Ingeri
Allikas: Vikipeedia
Ingeri ehk Ingerimaa (soome Inkeri, rootsi Ingermanland, vene Ингерманландия, Ингрия, Ижорская земля) on ajalooline piirkond Loode-Venemaal Peterburi ümbruses ja Leningradi oblasti lääneosas. Seda eraldab Eestist Narva jõgi ja Peipsi järv, ajalooline piir Karjalaga kulges mööda Sestra jõge (soome keeles Rajajoki 'piirijõgi', varem Siestarjoki). Ingerimaad eraldas Karjalast ka Laadoga järv.
Sisukord |
[redigeeri] Rahvad
Ingerimaa põlisrahvad on vadjalased ja isurid.
Vadjalased arvatakse olevat Ingerisse tulnud kristliku ajaarvamise esimestel sajanditel. Esimesed teated vadjalaste kohta pärinevad 11. sajandist. Isurid arvatakse olevat sõja- ja rüüsteretkede tõttu tühjaks jäänud Ingerimaale sisse rännanud 10. sajandil Karjalast. Esimesed teated isurite kohta pärinevad 12. sajandist. Tõenäolisem on siiski, et mõlema nimetatud rahva esivanemad on nendel aladel elanud juba tuhandeid aastaid.
12. ja 13. sajandil hakkas Ingerisse elama asuma slaavlasi.
17. sajandil asus Ingerisse elama ka rootslasi ja soomlasi (ingerisoomlased).
Ka osa vepslaste asualast on Ingerimaal.
Ala venestumine sai hoogu Peterburi rajamisega, ehkki veel 20. sajandi alguses ümbritsesid seda impeeriumi pealinna peamiselt soomekeelsed külad. 19. sajandi lõpul rändas Ingerimaale välja ka palju eestlasi, mistõttu lisaks ingeri ja vene küladele tekkis sinna hulganisti ka eesti külasid.
Soomeugrilaste kultuur ja keel Ingerimaal on välja suremas. Vadjalased on praktiliselt välja surnud, isureid on Lääne-Ingerimaal veel mõnisada. Ka ingerisoomlasi on Ingeris praegu vähe ning needki on paljus venestunud (Stalin keelas 1937 väikerahvuste omakeelsete koolide tegevuse). Ingerimaal elanud eestlaste enamik evakueeriti Teise maailmasõja ajal 1943. aasta hilissügisel Eestisse ning neist pöördusid tagasi väga vähesed.
[redigeeri] Varasem ajalugu
Hilisel rauaajal (viikingite ajal), alates 750. aastatest oli Ingerimaa sillapea varjaagide kaubateel Ida-Euroopaga. Kujunes välja varjaagide aristokraatia, kust pärinesid hilisemad Vana-Vene valitsejad.
Ingerimaa (Водь 'Vadjamaa') oli osa ajaloolisest Novgorodimaast.
Rootslased hakkasid seda nimetama Ingermanland (ladina keeles Ingria). Selle nime olevat ta saanud Rootsi kuninga Olof Skötkonungi tütre Ingegärd Olofsdotteri järgi, kes 1019 abiellus Jaroslav Targaga. Kaasavaraks anti talle Staraja Ladoga ümbruse maad. Neid haldasid Rootsi jarlid Novgorodi vabariigi võimu all.
12. sajandil liideti Lääne-Ingerimaa Novgorodiga. Järgnevatel sajanditel oli Ingerimaa kui Venemaad ja Lääne-Euroopat ühendava kaubatee pärast palju sõdu, peamiselt Venemaa ja Rootsi vahel, kuid sageli olid asjasse segatud ka Taani ja Saksa Ordu. Ingerimaa põliselanikud sõdisid juba 1240 Aleksander Nevski väe koosseisus Rootsi vastu.
Rootslased rajasid 1300 Torkel Knutssoni juhtimisel Neeva jõe suudmealale Landskrona kindluse, mille novgorodlased 1301 hävitasid. Taani rajas piirilinnuseks Narva linnuse mida Liivi ordu oma võimuperioodil edasi ehitas, misjärel venelased rajasid Narva jõe vastaskaldale 1492 Jaanilinna kindluse. Ingerimaal oli ka Koporje kindlus.
Alates 1478. aastast liideti Vadja viiendikuna Novgorodi vabariigi koosseisus olnud Ingerimaa Moskva suurvürstiriigiga.
Vene võim tõi kaasa õigeusustamise, mis algas 13. sajandi esimesel poolel. Et jumalateenistused olid slaavikeelsed, tõi see kaasa ka teatava venestumise.
[redigeeri] Rootsi aeg
Aastatel 1580–1595 oli Ingerimaa Rootsi valduses, kuid loovutati Täyssinä rahulepinguga jälle Venemaale. Stolbovo rahuga läks ta Rootsile tagasi ning jäi aastateks 1617–1721 Rootsi kätte.
Ingerimaal oli mitu riigimõisat Academia Gustaviana ülalpidamiseks.
