Nikolai Judenitš
Allikas: Vikipeedia
| Vajab keelelist või sõnastuslikku toimetamist. |
Nikolai Nikolajevitš Judenitš (Николай Николаевич Юденич) (30. juuli (18. juuli vana kalendri järgi) 1862 – 5. oktoober 1933) oli vene jalaväekindral (1915) ja Venemaa valgekaardi juhataja Baltimaades Vene kodusõja ajal 1918–1920.
Sisukord |
[redigeeri] Elulugu
[redigeeri] Varasem elu
Judenitši vanemad olid tüüpilised Moskva intelligentsi esindajad. Ta isa oli kutsekooli direktor ja ema kodune. Märkimisväärne on, et Judenitši lähemate sugulaste hulgas polnud sõjaväelasi. Judenitš aga astus peale keskkooli lõpetamist sõjakooli, mille lõpetas 1881. Järgnevalt teenis Leedu kaardiväe polgus Varssavis.
1884. aastal sooritas hiilgavalt sisseastumiseksamid kindralstaabi akadeemiasse, mis oli kõrgeim sõjaväeline õppeasutus Venemaal. Selle kooli lõpetas 1887. aastal staabikapteni aukraadiga. Ta asus peale lõpetamist tööle sinnasamasse kindralstaabi akadeemiasse.
1892. aastal ülendati Judenitš alampolkovnikuks.
1894. aastal juhtis Vene sõjaväe ekspeditsiooni Pamiiri mäestikus. Ekspeditsiooni eesmärgiks oli liita see ala Venemaaga. Selle eduka operatsiooni eest sai Judenitš Püha Stanislavi teise järgu ordeni. See oli tema esimene orden.
1896. aastal sai Judenitš polkovniku aukraadi ja määrati ametisse Turkestani sõjaväeringkonda.
Vene Jaapani sõja ajal määrati Judenitš valvekindrali sõjalisele postile tagalas. Kusjuures Judenitši auaste polkovnik oli madalam, kui tema amet (kindral).
Judenitš aga kirjutas kõrgemale ülemjuhatusele ja palus viia ennast rindele. Tema palve rahuldati ja Judenitš viidi rindele rügemendi juhatajaks. 4. veebruaril 1905 sai ta haavata vasakusse kätte, kuid palus jätta ennast rivvi. Paarkümmend päeva hiljem viis oma väeosa uuesti rünnakule ja sai uuesti haavata kaela piirkonda. Tema isiklik vaprus ei jäänud märkamata ning Judenitšile anti mitmeid autasusid sealhulgas kuldse relva pealdisega "Vapruse eest".
19. juunil 1905 edutati Judenitš kindralmajoriks.
Pärast Vene Jaapani sõda määrati Kaukaasia sõjaväeringkonda. 1912. aasta lõpus sai kindralleitnandiks ja ühtlasi hakkas juhtima Kaukaasia sõjaväeringkonna staapi.
[redigeeri] Esimene maailmasõda
Esimese maailmasõja puhkedes viis Vene ülemjuhatus Kaukaasiast Euroopa rindele suure hulga vägesid, kuna Türgi polnud veel sõtta astunud ning Kaukaasia sõjaväeringkond seisis justnimelt vastu Türgi piiri. Judenitš jäi endiselt Kaukaasia sõjaväeringkonna staabiülemaks. Kui Türgi alustas oktoobris 1914 sõjategevust oli neil võrreldes venelastega arvuline ülekaal.
