Hinduism
Allikas: Vikipeedia
| Vajab toimetamist. |
| Vajab keelelist või sõnastuslikku toimetamist. |
Hinduism on Indias ja Indiast levinud usund, üks dharmalikest religioonidest budismi, džainismi ja sikhismi kõrval. Hinduismi võib pidada ka usundite kogumiks, sest ta sisaldab erinevaid jumala- ja lunastusekäsitlusi. Hinduismi järgijaid nimetatakse hinduistideks või ka hindudeks. Hinduism on tugevasti seotud India kultuuri, ajaloo ja elulaadiga. Hinduism on maailma vanim järjepidev religioon.
Hinduismil on maailmas umbes miljard järgijat. Ta on järgijate arvult kolmas usund maailmas. Indias on umbes 80% protsenti elanikkonnast hinduistid. Suured hinduistide kogukonnad on Nepaalis, Bangladeshis, Indoneesias, Malaisias, Tais, Sri Lankal, Pakistanis jm. Alates Briti ülemvõimust Indias on hinduism tuttavaks saanud Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Migratsiooni tõttu on hinduistlikke templeid rajatud paljudes maades. Hinduismi ajalooline ja kultuuriline mõju ulatub Kesk-Aasiast kuni Indoneesiani ja Filipiinideni.
Hinduism on väga salliv: ainus nõue on tunnistada veedade autoriteeti. Hinduismis on neli suunda või omaette religiooni: višnuism, šivaism, šaktism ja smartism ning kuus koolkonda: njaaja, vaišešika, saankhja, jooga, mimaansa ja vedaanta. Kõigil neil on omakorda palju järglas-koolkondi ja/või traditsioone. Kõik suunad ja koolkonnad tunnustavad üksteist ning samaaegselt võib järgida mitmeid suundi ja koolkondi.
Hinduismis puudub rajaja ja ühtne organisatsioon, on palju sarnase aluse ja ajalooga organisatsioone. Hinduism võib olla traditsiooniline, religioosne, maagiline, filosoofiline jne.
Sisukord |
[redigeeri] Hindu mõiste
"Hindu" tähendas algselt Induse jõge, seejärel ka seda ümbritsevaid alasid ja nende asukaid. Seetõttu on hindu all mõistetud lihtsalt India elanikku. Juba Pärsia kuningas Kyros II ja hiljem Aleksander Suur nimetasid sealset elanikkonda Induse jõe järgi.
Asi muutus, kui alates 8. sajandi algusest islamiusulised Indiat vallutama hakkasid. Muslimid, kes Indiasse elama asusid, ei nimetanud ennast hindudeks (indialasteks), vaid kasutasid seda sõna ainult India mittemuslimitest elanike kohta. Islamiusku pöördunud indialasi nimetati "hindustani". Nõnda omandas algselt puhtgeograafiline mõiste religioosse tähenduse: hindu mõiste ei olnud seotud konkreetsete uskumuste ega tegudega, vaid islamiusku mittekuulumisega.
[redigeeri] Ajalugu
Hinduism on tekkinud pika ja keerulise arengu tulemusena. Tema juured ulatuvad umbes 3000 eKr õitsele puhkenud Induse kultuuri. Umbes 3000–1500 eKr eksisteeris Induse jõe orus Harappa ehk Induse põlluharijate linnakultuur, mille kandjad olid ilmselt draviidid.
[redigeeri] Varajane faas: vedade usund
Umbes 1500 eKr tungisid Indiasse indoeuroopa päritoluga karjakasvatajatest sõjakad aarjalased, kelle usundit nimetatakse vedade usundiks ehk veda usundiks.
Vedade usund oli polüteistlik ohverdamisreligioon. Püüti saavutada õnne eelkõige maapealses elus.
[redigeeri] Teine faas: brahmanism
Brahmanism oli preestritekeskne ohverdamisreligioon. Preestriteks olid brahmaanid.
Eesmärgiks oli säilitada maailma korrastatus ohvritoimingus tekkiva imeväe abil. Jumalate roll oli väike.
[redigeeri] Kolmas faas: hinduism
Hinduism tekkis 1. aastatuhande keskel eKr brahmanismi reformimise tulemusena.
