Coldplay

Allikas: Vikipeedia

See artikkel vajab toimetamist.

Coldplay on briti alternatiivrockbänd Londonist. Nad tulid kokku 1997. aastal. Välja andnud kolm albumit, Coldplay on saavutanud suurt edu ka nende singlitega nagu "Yellow", "Speed of Sound" ning Grammy võitnud singliga "Clocks".

Coldplay esinemas Lissabonis

Coldplay varast materjali mõjutasid Jeff Buckley ja Radiohead, samas ka U2 ning Travis. Peale bändi debüütalbumi Parachutes väljastamist (2000.a.), sai Coldplay album A Rush of Blood to the Head (2002) mõjutusi teistelt bändidelt, sealhulgas Echo & The Bunnymen ja George Harrison. Albumi X&Y (2005.a.) mõjudeks olid Johnny Cash ja Kraftwerk.

Coldplay on üks vähestest briti ansamblitest, mis on saavutanud suurt edu Põhja-Ameerikas. Hoolimata bändi suurest populaarusest, on Coldplay jäänud oma muusika suhtes kaitsvaks ning keelab selle kasutust toodete reklaamimisel. Coldplay on keeldunud mitmeid miljoneid dollareid maksvatest lepingutest Gatorade'i, Diet Coke'i ja The Gap-iga, kes tahtsid kasutada vastavalt lugusid "Yellow", "Trouble" ning "Don't Panic". Aastast 2002 on Coldplay olnud mitmete sotsiaalsete ja poliitiliste ürituste toetaja. Bänd on esinenud ka mitmetel heategevusüritustel nagu Band Aid 20, Live 8 ja Teenage Cancer Trust.

Ansambel Coldplay koosneb bassimees Guy Berrymanist, soolokitarrist Johnny Bucklandist, trummar Will Championist ja Chris Martinist, kes laulab ja mängib vastavalt vajadusele kas kitarri või klaverit.

Algselt kandis nende nelja mehe ansambel nime Starfish ja Coldplay oli hoopis üks teine bänd, kus mängisid nende sõbrad. Kui sõbrad enam Coldplay nime ei tahtnud, küsisid Starfishi kutid, kas nad võivad seda nime ise kasutada. Nagu näha, olid sõbrad nõus. Too teine bänd võttis omale nime Coldplay ühest luulekogust leitud Philip Horky luuletuse „Cold play“ järgi- Coldplay liikmed kasvasid üles Inglismaa ja Shotimaa eri paigus ning kohtusid esimest korda 1990-ndate keskel Londonis, oma esimesel kolledzhinädalal. Neist neljast said kohe väga head sõbrad ja mõne aja pärast kasvas sõprusest välja ansambel. Chris hakkas koos Johnnyga lugusid kirjutama, Guy asus bassi mängima ning kuna Will tahtis ka hirmsasti kaasa lüüa, pidi ta kitarri trummide vastu vahetama, sest trummarit oli ju ka vaja. Neid noori sidus lisaks sõprusele ka kirg muusika vastu ja salajane soov saada nii headeks muusikuteks kui see vähegi võimalik on. See soov paistab küll täitunud olevat.

Läbi suure häda välja antud esimene singel „Brothers And Sisters“ viis Coldplay ka esimese lepinguni stuudioga Parlophone. Nüüd, mil nad on võitnud neli Grammyt, neli Briti muusikaauhinda ja müünud pea seitseteist miljonit albumit, kipub ununema see, kui kaugel oli Coldplay oma esimese albumi „Parachutes“ (2000) ilmumise ajal sellest, millised olid enamik teisi artiste. Keegi on väga ilusasti öelnud, et Coldplay oli justkui vaikne torm, täis toorest, tõelist emotsiooni, samal ajal kui ülejäänud muusikamaailm tegeles üksnes hääleka enese näitamisega.

Edu kodusel Inglismaal sai peagi toetust ka USAst, kus Coldplayd peetakse Briti bändide nii-öelda uue laine avalöögiks. Teise albumiga „A Rush Of Blood To The Head“ (2002) tõusis ansambel Coldplay vaieldamatult muusikamaailma kõrgliigasse. 2003. aastal tuuritasid nad maailma suurematel lavadel. Piletid olid iseenesestki mõista välja müüdud. Pärast seda kirjutasid mehed uut muusikat, kuid võtsid aja maha ja tegid seda rahulikus tempos. Igüks käis aeg-ajalt stuudios lugudele mingit oma nüanssi lisamas. Äkki said muusikud aru, et nii see asi ei edene. „See kõik oli lihtsalt kuidagi ... kergeks muutunud. Aga ükski hea asi ei tule kunagi kergelt. Selles kõiges polnud enam kirge ... polnud energiat,“ ütleb Will.

Nii sii juhtuski, et esimest korda pika aja jooksul hakkasid neli sõpra jälle koos hängima. Nad mängisid jalkat ja pesapalli, käisid väljas söömas ja tegid nõmedaid koduvideoid, mida kodulehele üles panna. Nad said aru, mis puudu oli. Suures täiuseihas olid kutid unustanud selle, mis tegelikult kõige tähtsam oli. Selle, et kõige alguses ja ennekõike olid nad ikkagi sõbrad. Niisiis leidsidki nad tee tagasi armetusse prooviruumi, kus põrandad õllest kleepusid ja seinad olid täis kriitseldusi. Ja võib vist öelda, et nad said oma touchi tagasi. Tagasi stuudios, omaenda lauludest tõeliselt aru saanud, lindistasid nad uue albumi materjali ja 6.juunil 2005. aastal ilmuski Inglismaal nende kolmas album „X & Y“, mille esimene singel „Speed Of Sound“ lendas ülehelikiirusel nii inimeste südametesse kui ka edetabelite tippu. Selle järgnesid singlid " Fix You", " Talk" ning " Hardest part".