Judenitš mõistis, et kitsastel mägiteedel taganemiseks tuleks maha jätta kogu raskerelvastus ning seetõttu, vaatamata kõrgema ülemjuhatuse käsule, ta keeldus oma väiksearvuliste vägedega taganemisest. Vaatamata kõrgema ülemjuhatuse vastuseisule asusid Vene väed detsembri lõpus 1914 vastupealetungile, mis oli üllatuslikult edukas. Ta saavutas türklaste üle mitmeid võite sealhulgas Sarikamisi lahingus. Hiljem on arvatud, et Judenitši edu pant oli noorte väljapaistvate ohvitseride igakülgne soosimine ja toetamine. Esimese maailmasõja kuulsaimaks Judenitši operatsiooniks oli Erzurumi vallutamine 1916. aasta jaanuaris. Seetõttu on teda kutsutud ka Erzurumi kangelaseks.
Nädal pärast Erzurumi vallutamist külastas pidulikult linna tsaar Nikolai II onu suurvürst Nikolai Nikolajevitš. Selle võidu auks sai Judenitš nii Venemaa Georgi ordeni kui ka Prantsusmaa ja Inglismaa kõrged riiklikud ordenid.
Pärast Erzurumi vallutamist arvas Judenitš, et targem on jääda nüüd kaitsele. Kuid pärast Veebruarirevolutsiooni, kui võimule tuli ajutine valitsus anti Judenitšile käsk hakata ette valmistama uut pealetungi. Judenitš polnud sellega nõus ning ajutise valitsuse sõjaminister Kerenski andis käsu Judenitš tagandada. Sisuliselt muutus kindral nüüd eraisikuks ja lahkus Peterburgi. Üldpealetung viidi Türgi rindel 1917. aasta suvel siiski läbi, kuid see lõppes katastroofiga.
[redigeeri] Pärast oktoobripööret
1917. aasta kommunistliku riigipöörde ajal oli ta Moskvas. Sealt sõitis Petrogradi, kus mõningatel andmetel kompas maad ohvitseride põrandaaluse organisatsiooni loomiseks. Kui linnas aktiviseerus punane terror ja tekkis oht saada mobiliseerituks punaarmeesse otsustas Judenitš linnast lahkuda. Kasutades valedokumente lahkus ta novembris 1917 Petrogradist ja suundus esialgu Saksamaa poolt okupeeritud Pihkvasse. Kui Punaarmee vallutas 1918. aasta novembris Pihkva, siis siirdus Helsingisse. Helsingis hakkas Judenitš plaanima rünnakut Petrogradile läbi Soome. Kokku sai ta aga arvestada vaid umbes 3000 Soomes paikneva endise tsaariarmee sõjaväelasega, kes nüüd koondusid Judenitši ümber. Nendest pooled olid ohvitserid. Judenitšil seega oli üsna vähe sõjajõude ning seetõttu lootis ta Soome sõjaväe abile. Samal ajal pidid teiste võitjate riikide väed vallutama Bolševikele kuuluvad Baltimere sadamad, et niimoodi aidata kaasa Bolševike võimu kukutamisele. Kuid samas puudusid Helsingis võitjate riikide esindused ning, et saada toetust oma plaanidele teiste sõja võitnud liitlaste poolt läks Judenitš Stockholmi. Ta kohtus Stockholmis näiteks Inglise saatkonna esindajatega ja tegi ettepaneku, et Arhangelskis paiknevad Inglise väed ja Eestis asuv põhjakorpus tuua Soome, et rünnata nende vägedega Petrogradi. Inglastelt sai ta aga vastuse, et Inglased ei soovi rikkuda Soome neutraliteeti. Eitavalt vastasid talle ka teiste riikide esindused. Tagasi Soome jõudis Judenitš 3. jaanuaril 1919 ja kaks päeva hiljem 5. jaanuaril 1919 kohtus esmakordselt endise Tsaariarmee kindrali Emil Mannerheimiga. Mannerheim polnud põhimõtteliselt vastu Judenitši plaanile koos Soome vägedega rünnata Petrogradi, kuid nõudis vastutasuks Soome iseseisvuse tunnustamist ning territoriaalseid järeleandmisi Karjalas ja Koola poolsaarel. Judenitš oli Mannerheimi nõudmistega nõus, kuid hiljem selgus, et vastu olid Vene emigrantlikud organisatsioonid ja Valgete väegede üldjuht Aleksandr Koltšak. Sellises olukorras polnud Mannerheim nõus Judenitši pealetungi toetama.