[redigeeri] Pühad tekstid
1. Hinduismi pühakirjad–veedad: Rig-, Sama-, Jadzur-, Atharvaveda; upanisadid, puraanad, eeposed.
Veedade kirjandus on suur hulk kirjandust alates aarjalaste sissetungist Indiasse kuni budismi tekkimiseni ( 1200 - 800 ekr.) Tegelikult loodi tähestik ja kirjaoskus Indiasse u. 6, 5 sajandil ekr. Sinnamaani säilisid teosed suulisel teel. Preestrid (brahmaanid) säilitasid neid algperioodil suulise pärimusena. Veeda hümnid - ohvri-, palve- ja ülistuslaulud, loitsud.Hilisem hinduism peab vedasid pühakirjadeks.
- veda - vid = tarkus
Kõige varasem teos on Rigveda(värsitarkus). Hümnide kogumine algas 1200 eKr. Rigveda käsitleb mütoloogiat, sisaldab 1028 hümni erinevatele jumalatele. (Hümnid ehk sukta, (‘kenasti öeldu’.) Kõige lühem hümn on kirjutatud tulejumal Agnile, kõige pikem Somale, mis on teatud jook samas ka taim ning jumal. Rigveda stiil ja keel on keeruline ja raske, tavaliselt öeldakse, et ta moodustab pea aegu omaette keele. Hulk sümboleid ja metafoore nt. lehmad = pilved = koidukiired; pilv = mägi; äike = sõda; silm = päike. Jumalatel on palju erinevaiod nimesid, mis hakkavad juba omaette tähendust omama nt. Indrat nimetatakse kui Vrtra tapjat. Kõik narratiivid on lõpetamata - puudub algus ja lõpp. Nad ei olnudki mõeldud jutustamiseks vaid pöördumiseks jumala poole. Rituaalhümnid, dialooghümnid (poeg pöördub isa vaimu poole), loitsulaadsed. Ridvedas on palju jumalaid.
Oluliseimad on Taevasfääri jumalatest : taeva ja maailma korra jumal Varuna koos maailma korra ja päikese kulgemise jumal Mitraga. Jumal Visnu on Rigvedas vähetähtis.oluline on veel koidujumalanna Usas. Õhuruumijumalatest on olulisem tormi-, äikese - ja sõjajumal Indra. Maasfääri jumalatest - tulejumal Agni
Samaveda on suhtelislet vähetähtis tekst. Saman - laul. Kogum laule, mida preester laulis Ei saa öelda , et on tegemist iseseisva tekstiga, sisaldab palju värsse, mis on võetus Rigvedast. Kokku 1549 värssi,neist ainult 75 pole sealt pärit. Kusjuures üle on võetud arvestamata hümnide piire. Samavedaga käin kaasas 4 traktaati, kuidas seda kasutada.
Atharvaveda (atharman - tulepreester/ loits). Sisaldab kas värsis või proosas maagiat - valget jsa musta. Eksisteeris kunagi 9 koolkonna versioone, kuid tänapäeval on säilinud vaid 2. Algselt teda vedade hulka ei loetud .Loitsud - haiguste vastu, pika ea saavutamiseks ja surma vastu, deemonite ja nõidade vastu, vandenõude ja needuste vastu, naistega seotud maagia ( neiu palub endale meest), kuningaga seotud palved, maagia viha ja raevu vastu ning üksmeele säilitamiseks, vara ja äri eduks nming õnnetuste vastu, moraalste eksinuste ja kuritegude vastu, loitsud preestrite edukuse tagamiseks, kosmoloogilise ja filosoofilise sisuga hümnid .
Yajurveda ( ajur - ohver). Enamasti proosas kirjutatud teos, tal on 5 kogu, mis jaguenvad 4-ks mustaks ja 1-ks valgeks ajurvedaks, viimane neist on olulisim.
Mõningased ohvrid:loomaohver, vajarpeya - kuninglik jõu-joomisriitus, rajasuya - kuninga kroonimistseremoonia. Tekkis ka selline kirjandusliik upanisadid atmani ja brahmani vaheline suhe Upanisad - jalge juures istuma (õpetajate). Ei ole pärit preestrite seast. Raamatud kirjutati üles sõdalaste ja valitsejate poolt. Materjal on enamuse uskumiste aluseks. SMRITI - puraanad ja eeposed, manu seadused, kus on kirjas, kuidas elada õnnelikult ja harmooniliselt igal tasandil.
