määratud põhisuuruste kaudu.

NSV Liidus kehtis SI-süsteem aastast 1963.

SI-süsteemi loomisel on rakendatud järgmiseid põhimõtteid.

SI-süsteemi ühikud on ühtsed kõikidel mõõtmisaladel. Näiteks ühik džaul (J) on ühtne iga liiki (mehaanilise,

soojusliku, elektrilise, keemilise) energia ja ka töö mõõtmiseks (endise jõukilogramm-meetri, kalori, vatt-tunni, hobujõud-tunni, ergi jne asemel).

SI-süsteem on universaalne: ta hõlmab teaduse, tehnika ja majanduse kõiki harusid, ei vaja mingisuguseid muid ühikuid ja on kõlblik iga liiki mõõtmisteks.
SI-süsteem on koherentne ehk seostatud, st kõikides füüsikalistes võrrandites, mis määravad tuletatud mõõtühikuid, on võrdetegur alati dimensioonita suurus ja võrdne ühega. SI-süsteemi mõõtühikute kasutamisel lihtsustuvad ka paljud võrrandid, nomogrammid ja graafikud, sest langeb ära vajadus üleminekutegurite järele. Selle tõttu muutuvad arusaadavamaks füüsikalised seaduspärasused ning kujuneb lihtsamaks üld- ja eriainete õppimine ja õpetamine.
SI on ratsionaliseeritud, st peamistes valemites puudub kordaja $2π$ või $4π$ . See sisaldub ainult avaldistes, kus esineb sfääriline või teljeline sümmeetria.