[redigeeri] Loodearme juhina Soomes
1919. aasta juuni algul sai Judenitš teada, et Aleksandr Koltšak on määranud teda kõikide nende Venemaa sõjajõudude ülemjuhatajaks, mis tegutsesid Bolševike vastu looderindel. Kui enne Judenitš tegutses omapäi siis alates sellest momendist oli tal ka juriidiline alus tegutsemiseks. Selle teate kättesaamise järel liikus ta Prantsuse sõjalaeval Tallinna tutvuma Eestis asuva põhjakorpusega. Ta tahtis näha millist sõjalist jõudu põhjakorpus endast kujutab. Tallinnas võeti Judenitšit väga uhkelt auvahtkonnaga vastu. Peale tseremooniat sõitis ta põhjakorpuse staapi, kus tutvus olukorraga. Seejärel soovis sõita rindele. Koos põhjakorpuse juhi Aleksandr Pavlovich Rodziankoga sõideti rindele, kus parasjagu oli käimas punaste pealetung. Judenitšil jäi põhjakorpusest masendav mulje. See oli kehvalt riietatud, varustatud trofeerelvadega ja vaevles laskemoona puuduses.
Ta läks tagasi Helsingisse, kus 6. juulil ja 12. juulil 1919 toimus Judenitši, Mannerheimi ja liitlasriikide esindajate kohtumine. Viimasel kohtumisel kirjutas Mannerheim alla sõjalis-poliitilisele lepingule, kus olid üksikasjalikult kirjas millistel tingimustel on Soome valmis toetama oma jõududega pealetungi Petrogradile. Leppe poolt olid nüüd ka Koltšak ja Vene emigrantlikud organisatsioonid. Ka liitlaste juhtidel polnud midagi selle vastu, et Soome väed võtaksid osa võitlusest Bolševike vastu. Vastavalt lepingule pidi ühisväge juhtima kindral Mannerheim, mis on seletatav ka sellega, et Soomlaste sõjalised jõud olid tunduvalt suuremad kui Vene valgetel. Kuid vastavalt lepingule, kui Petrograd oleks hõivatud oleks linna juhtimine läinud Mannerheimilt Judenitši kätte. Rõõmusõnum Judenitšile saabus ka Valgete ülemjuhatajalt Aleksandr Koltšakilt, kes teatas, et võtab kõik finantskulutused enda peale (Koltšaki käes oli Venemaa kullavaru, mistõttu tal oli võimalik toetada rahaliselt Loodearmeed).
16. juulil 1919. aastal sai Judenitš Mannerheimilt telegrammi, kus oli ka Soome välisministri allkiri ja telegrammi sisuks oli, et ka Soome valitsus toetab Judenitši võitlust. Seega on kõik tingimused Petrogradi ründamiseks paika pandud, kuid ilmub oluline takistus. 25. juulil 1919 toimusid Soome presidendivalimised. Enne valimisi oli Mannerheim kindel, et tema võidab need. Kuid valimised võitis professor Kaarlo Juho Ståhlberg. Kaarlo Juho Ståhlberg oli vastu Soome vägede osalemises pealetungis Petrogradile. Sellega oli igasugune lootus rünnakuks kustunud.