Puraanad -muistne jutustus jumalatest, esindavad rahvalikke traditsioone. Brahma, Visnu ja Siva puraanad. Kaks eepost: Ramajana (lugu täiuslikust valitsejast) ja Mahabharata ( Lugu suguvõsa kahe haru vahelisest konfliktist), millede keskseks teemaks on, kuidas elada õieti, moraalne käitumine.
2. Dasanad e. vedadele tuginevad filosoofia süsteemid: vedanta , jooga. Vedanta - India filosoofiline suund, kus mõistes kuidasd asjad tõeliselt on saavutatakse vabanemine. Vabanetakse kõikide tegude tagajärgedest ja enam ei sünnita.
- 3 teed selle saavutamiseks:
- Karma- jooga: teod; usuliste kohuste täitmine, vabanetakse tegusid tehes - isetu tegu.
- Bhakti jooga: pühendumine ühele jumalale, sellest tekkinud ka Hare Krisna liikumine.
- Dznjaani jooga: tarkus, omandades veda tarkusi
Karmajooga - kõik omakskasupüüdlik on ebamoraalne.
- Raadza joogae. Patandzali ( elas 2.s ema.) jooga - inimesel tuleb saavutada kõigepealt kontroll oma keha ja seejärel vaimu üle. Selleks on kaheosaline tee - hatta jooga, mantra jooga.
Vedanta suunad u. 400 maj. Sankara - tuleb mõista, et brahman ja atman on üks Ramudza - brahman ja atman pole päris sama Madhva - nad on täitsa erinevad.
3. dharma - aasrama - varna
- Dharma - ‘seadmus, kohus’, miks asjad on nii nagu nad on.
- Varna - seisus, kuhu inimene sünnib.Hindu ühiskonna peamiseks osaks
- braahman varna - preestrid
- kšatrija varna - sõdalased, valitsejad
- vaišja varna - talupojad, käsitöölised
- šuudra varna - teenijad.
Hiljem lisandusid sanjaasid - erak, rändajad, kelle ainsaks eesmärgiks oli mokša
Sansaara , mokša, atman,need kolm möistet kuuluvad hinduismis kokku Sansaara - rändamine, taaskehastumine, mille põhjuseks on iha, kiindumus, rumalus, see, et ebatõelist peetakse tõeliseks. mokša - vabanemine, atman - see, mis ümber sünnib.
2. Brahma raamatud
Brahma raamatud - veedade seletused, preestrite rituaalsed käsiraamatud. Tekkisid umb. 1000-800 eKr.
3. Upanišaadid (ka Vedânta ehk Veedade lõpp)
Brahma raamatute kommentaarid - usundifilosoofilised teosed. Tekkisid 800-600 eKr. Upanišaad = istudes kuulamine, retsiteerimine.
Hilisemad pärimused: eeposed Ramâjana ja Mahâbhârata. Viimasesse kuulub Bhagavadgîtâ (Jumala laul). Tekkisid umbes 400 eKr - 400 pKr.
[redigeeri] Teoloogia
Hinduismi teoloogia pärineb veedade traditsioonist, millele on liitunud mitmesugused muud uskumused. Olulisemad mõisted on dharma (seadmus, isiklik ja/või üldine eetika, kombed ja kohustused); sansaara (ümbersündimine); karma (tegutsemine, põhjuslikkus) ja mokša (vabanemine ümbersündide ahelast). Teoloogilisi käsitlusi on hinduismis mitmeid.