Maa oli aastakümneid kestnud lahingute, küüditamiste ja näljahädade tõttu tühjenenud. Aastal 1664 oli elanike arv 15 000.
Rootsi jaoks oli Ingerimaal strateegiline tähtsus. See oli puhvertsoon, mis pidi ära hoidma Venemaa rünnakud Karjala kannasele ja praeguse Soome alale. Samuti pidi Venemaa väliskaubandus käima Rootsi territooriumi kaudu. Ingerimaa oli ka koht, kuhu Rootsi oma alamaid asumisele saatis.
Kuningas Gustav II Adolf tahtis Ingerimaast teha luterliku kantsi õigeusulise slaavi-bütsantsi kultuuri vastu. Algul tahtis ta muuta Ingeri saksa alaks, pakkudes sakslastest talupoegadele soodsaid tingimusi, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Ka kohalikule õigeusulisele talurahvale püüti luterlust peale suruda, kuid seegi ei õnnestunud, kuigi usuvahetajatele lubati maksukergendusi ja muid eesõigusi. Luterlus levis alles koos vabatahtlike soomlastest ümberasujatega eriti Savost ja Karjala kannaselt, keda meelitati sinna mitme maksuvaba aastaga ning vabastusega sõjaväeteenistusest. Ingerimaa läänistati aadlikest sõjaväelastele ja riigiametnikele, kes tõid kaasa luterlastest teenreid ja töömehi. Maad harima hakkasid aga soomlased. Rootsi aja lõpus elas Ingerimaal 70 000 soomlast.
[redigeeri] Ingerimaa kindralkubernerid
Ingerimaa oli Rootsi valdus, mis administratiivselt moodustas Ingerimaa kubermangu. Ingerimaa kindralkubernerid olid:
- Carl Carlsson Gyllenhielm (1617–)
- Bengt Oxenstierna (1634–1643)
- Simon Grundel-Helmfelt (1659–1673)
- Gustaf Adam Banér (1678–1681)
- Goran von Sperling (1683–1690)
[redigeeri] Uuem ajalugu
Põhjasõja tagajärjel langes Ingerimaa Uusikaupunki rahulepinguga 1721 tagasi Venemaa kätte. Venemaa vallutas Ingeri tegelikult aastatel 1702–1703.
Juba aastal 1703 hakkas Peeter Esimene Neeva jõe soisel suudmealal, allajõge vanast Rootsi kindlusest Nevanlinnast, ehitama Peeter-Pauli kindlust, millest kasvas Nevanlinna kohale välja Venemaa keisririigi uus pealinn Peterburi.
Peeter I muutis pärast vallutamist Ingeri kubermangu Ingerimaa hertsogiriigiks, mille esimeseks ja viimaseks vürstiks ja hertsogiks sai Aleksandr Menšikov. Aastal 1710 muudeti Ingeri kubermang Peterburi kubermangu osaks koos Eestimaa kubermanguga millele liideti veel Tartumaa. 1722. aastal eraldati Eestimaa kubermang, kuid Narva jäi Peterburi kubermangu, kus oli 1775-1802 maakonnalinnaks.
19. sajandi teisel poolel rajati Ingerisse väljarännanud eestlaste asundusi (Volossovos, Zimititsõs, Aasikul).
Pärast Oktoobrirevolutsiooni (1917) püüti Soome vabatahtlike toetusel saavutada Ingerimaa iseseisvust, et hiljem Ingeri inkorporeerida osalt Soome, osalt Eesti riigi koosseisu (ingerlaste ülestõus). Kevadest 1918 sügiseni 1919 oli relvastatud kokkupõrkeid. Aastal 1919 Põhja-Ingeris peetud lahingute tõttu põgenes Soome piiri lähedal olevatelt Ingeri aladelt üle 6000 inimese Soome. Aastatel 1919–1920 oli osa maast iseseisvuslaste käes (ingerlaste mäss). Põhja-Ingeri Vabariigi ajutine valitsus laskis välja isegi postmarke, mis on filatelistide seas praegu väga hinnas. Põhja-Ingeris oli mitme küla omavalitsuspiirkond (Kirjasalo vabariik).
Eesti ja Nõukogude Venemaa vahelise Tartu rahulepinguga 1920 läks Ingerimaa äärmine lääneosa Eestile. Samal aastal sõlmitud Tartu rahulepinguga Soome ja Nõukogude Venemaa vahel jäi ülejäänud osa Ingerimaast Venemaale. Leping nägi Ingerimaale ette usuvabaduse ja kultuuriautonoomia, kuid neid lepingusätteid ei täidetud.
Aastal 1920 oli Soomes umbes 8200 ingeri pagulast. Aastal 1929 algas ingerisoomlaste tagakiusamine. 1930. aastatel õnnestus sadadel ingerisoomlastel Soome põgeneda. Seal said nad pagulasestaatuse. Aastaks 1943 oli Soomes 1672 kodakondsuseta ingerisoomlast.