[redigeeri] Loodearmee juhina Eestis
Juba järgmisel päeval 26. juulil tuli Judenitš Tallinnasse, et nüüd hakata ette valmistama rünnakut Petrogradile läbi Eesti. Tallinnasse saabudes oli tal plaanis koheselt lahkuda Narva, kuid veel Tallinnas olles sai ta Loodearmee juhilt Aleksandr Pavlovich Rodziankolt ettepaneku loobuda Petrogradi ründamisest kuna väiksearvuline Loodearmee (5000-6000 meest) pole ilmselt suuteline linna vallutama. Rodzianko tegi ettepaneku koondada kõik väed Pihkvasse ja sealt rünnata edasi Novgorodi suunas. Judenitš peab Rodzianko plaani hukatuslikuks kuna rindejoon veniks sellisel puhul väga pikaks mistõttu oleks punaarmeel võimalik korraldada valusaid vasturünnakuid. Vaatamata Judenitši vastuseisule oli Rodsianko Pihkva suuna plaanist niivõrd sisse võetud, et andis käsu maha jätta Jamburg. Kuigi vaidlused Pihkva suuna üle lõppesid, kui Punaarmee vallutas 20. augustil Pihkva pöörasid kindralid omavahel tülli ning Rodzianko hiljem saadetakse komandeeringusse Inglismaale (sisuliselt vallandatakse).
Kui Judenitš jõudis juuli lõpus Narva oli Loodearmee taganemas. Olukord oli masendav. Puudusid korralikud relvad, jalanõud, ravimid ja laskemoona oli vähe. Judenitš sai aru, et esimese probleemina tuleb tegeleda sõjaväe varustuse parandamisega. Ta küsib abi lääneliitlastelt. Inglased saadavadki augusti algul esimesed saadetised. Muuhulgas on esimestes partiides ka 60 suurtükki ja 120 kuulipildujat. Kuid Inglased esitasid Judenitšile omapoolsed tingimused, kusjuures talle õeldakse, et nõudmiste mitte vastuvõtmise korral abi rohkem ei saadeta ning alustatakse lobitööd Judenitši tagandamiseks Loodearmee juhi kohalt. Tegemist on seega sisuliselt ultimaatumiga. Sellised tingimused esitatakse 12. augustil kell pool seitse õhtul. Judenitš sai telegrammi, milles teatatakse, et Inglased loovad Tallinnas Vene demokraatliku valitsuse. Valitsuse üheks põhiülessandeks oli ette nähtud Eesti Vabariigi tunnustamine. Teatati, et valitsus moodustatakse kella seitsmeks õhtul. Judenitš pidi saama valitsuse sõjaministriks ja ühtlasi jääma Loodearmee juhiks. Inglaste nõudmine oli Judenitšile üllatuseks kuna juba 7. augustil oli ta Tallinnas kohtunud Liitlaste sõjalise missiooniga, kus Inglaste palvel kirjutas Johann Laidonerile kirja millega tunnistas Eesti iseseisvust, tingimusel kui Eesti sõjavägi võtab osa pealetungist Petrogradile. Samas ei pidanud Judenitš valitsust eriti tõsiseltvõetavaks ning ei tundnud valitsuse töö üle mingit huvi. Ta viibis vaid mõnel üksikul istungil ning palus ennast hiljem asendada ennast mõõtekaaslase mereministri admiral Pilkiniga.
