Vana-Vigala

Allikas: Vikipeedia

Vana-Vigala

Elanikke: 404 (01.09.2006)

Vana-Vigala küla asub Vigala valla põhjaosas Jädivere-Silla maantee ääres ning Vigala jõe mõlemal kaldal. Külast lähtuvad valdadevahelised teed Paekülla ja Rumba kaudu Kirblasse ning kohalikud teed Tiduverre, Avastesse ja Läti külla.

Vana-Vigala on valla loodepoolse osa keskseim asula. Külas on põhikool, Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskool, perearstipunkt, kaupluseid, apteek, vetapteek, kultuurimaja, raamatukogu ning postkontor.

Huviväärsemad objektid on Vana-Vigala mõisaansambel, mõisapark (pargis on ka laululava), Hirvepark, mõisaalleed, Näljamüür, Uexküllide perekonnakalmistu, endine Vigala raudteejaamakompleks (jaamahoone, veetorn, kaubaait, veevõtu hüdrant) ja endised raudteelaste elamud.

Igal aastal toimub Vana-Vigalas Hard Rock Laager, eesti koorijuhtide kokkutulek ning sügiseti pikaajaliste traditsioonidega Poti laat.

Küla jaguneb põhiosas kaheks - Vana-Vigala mõisa naabruses olevaks asulaks ja jaamaasulaks endise kitsarööpmelise raudteetammi ja endise jaamakompleksi juures. Kaks tihehoonestuse ning kohati korterelamutega külaosa on üksteisest 2 km kaugusel. Kahe külaosa vahele jäävad hajaasustusena eramud.

[redigeeri] Ajalugu

Tõenäoliselt oli Vana-Vigala piirkond on asustatud juba muinasajal. Seda tõestavad muistised. Vigala jõe vasakpoolsel kaldal on osalt säilinud ka kuni 18. sajandini kasutatud ohvrihiis, mille korrastamisele ja kohalikele teadvustamisele on kaasa aidanud kuni 1980ndateni Vigalas elanud Aleksander Heintalu ehk Vigala Sass.

Vana-Vigala küla kohta on vanimad teated kirjalikes allikates 1389. aastast (Sickenkoschka). Vana-Vigala mõisa kohta on teateid aastast 1426. (Sikenkos). Sikenkose (mõningatel andmetel (Siganuse) küla nime kasutati aktiivselt 18. sajandi lõpuni, kui rajati Vana-Vigalasse Uexküllide suguvõsa üks peamõisasid. Seejärel levis Vana-Vigala ehk saksapäraselt Alt-Fickel.

18. sajandi lõpust pärinevad kaks suurt Vana-Vigala parki - mõisapark (vt Vana-Vigala mõis ja Hirvepark).

1841. aastal rajati Vana-Vigalasse esimene maapiirkonda rajatud tütarlastekool. Hiljem asutati kooli baasil Vanamõisas Peru kool. 1920. aastast töötab Vana-Vigalas kutseõppeasutus ja aastast 1975. taas põhikool.

1869. aastal oli piirkonnas suur viljaikaldus, mistõttu ohustas elanikke tõsine näljaoht. Mõis otsustas elanikele anda tööd mõisapargi piirdemüüri ehitamisel. Kuna Vigala piirkonnas viirsavises pinnases ehituseks sobivaid kive ei leidu, toodi kivid üle Avaste soo taliteed pidi Koongast. Vastutasuks andis mõis ehitajatele leivavilja. Sllest ajast kannab tänaseni säilinud pargi piirdeaeg nime Näljamüür.

1905. sattus Vana-Vigala mõis mässu tulipunkti. Talupojad põletasid ja rüüstasid mõisa. Hiljem taastati mõis veidi uuendatud kujul.

1930ndatel aastatel teostati Vigala jõel süvendustöid, mille käigus pehmel viirsavipinnasel toimus maalihkeid. Ühe käigus vajus kokku osaliselt vesiveskihoone. Varasemast ajast on teada sarnane maalihe 1772. aastast, kui libises jõkke Vana-Vigala mõisahoone

1931-1968 läbis küla lõunaosa Rapla-Virtsu kitsarööpmeline raudtee. Vana-Vigala piiresse rajati Vigala jaam, mille naabrusesse tekkis tihehoonestusega asula.

Nõukogude perioodil kujundati Vana-Vigalast "Vabaduse" kolhoosi keskasula. Rajati ka hulgaliselt kortermaju. 1989. aastal oli Vana-Vigala Eesti suurim küla 1028 elanikuga. Kolhoosi õigusjärglane "Vabaduse" põllumajandusühistu lagunes lõplikult 1994. aastal. Suurima tööandja kadumisega hakkas küla elanike arv kiiresti kahanema.