Johann Blankenfeld

Allikas: Vikipeedia

Johann Blankenfeld (ka Johannes Blankenfeld; 1471 Berliin – 9. september 1527 Torquemada) oli saksa päritoluga Vana-Liivimaa usutegelane.

Johann Blankenfeld sündis Berliini bürgermeistri pojana, õppis Frankfurdis, Leipzigis ja seejärel Itaalias kus sai 1486 Bologna ülikoolist doktorikraadi. Peale seda töötas ta Roomas Liivi ordu prokuraatorina. Seejärel sõitis ta tagasi Saksamaale ja sai Leipzigi ülikooli professoriks. 1506 astus ta Frankfurdi ülikooli Viadrina teenistusse, kus sai teiseks rektoriks ja juuraprofessoriks. Umbes samal ajal oli ta ka Brandenburgi kuurvürsti Joachim I Nestori nõunik.

1512–1514 oli Blankenfeld Saksa ordu prokuraator Preisimaal Albrecht von Hohenzollerni juures. Paavst Leo X andis talle õiguse kõigile vakantsetele piiskopikohtadele Soome- ja Liivimaal, seda õigust ta enamasti ka kasutas.

1514 sai Johann Blankenfeld Tallinna piiskopiks (oli Johannes IV nime all sellel kohal 1524. aastani), 1518–1527 oli ta Tartu piiskop (Johannes V), 1523 sai ta Riia peapiiskopi koadjuutoriks ning 1524 Riia peapiiskopiks (Johannes VII).

Blankenfeld kui veendunud katoliiklane püüdis igati tõkestada reformatsiooni levikut Liivimaal. Esialgu see tal ka õnnestus, kuid alates 1524. aastast osutus see üha raskemaks. 1525. aastal ütles Riia linn Blankenfeldi ülemvõimust täielikult lahti, taotledes kaitset vaid ordumeister Wolter von Plettenbergilt. Tallinna linna piiskopi kohalt oli Blankenfeld sunnitud lahkuma juba eelmise aasta lõpul. Tartuski tekkisid suured rahutused ning viimane tahtis end samuti Plettenbergi kaitse alla anda. Sellises olukorras, reaalsest võimust sisuliselt ilmajäetuna, otsustas Blankenfeld taolteda abi Venemaalt, et oma tõrksaid alamaid ja uut usku maha suruda. Tema Pihkva-sunnalistes abipalvetes nähti aga riigireetmist (oli ju viimasest omavahelisesrt sõjast möödunud vaid 20 aastat) ning Liivimaal tugevnes veendumus, et Blankenfeld tuleks üldse võimust ilma jätta ning kogu maa ordumeistri võimu alla anda. Ent Plettenberg ei plaaninud sellise radikaalse sammu teostamist, kuna tema kindel veendumus oli ordu ja kogu katoliiklik võimustruktuur alles jätta. Et piiskopid tema poliitikat üldjoontes toetasid ning ordumeister nende tuge ka kahtlemata vajas, siis säilis lõppkokkuvõttes ka Blankenfeldi võim. Riia linn läks küll ordumeistri ülemvõimu alla, kuid Tartus aitas Plettenberg Blankenfeldi positisoonid taastada. Blankenfeld pidi siiski vastavalt maapäevadel otsustatule lubama linnadele ja aadlikele usuvabaduse. Katoliiklikud isandad sõltusid nüüdsest äärmiselt tugevalt teineteisest ning eriti ordu sõjalisest jõust. Seetõttu muutusid sisekonfliktid tunduvalt harvemaks. Blankenfeld ja Plettenberg jõudsid sisuliselt täieliku teineteisemõistmiseni.

Johann Blankenfeld sõitis 1526. aastal välismaale, eesmärgiga saavutada Plettenbergile riigivürsti staatus, et too võiks pärast Preisimaa sekulariseerumist tunduvalt nõrgenenud Liivi ordut ja Liivimaad efektiivsemalt valitseda. Ta kohtus esmalt paavst Clemens VII-ga, kes tema vana sõbrana andis selleks sammuks omapoolse nõusoleku. 1527. aastal jõudis Blankenfeld Hispaaniasse, kus plaanis kohtuda Karl V-ga, ent suri tõenäoliselt mürgitamise tagajärjel.

Eelnev: Jasper Linde	Riia peapiiskop 1524–1527	Järgnev: Thomas Schoning
Eelnev: Christian Bomhower	Tartu piiskop 1518–1527	Järgnev: Johannes VI Bey
Eelnev: Christian Czernekow	Tallinna piiskop 1514–1524	Järgnev: Georg von Tiesenhausen