Sellega oli varustuse probleem lahendatud ning Judenitš proovis nüüd suurendada Loodearmee isikkoosseisu. 24. augustil viidi Loodearmeele kuuluvatel aladel läbi üldmobilisatsioon. Kuid kuna Valgete käes olevad alad olid piiratud ning rindejoon korduvalt piirkonnast üle käinud siis sai Judenitš mobilisatsiooniga kokku vaid 9000 meest. Ta lootis ka Kuramaal parajasti moodustatud vabatahtlikele sõjasalkadele Vürst Liiveni juhatusel ja samuti Lätis asuvatele polkovnik Bermondti ja polkovnik Vjurgolitsi üksustele. Juba 9. juulil 1919 andis ta korralduse, et kõik need üksused liiguksid Narva ja liituksid Loodearmeega. Selle korralduse täitis aga vaid vürst Liiven, kes umbes 2000 mehega tuligi Narva. Polkovnik Pavel Bermondt-Avalov (5000 meest) ja polkovnik Vjurgolits (1500 meest) aga keelduvad seda käsku täitmast. Mõlemad Polkovnikud peatasid ka mitu rongiešeloni endiste sõjavangidega, kes Saksamaal olid avaldanud soovi liituda Vene valgetega. Riia all Judenitšile mõeldud ešelonid peatati ja sõduritele õeldi, et te oletegi kohal. Selliste trikkide tulemusel oli Bermondtil oktoobri alguseks 1919 juba umbes 10000 meest. Judenitš saatis ka hiljem korduvalt üleskutseid, et nimetatud väed ühineksid temaga, kuid kõik need üleskutsed jäid vastuseta. Judenitš sõitis seepeale Riiga lootes kohtuda isiklikult Bermondt Avaloviga, kuid viimane ei võtnud Judenitšit isegi mitte vastu. Seepeale kuulutas Judenitš Bermondti reeturiks ja arvas ta sõjaväest välja.
Enne rünnakut Petrogradile oktoobris 1919 kuulus Loodearmeesse ligikaudu 20000 meest (17800 tääki, 700 saablit, 57 suurtükki, 6 tanki ja 2 soomusautot). Punaarmeel seisis Judenitši vastas 24850 tääki, 800 saablit, 148 suurtükki, 2 soomusrongi ja 8 soomusautot. Judenitš mõistis, et jõud Petrogradi vallutamiseks on liiga väikesed ja pealinna vallutamine õnnestuks vaid siis kui samal ajal puhkeks linnas mäss. Mässu pidi juhtima 7. armee staabiülem endine tsaariarmee polkovnik Ljundekvist. Mässu oli plaanis alustada rünnaku viiendal päeval kui Judenitš on vallutanud teatud punktid Peterburi eeslinnades. Mässu pidi alustatama 600-800 mehega. Loodeti ka, et 85% punaarmee isikkooseisust tuleb mässajate poolele üle.
Judenitš otsustas alustada pealetungi Petrogradile ööl vastu 10 oktoobrit 1919. Pealetungile asus ta vaid Loodearmee jõududega. Eesti armee pealetungist osa ei võtnud. Pealetung oli edukas, kuid aeglasem, kui plaanitud. Plaanitud tempot suutis pidada vaid Lieveni diviis. 17. oktoobril kui Judenitši väed olid veel Petrogradist kaugel võttis linna kaitsmise üle Lev Trotski. Samal päeval kirjutas Kamenev alla direktiivile, mille alusel hakati Petrogradi all paiknevat Punaarmeed täiendama. Plaanitud 16-17 oktoobri asemel jõuti Petrogradi lähistele alles 22. oktoobril. Päev enne oli alanud punaarmee vastupealetung, kuid Judenitši väed asusid linnast veel 45 kilomeetri kaugusl. Kuna kokkulepe oli, et mässu puhkemiseks peab Judenitš vallutama teatud punkit Petrogradi eeslinnades siis mässu ei puhke. Ka polkovnik Ljundekvist, kes pidi mässu juhtima suunatakse tööle teisele ametipostile. Judenitš üritas nüüd jälle abi saada Soomelt. 22. oktoobril saatis ta telegrammi liitlastele paludes rünnata Petrogradi Soome jõududega. Judenitšit toetas Mannerheim, kuid Soome valitsus jäi esialgu äraootavale seisukohale. Kui aga algas Loodearmee taganemine teatati 5. novembril 1919 et Soome rünnakut ei toeta.
Punaarmeele saabus alates 17. oktoobrist vastavalt Kamenevi poolt alla kirjutatud direktiivile pidevalt täiendust. 21. oktoobril alustas punaarmee vastupealetungiga. Jõudude vahekord oli selleks momendiks juba masendavalt Judenitši kahjuks. Punaarmee ründab 40000 mehega, 453 suurtükiga, 708 kuulipikdujaga, 6 soomusrongiga ja 9 soomusautoga. 3. novembril andis Judenitš käsu taganemiseks.