[redigeeri] Brahman
Hinduismi mono- ja panenteistliku teoloogia kohaselt on Jumal kõrgeimas mõttes lõputu, igavene ja vormitu, väljaspool aega, ruumi ja põhjuslikkust, muutumatu teadvuse allikas. Jumal kui igavene printsiip on Brahman (sanskritis: ब्रह्म). Brahman on kirjeldamatu, tunnetamatu, kõiketeadev, kõikjalviibiv, algne, igavene ja absoluutne, ilma alguse ja lõputa, kõige teadaoleva ja veel mitte teadaoleva, kõige juhtunu ja veel mitte juhtunu põhjus, allikas, materjal ja jõud kogu universumis. Brahman on puhas eksistents, teadvus ja teadmine. Selles mõttes on omadusteta Brahman seega Parambrahman (Ülim Brahman). Monistliku Advaita Vedanta kohaselt ei eksisteeri universumis tegelikult midagi peale Parambrahmani. Ülima vaimuna nimetatakse teda ka Paramātman või Paramatma.
Ehkki Ülim Brahman (isiksustamatu Jumal) on mõistuslikult tunnetamatu ning tajutav üksnes spirituaalselt, leidub upanišaadides mitmeid ütlemisi tema kohta. Neist tuntuim on "tat tvam asi" (sina oled see). Hinduismi praktika sihiks ongi "ärkamine", omaenda jumaliku olemuse mõistmine, selleni jõudmine.
[redigeeri] Atman
Atman või Atma (Ātmā, sanskrit: आत्मा) on hinduismis ja eriti Vedanta koolkondades 'hing' või 'maailmahing', mis annab elu kõigile olendeile. Monistlikud Vedanta koolkonnad (Advaita) käsitlevad Atmanit identselt Brahmaniga ning näevad kõigi elusolendite hinge maailmahingena. Dualistlikud koolkonnad (Dvaita) eristavad universaalsel, Ülimat Atmani (Paramatma), mis on vaid osaliselt esindatud elusolendite individuaalsete hingedes (jiva). Atman võib seega erinevate koolkondade käsitlustes tähendada nii üksikisendi hinge kui ka maailmahinge.
[redigeeri] Išvara
Išvara (ka Bhagavān, Paramešvara) on ülim kõikvõimas isiksustatud Jumal üldiselt. Išvara on Jumala personaalne aspekt sõltumata konkreetsest jumalusest ning tal võib olla sugu, ta võib olla nagu isa või ema või isegi nagu sõber, laps või kallim.
Samkhya ja Mimamsa koolkonnad ei tunnusta Išvarat, kuid Yoga, Vaisheshika, Vedanta ja Nyaya koolkonnad kasutavad seda mõistet. Advaita Vedanta kohaselt on Išvara üksnes Brahmani kujutlus inimese piiratud teadvuses, mistõttu ei esinda ta Ülimat Vaimu.
[redigeeri] Puruša
Puruša on hinduismis 'universum ise', (Jungi arhetüüp: 'kosmiline inimene'), keda inimesed erinevalt vaadates näevad ja tunnetavad erinevate deevadena.
Rigveda Purusha sukta kirjeldab Purušat tuhandepäise ja tuhandejalgse hiiglasena, kelle vaim on Kuu, silmad on Päike ja hing on tuul. Puruša keha vastab neljale varnale: tema peast või suust tulid brahmiinid, tema kätest kšatrijad, reitest vaišjad ning jalgadest šuudrad. Purušast on tulnud Viraj, nais-alge, mille kaudu toimuvad ümbersünnid.
Samkhya koolkond kasutab 'puruša' mõistet tähistamaks puhast teadvust.
[redigeeri] Deevad
Deevad (devatā, devī) on hinduismi jumalad, jumalannad või jumalused.
Veedade traditsiooni vanimad deevad on Indra, Agni, Soma, Savitri, Rudra, Prajapati, Višnu, Aryaman ja Ashvinid; tähtsamad jumalannad on Sarasvatī, Ūṣā ja Prithvī.
Hilisemates pühakirjades (Purāna) tõuseb esile Trimurti, Jumala kolm aspekti, mida esindavad mahadeevad (suured jumalad): Brahma, Višnu ja Šiva.
Puranades esineb deevadest veel Ganeša, Hanuman ning avataarid (Rama ja Krišna), samuti jumalannad Lakshmī, Sarasvatī, Parvatī, Durgā, Kālī jt.
Hinduistlikus religioosses praktikas pühendutakse tavaliselt ühele deevadest vastavalt perekondlikule või piirkondlikule traditsioonile.