Aastal 1927 sai kogu piirkond Leningradi oblasti osaks. See nimi on säilinud hoolimata sellest, et Leningradi linn nimetati 1991 taas Peterburiks.
1920. aastatel hakati luteri kirikut ja pastoreid taga kiusama. Vaimulikke vangistati ja saadeti asumisele. 1930. aastatel kirikud suleti. Aastal 1937 mindi ingerisoome koolides üle vene keelele, kuigi õpilased seda ei osanud. Soomekeelsed õpikud hävitati ja soome keele kõnelemist karistati.
Juba 1920. aastatel küüditati ingerisoomlasi Soome piiri äärest ära. Kollektiviseerimise käigus 1929–1938 vangistati ja küüditati pooled ingerisoomlased (60 000 inimest). Löögi all olid eriti jõukamad ja haritumad inimesed. Eriti karmistusid repressioonid Teise maailmasõja ajal. Leningradi blokaadi jäänud ingerisoomlastest asustati talvel 1941/1942 umbes 10 00 inimest Siberisse.
Suvel 1941 okupeeris Saksamaa ingeri lääneosad, kus elas üle 76 000 ingerisoomlase, ja sügisel 1941 suurema osa Ingerimaast. Mitutuhat ingerisoomlast viidi karantiinilaagritesse Eestis ja mujal, kus üle 3000 inimese suri epideemiatesse ja nälga. Generalplan Ost nägi ette Ingerimaa asustamist sakslastega. Suur osa senistest elanikest pidi tapetama või ümber asustatama.
Saksa ja Soome vahelise lepingu alusel algas kevadel 1943 ingerisoomlaste vabatahtlik ümberasumine Soome. Soome põgenes kokku 63 000 ingerisoomlast. Nad asusid elama peamiselt Häme, Turu ja Pori ning Uusimaa lääni. Nad said tööd tööstuses ja põllumajanduses ning sulandusid kiiresti Soome ühiskonda.
19. septembril 1944 sõlmis Soome Nõukogude Liiduga vaherahu, millega ta kohustus tagastama sõja ajal interneeritud Nõukogude Liidu kodanikud, sealhulgas ingerisoomlased. Viimastele lubati kodukohta tagasi pääsemist. 55 000 ingerisoomlast läkski tagasi, kuid kedagi neist ei lubatud Ingerisse, vaid nad küüditati Siberisse. Alles 1950. aastate teisel poolel avanes võimalus Ingerisse tagasi minna. 1990. aastatel nad rehabiliteeriti ning neile anti luba Soome emigreerida. Selleks ajaks oli Ingerisse alles jäänud 20 000 soomlast. Nad olid oma kodumaal vähemusse jäänud, muuhulgas venelaste masilise sisserände tõttu. 18 000 soomlast elas Ida-Karjalas ja umbes 17 000 Eestis. Tuhandeid oli veel Siberis, Kesk-Aasias ja mujal. Umbes 8000 ingerisoomlasest, kes Nõukogude Liitu ei naasnud, oli 1950. aastate lõpuks umbes 4000 emigreerinud Rootsi.
[redigeeri] Ingeri ajaloolised kihelkonnad ja mõned külad
[redigeeri] Põhja-Ingeri
- Haapakangase kihelkond
- Keltto kihelkond
- Lahti kihelkond
- Lempaala kihelkond
- Miikkulaise kihelkond (Miikkulaisi kihelkond)
- Vaskelovo (soome Vaskela)
- Pähkinälinna kihelkond
- Rääpyvä kihelkond
- Murino (soome Muurila)
- Morje (soome Murja)
- Rahja
- Siestarjoki kihelkond
- Lissi Noss (soome Revonnenä)
- Toksova kihelkond
- Vuole kihelkond
- Kargino (Matoksi)
- Valkeasaari kihelkond
[redigeeri] Lõuna-Ingeri
- Inkere kihelkond
- Jaama kihelkond
- Järvisaari kihelkond
- Šapki (soome Hattula)
- Hatsina kihelkond
- Hevaa kihelkond
- Hietamäki kihelkond
- Kaprio kihelkond
- Kattila kihelkond
- Kolppana kihelkond
- Koprina kihelkond
- Kupanitsa kihelkond
- Markkova kihelkond
- Moloskovitsa kihelkond
- Narvusi-Kosemkina kihelkond
- Novasolkka kihelkond
- Naasila
- Ropsu kihelkond
- Saari kihelkond
- Serepetta kihelkond
- Skuoritsa kihelkond
- Soikkola kihelkond
- Spankkova kihelkond
- Tuutari kihelkond
- Tyrö kihelkond
- Venjoki kihelkond
[redigeeri] Vaata ka
- Ingeri lipp
- Ingeri vapp
- "Ingerimaa õhtud"
- Viru-Ingeri
- Schlüsselburg
[redigeeri] Välislingid
 |
Lisa artiklisse pilte projektist Wikimedia Commons või teistest vikipeediatest. Vaata lisainfot artikli arutelust. |
