Johannes Soodla

Allikas: Vikipeedia

Johannes Soodla VR II/2 ja VR II/3 (14. jaanuar 1897 Kudina vald, Eesti – 16. mai 1965 Goslar, Saksamaa) oli eesti päritolu Venemaa, Eesti ja Saksamaa sõjaväelane.

1944. aastal omistati talle Saksa väejuhatuse poolt Brigadeführeri (kindralmajori) auaste, millega temast sai ainus eestlane, kes Saksamaa teenistuses nii kõrge aukraadi on välja teeninud.

3. september 1944 anti kindral-inspektor SS-Oberführer Soodlale ja Omakaitse komandörile kindral Arnold Sinkale üle 2. klassi raudrist. Mõlemad olid eelmistel päevadel paistnud silma isikliku tublidusega. ^[1].

[redigeeri] Elulugu

Aastast 1916 teenis ta mobiliseerituna Venemaa armees, läbis Gatšina lipnikekooli ja osales Esimese maailmasõja lahingutes. Vapruse eest omistati talle Georgi risti IV järk. Sõjategevuse käigus langes sakslaste kätte vangi ja vabanes sõjavangist alles 1918. aastal.

Eesti Vabadussõjas osales ta alates 25. detsembrist 1918 Julius Kuperjanovi partisanide pataljoni koosseisus. Vabadussõja kestel teenis ta kompanii- ja pataljoniülemana ning rügemendiülema abina, osaledes kõigis olulisemates Vabadussõja lahingutes.

Hiljem õppis ta aastatel 1925–1927 kõrgemas sõjakoolis ja teenis juhtivatel kohtadel Eesti kaitseväes. Nii oli ta alates 1934. aastast Tartu sõjaväeringkonna staabiülem ja alates maist 1939 sõjavägede staabi käsundusohvitser. Õppinud lühikest aega Prantsusmaa kõrgemas sõjakoolis, pöördus ta sama aasta septembris seoses Teise maailmasõja puhkemisega Eestisse tagasi ja nimetati Eesti kõrgema sõjakooli ülemaks. Nõukogude võimud vabastasid ta ametist 1. jaanuaril 1941.

Pärast teenistusest vabastamist põgenes Soodla Saksamaale, kust naases suvel 1941 koos Saksa vägedega. Algul töötas ta Eesti Omavalitsuse raudteevalitsuse direktorina. Juba 22. septembril 1941 nimetas Omvalitsuse sisedirektor Oskar Angelus Soodla politsei ja Omakaitse juhatajaks. Alates 28. septembrist juhtis ta nende ametkondade koordineerimiseks loodud Politsei ja Omakaitse Valitsuse tööd.

Suvel 1943 omistati Soodlale esialgu Oberführeri, hiljem aga Brigadeführeri auaste, ja ta ülendati Eesti Leegioni kindralinspektoriks.

Taandus koos Saksa armeega 1944. aastal Saksamaale, elas vahepeal ka Itaalias ja Ameerika Ühendriikides. Aastatel 1951–1959 oli ta Triestes tegutsenud Ülemaailmse Kirikute Nõukogu kutsekooli direktor. Osales ka 1. märtsil 1953 eksiilis kokku tulnud Vabariigi Presidendi Asetäitja Valimiskogu tegevuses.