[redigeeri] Asurad
Kui deevad esindavad eelkõige looduslikke aspekte, siis asurad (mõnikord ka deemoniteks nimetatud) esindavad peamiselt eetilisi ja sotsiaalseid aspekte.
Varuna koos Mitraga valitsevad rta (seadmuse), aususe, sõpruse üle, Bhaga valitseb abielu jne. Vritra esineb veedades mao või draakoni kujul, võitleb deevadega (Indra ja Višnuga) ning jääb neile alla.
[redigeeri] Peasuunad
Hinduismis on neli peasuunda.
[redigeeri] Višnuism
Višnuismis on keskne on maailma hoidja ja armastuse jumal Višnu, kelle tähtsamad avataarad ehk kehastused on Rama ja Krishna. Rama on oluline tegelane Ramayanas, Krishna Bhagavadgîtâs (Mahabharatas). Višnu kaaslane on Lakšmi. Višnuism on kõige levinum hinduismi suund. Tunnuseks on 3 püstjoont laubal. — Põhjalikumalt artiklis Višnuism.
[redigeeri] Šivaism
Šivaismis on keskne neljakäeline tantsiv, hävitav ja loov jumal Šiva. Ganesha, Parvati, Kali, Durga. Tunnuseks 3 horisontaaljoont laubal.
[redigeeri] Šaktism
Šakti on jumalik, loov vägi, mis korrastab maailma ja hoiab kaose (tamas) eest. Kasutatakse palju mantraid (võimsaid loitse). Palju erinevaid voole ja filosoofiaid.
Brahman - maailmavaim, maailmakõiksus. Aatman - indiviidi hing, mille ajutine asupaik on inimkeha. Eesmärk on jõuda arusaamisele, et aatman on braahmaniga üks ja seesama, ja ümbersündide läbi lõpuks ühte sulama.
Karma seadus. Selle järgi inimese eelmise elu tegude summa määrab ära selle, kellena ta järgmisena sünnib. Karma seadus välistab andestuse.
Sansaara - inimese hinge uuesti sündimine uutesse eludesse vastavalt karma seadusele: vooruslikum elu viib paremasse sündi, halvem elu viib halvemasse sündi. Andestust ei ole, ebavooruslikkus lunastatakse vaid halvema sünniga. Siit tuleneb siinpoolse elu isiklik fatalism - vaesust ja õnnetust peetakse karma seaduse täitumiseks - eelmises elus halvasti elatu tulemuseks. Heade tegude tegemine võimaldab aga parema sünni.
Tähtsamad vabanemise teed: Inimese eesmärk on vabaneda sansaarast ja ühineda brahmaniga - mokša ehk vabanemise saavutamine. Selle saavutamiseks on erinevaid õpetusi.
[redigeeri] Smartism
/.../
[redigeeri] Koolkonnad
Hinduismis on kuus ortodoksset (veedade autoriteeti tunnustavat) koolkonda ehk darshanat: Nyaya, Vaisheshika, Samkhya, Jooga, Mimamsa ja Vedaanta.
[redigeeri] Vedaanta
Tekkis VIII-IX saj. Rajaja Samkara. Ainult braahman on reaalne ja maailm vaid illusioon. Kui inimene saab üle teadmatusest, saavutab ta ühinemise braahmaniga.
Kolm teed:
- Teadmiste tee ehk upanišaadide uurimine.
- Tegude tee ehk õige käitumine ja rituaalise sooritamine.
- Armastuse tee ehk jumalusele andumine.
[redigeeri] Samkhya
Inimese tõeline vaimne loomus on eksituse tõttu langenud materiaalse küüsi. Vabanemine on hinge vabanemine mateeria ahelatest. See viib läbi tunnetuse arendamise. Gnostitsistlik õpetus. Jumalaid ei tunnistata.
[redigeeri] Jooga
Praktikad olemas juba veedade ajastul. Õpetuse rajas Patandzali umbes 200 eKr. Eri viisid:
- Radzajooga ehk teadmiste jooga.
- Mantrajooga ehk loitsude jooga.
- Hathajooga ehk asenditejooga.