Judenitš palus oma Eesti piiride poole taganevad väed lasta läbi, kuid Eesti valitsus keeldus ning lubas Vene valgete vägedel ületada piiri vaid loovutades relvad ja eraldusmärgid. Lõplikult jättis Judenitši sõjavägi Narva jõe vasaku kalda maha 6. detsembril 1919. aastal. Detsembri algul teatabs Judenitš ka, et ta astub välja Loodevalitsusest ja 5. detsembril loeb Loodevalitsus oma tegevuse lõppenuks ja läheb laiali. 22. jaanuaril 1920 annab Judenitš käsu sõjavägi demobiliseerida. 24. jaanuaril andis ta lahkumiskäsu oma vägedele, kus põhjendas miks oli sunnitud sõjaväe laiali saatma ja miks ise lahkub sõjaväe juurest. Ta sai väljasõiduviisa Eestist ja plaanis lahkuda 27. jaanuaril koos oma naise ja adjudandiga Pariisi. Kuid 26. jaanuaril kell 11 õhtul tuli Judenitši juurde kindral Stanisław Bułak-Bałachowicz ja nõudis, et Judenitš tuleks temaga kaasa arutama finantsasju. Judenitš keeldus, kindral Bułak-Bałachowicz lahkus kuid naases mõne aja pärast koos kolme Eesti politseinikuga. Koos Judenitšiga suunduti politseijaoskonda, kus talle teatati, et tema väljasõiduviisa on tühistatud. seejärel viidi Judenitš rongijaama, kus teda juba ootas kaubarongi külge haagitud vagun. Rong koos Judenitšiga startis praktiliselt kohe Nõukogude Venemaa suunas. Judenitši lähikondlased võtsid koheselt ühendust Prantsuse-Inglise missiooniga, kes omakorda nõudis Eesti valitsuselt kohest rongi peatamist. Judenitši rongile saadeti järele teine rong koos relvastatud salgaga. Esimene rong püüti kinni Tapa kandis ja Judenitš toodi tagasi Tallinna. Siiamaani pole selgunud kelle korraldusel tühistati Judenitši väljasõiduviisa ja taheti ta saata Nõukogude Venemaale. Peale seda vahejuhtumit tegi Inglise missioon Judenitšile ettepaneku kolida Inglise missiooni ruumidesse.
Eesti valitsus nõuab Judenitšilt, et viimane loovutaks kogu loodearmeele kuuluva välisvaluuta. Judenitš keeldub põhjendades seda sellega, et suur hulk loodearmee varustust läks Eesti vabariigi valdusse.
[redigeeri] Paguluses Prantsusmaal
Judenitšil õnnestus hankida endale uus väljasõiduviisa, millega 24. veebruaril 1920. aastal lahkus Riiga sealt Stockholmi ja edasi Kopenhaagenisse kus kohtus Nikolai II ema Maria Fjodorovnaga. Sama aasta mai algul asus elama Prantsusmaale, kus oli ostnud väikese farmi Nice'i lähedal. Selles farmis veetis ta peaaegu väljasõitmata kogu oma ülejäänud elu.
22. augustil 1931 toimus Pariisis pidu, mis oli pühendatud Judenitši ohvitseripagunite viiekümnendale aastapäevale (1881, 22. augustil ülendati Judenitš ohvitseriks). Sellel peol kohtus ta esimest korda oma võitluskaaslase kindral Anton Denikiniga.
Judenitš suri 5. oktoobril 1933 Nice'i lähedal Saint-Laurent-du-Varis. 1957. aastal maeti ta ümber Nice'i lähistele vene kalmistule.
[redigeeri] Välimus
Judenitš oli lühemat kasvu, ümara näoga, kiilaspäine ja "kurbade silmadega".
