Valdemar IV
Allikas: Vikipeedia
Valdemar IV Atterdag (umbes 1320 – 24. oktoober 1375) oli Taani kuningas 1340–1375.
Pärast kuningas Christoffer II surma 1332. aastal oli Taani mõnda aega ilma valitsejata. Valdemar Atterdag valiti kuningaks 1340. aastal Viborgis. Valdemar suutis vahepeal killustunud Taani riigi taas ühendada, allutada otsesele kuningavõimule ka Sjællandi ning võita Taanile tagasi 1332 Norra kätte läinud Skåne.
Valdemar ei suutnud enda käes hoida Taani valdusi Eestis (Harju- ja Virumaad koos Tallinna, Rakvere ja Narva linnustega). Jüriöö ülestõusu järel 1346. aastal müüs ta need Saksa ordu ordumeister Goswin von Herikele ca nelja tonni hõbeda (19 000 Kölni marka) eest. Saksa ordu pantis need alad 1347. aastal omakorda Liivi ordule. Müügitehingu ametlikuks põhjuseks oli Valdemari venna Otto astumine Saksa ordusse, samaaegselt loobus vend ka pärilusõigusest Taani troonile. Valdemar IV sai Maarjamaa (jumalaema maa) ehk Taani Eesti valduste müügi pärast paavsti käest karistada. Paavst kohustas Taani kuningat tehtud patu lunastamiseks teegma palverännaku pühasse paika.
Valdemari valitsusajal, 1349. aastal, puhkes Taanis katk, mis hävitas ligi poole maa elanikest. Katk süvendas kriisi põllumajanduses ja rahutusi riigis.
1361 vallutas Valdemar erakordselt jõhkral sõjakäigul Gotlandi, mis jäi Taani valdusse kuni Brömsebro rahu sõlmimiseni 1645. aastal. Visby avas oma väravad vallutajale ilma lahinguta, kuid juba järgmisel aastal kuulutasid Hansa Liidu linnad selle peale Taanile sõja, mis lõppes 1370 Valdemari lüüasaamisega.
Kui Valdemar 1375. aastal suri, ei olnud tema pojad enam elus. Ametlikult astus Taani troonile Valdemari tütre Margrethe ja tema abikaasa Norra kuningas Håkon VI poeg Oluf, tegelikuks valitsejaks sai aga Margarethe.
| Eelnev: Christoffer II |
Taani kuningas 1340—1375 |
Järgnev: Olaf III |