Joogi puhul on tähtis mõõdukus kõiges, kõlbeline elu, füüsilise ja vaimse tasakaal.
[redigeeri] Kultus
Jumalateenistus väga individuaalne - kodus, looduses või templis. Erinevused tulenevad sellest, millisesse kasti inimene kuulub või kus ta elab. Palvetatakse kodudes, templites ja gurude- usuliste õpetajate juures. Templiteenistust viivad läbi brahmaanid. Ohverdamine. Protsessioonid. Palverännakud Gangese äärde Varanasi. Ahmisa ehk vägivallatuse idee ja selle rakendamine. Perekondlikud pidustused üleminekuriitustena. Rahvapeod. Taimetoitluse populaarsus. Loomade austamine. Lehm kui elu andev ema. Templite välisseinu kaunistavad skulpuuride read, nede vahel seinamaalid jumalustest. Maalingutel kirjutatakse koos jumalustega ka pühasid loomi, taimi ja sümboleid. Hinduistlik kunst peegeldab India kultuuris, ajaloos ja religioonis esinevat erinevuste ja vastandite kooseksisteerimist. India kunsti saab mõista hinduismi mõistmise põhjal. Hinduism on tihedalt läbi põimunud ka muusikas. Tähtsamad musitseerimisinstrumendid on sitar ja tabla.
Elu 4 etappi:
- Õppimise aeg
- Kodu ja pere loomise aeg
- Erakuna elamise aeg
- Kerjava askeedina rändamise aeg. Eriti levinud kõrgemates kastides.
[redigeeri] Hinduistliku ühiskonna eripära
Kastid (sanskriti keeles: varna) - suletud ühiskonnakihid, kuhu kuulutakse sünnipäraselt, kuid kust vastavalt oma karmale on võimalik järgmises elus liikuda kõrgemale või madalamale.
NB! Ei vasta traditsioonilistele seisustele euroopalikus mõttes.
Varna = värv (märk otsa ees). Casta = seisus (portugali k). Portugali maadeavastajad, kes jõudsid 15.-16.saj. Indiasse, hakkasid varnasid nimetama lähima omakeelse vastega.
(1) brahmaanid ehk preestrid, (2) kšatrijad ehk valitsejad ja sõdurid), (3) vaišjad ehk põlluharijad, kaupmehed, pankurid ja käsitöölised, (4) shuudrad ehk teenijad, varem ka orjad. Jagunevad paljudeks alamkastideks.
Kolm kõrgemat kasti pärinevad aarja ajastust, neljas tekkis pärast Indiasse jõudmist alistatud rahva baasil. Seadustati Manu seadustes II sajandil.
Väljaspool kaste - haridzanid ehk puutumatud, kes teevad roojaseks peetavaid töid. Ka neil on palju alamkaste.
Igal kastil on oma dharma ehk jumalik korraldus ja kohustused.
Mahatma Gandhi. India iseseisvusliikumise vägivallatu vastupanu juht 20. sajandi I poolel. India saavutas 1947. aastal sõltumatuse.
[redigeeri] Vaata ka
[redigeeri] Kirjandust
- BHAGAVADGÎTÂ. Sanskr. k. tlk. L.Mäll. Loomingu Raamatukogu, 40/41, 1980. Teine väljaanne: Tartu, Biblio, 2000.
- Mahatma GANDHI. Maailm on väsinud vihkamast. Loomingu Raamatukogu, 41, 1969.
- MÜTOLOOGIAD kogu maailmast. Tln., Avita, 2002. Lk. 92-103 ISBN 9985-2-0640-1
- R.K. NARAYAN. Jumalad, deemonid ja teised. Tln., Eesti Raamat, 1990. ISBN 5-450-00736-1
- Jawaharlal NEHRU. India avastamine. Loomingu Raamatukogu, 24-26, 1978.
- Leo NORMET. Indiat leidmas. Tln., Eesti Raamat, 1977.
- ŠUKASAPTATI. Sanskr. k. tlk. L.Mäll. Loomingu Raamatukogu, 12/123, 1983.
- VETÂLA kakskümmend viis juttu. Sansk. K. tlk. L.Mäll ja U.Masing. Tln., Eesti Raamat, 1969.
