Utria dessant
Allikas: Vikipeedia
Utria dessant toimus Eesti Vabadussõja ajal 17. – 19. jaanuaril 1919, kus Eesti väeosad ja Soome vabatahtlikud maabusid laevadelt Utria rannas. Dessanti juhtis kapten Johan Pitka dessantrühmi juhtisid major Martin Ekstöm ja staabikapten Karl Aleksander Paulus ja kapten Anto Nestori Eskola. Dessant oli edukas, kuna selle tagajärjel vabastati 19. jaanuaril 1919 punavägedest Narva.
Sisukord |
[redigeeri] Dessandi ettevalmistus
Utria dessandiks ettevalmistumine algas 12. jaanuaril 1919, kui kapten Pitkale anti vastav ülesanne.
Mõningad raadiogrammid:
Pitkale. Tallinn kell 4 p.l. 12.1.19 Rakvere on meie käes. oleks väga tarvilik dessant Purtse jõe suhu, et kõik vaenlase suurtükid ära võtta. Laidoner
Laidonerile. Kunda kell 5.30 p.l. 12.1.19. Purtse juures dessanti teha ei saa, homme hommikul pommitab "Lennuk" Narvat, Hungerburgi, Vaivarat, ja Jõhvit ja "Lembit" Aserit, Purtset, Püssit. Kui miinid siin, sõidab "Lennuk" Kroonlinna alla miinisid panema. Pitka
Pitkale. Tallinn kell 8.50 p.l. 12.1.19. Kui saab Purtset ja Hungenburgi korraga pommitada, seda parem. Igatahes Purtse ümbrust on tarvis pommitada, et Rakverest taganevat venelast tabada. Neljas polk on Addinali mõisas Kunda raudtee juures. Laidoner
13. jaanuaril 1919 käis "Lennuk" Narva jõesuus luurel, kus püüdis lõksu puksiirlaeva "Narova" mille koos 6 mehega kaasa tõi. Nende meeste käest saadi andmeid Riigiküla suurtükipatarei, Hungerburgis (Narva-Jõesuus) oleva 50. jalaväepolgu ja kuulipildurite rühma kohta ning Narvas olevate 46. eesti punaste polgu ja teiste väeosade kohta.
14. jaanuaril asuti Tallinnas kiiruga dessanti komplekteerima. Kaks laeva oli jäetud Kunda sadamasse soome vabatahtlike pataljoni peale võtma.
16. jaanuaril sõitis "Lennuk" teist korda Kroonlinna laevateele miinitõkkeid panema ja peale seda pidi kohtuma teiste laevadega Narva lahes. Samal päeval väljusid Tallinnast ka teised dessantlaevad ja koondusid õhtuks Kunda lahte. Dessandist võttis osa 1000 võitlejat (600 soomlast ja 400 eestlast), kellele lisandus rühm meremehi kuulipildujatega.
[redigeeri] Lahingutest osavõtnud väeosad
[redigeeri] Dessantväed
- Eesti Dessantpataljon staabikapten (alamkapten) Karl Aleksander Pauluse juhtimisel (kokku kuni 400 meest)
- Narva Kaitseliidu salk (28 meest) lipnik Aleksandrovi juhtimisel
- Vene valgete Põhjakorpuse 1. Tallinna vene ohvitseride partisanisalga allüksus (30 meest)
- Laevade meeskondadest formeeritud kuulipildurite rühm
- Soome Vabatahtlike Pataljon major Martin Ekströmi juhtimisel kokku 600 meest
[redigeeri] Nõukogude väed
- 86. polk (umbes 500 meest, 10 raskekuulipildujat) – Rannakaitses Pimestikust Merikülani
- 50. polgu üks pataljon (200 meest) – Narva-Jõesuu ümbruses
- 7. Petrogradi kütipolk (umbes 820 meest) – Narvas, läks osaliselt dessandi vastu rindele 18. jaanuaril
- Mereväelaste koondsalk (umbes 200 meest)
- 53. Viljandi Kütipolgu 1. pataljon
- 1. rood
- 2. rood
- 3. rood
- 4. rood
- 47. Kütipolgu osad (150 meest)
- Ratsaväe eskadron (umbes 50 mõõka)
- kaks soomusrongi
- kuni 10. suurtükki koos soomusrongidega
Piirkonnas olid veel lisaks lahingust osavõtnud Nõukogude vägedele veel 6. kütidiviisi ja 10. kütidiviisi väeosad.
[redigeeri] Dessandi käik
17. jaanuaril 1919 kell 3.00 hommikul väljus dessantlaevastik Kunda lahest. Kuna oli teateid, et venelaste jäälõhkuja "Ogon", mis oli kohandatud meremiinide panemiseks oli käinud Narva jõesuudmes ja teades, et Riigikülas asuvad suurtükipatareid ei saanud dessanti jõesuudmes maale saata.
Kapten Pitka valis dessandi maabumise kohaks mereranna Utria külas Kotsenevi lossi juures (Utria oja suudmes). Dessant oli mõeldud maale saata lossi ujumissillal ja selle ümbruses. Kell 11. jõudsid laevad lähtepositsioonile. Rannal liikus venelaste ratsasalk, mis laevade suurtükitulega laiali aeti, kuid kohe avasid laevade pihta tule Riigiküla patarei ja Korffi (Auvere) jaamas olev soomusrong. Dessantlaevad viidi tulepiirkonnast välja ja "Lennuk" ja "Lembitu" astusid vastasega tulevahetusse ning sundisid nad vaikima.
17. jaanuaril 1919 peale kella 12. alustati dessandi maalesaatmist. Maale jõudis umbes 200 meest koos varustusega, kuid siis tõusis tuul ja "Lembitu" kaks paati purunesid kaldakividel ning nendes olevad mehed said märjaks ning kapten Pitka peatas kell 18.40 dessandi maalesaatmise.
Esimeses laines saadi maale soomlaste 4. kompanii lipnik Bror Dahlgreni juhtimisel ja luuresalk rittmeister Erkki Varmavuori juhtimisel ning Narva koolipoiste rühm (Narva Kaitseliidu salgast). Dessant tungis viivitamatult edasi Utria küla suunas võttes selle 17. jaanuaril 1919 peale väikest lahingut oma valdusse. Vaenlane taganes külast nelja surnut maha jättes. Valvetõkked paigutati ka külla sisenevatele teedele ning tungiti edasi Laagna ja Meriküla suunas.
Kohalike koolipoiste (Narva Kaitseliidu salk) käest, kes osalesid dessandis, saadi teada, et Utria kalarannas on võimalik ka tuulise merega maabuda, kuna seal ei teki murdlainet. Kell 23.00, kui tuul oli veidi vaibunud, alustatigi uuesti dessandi maalesaatmist Utria kalarannas. Mootorlaev "Olev" ja vedurlaev "Wrangel" võtsid laevadelt dessantväelased ja varustuse peale ning paatides olevad mehed sleppi ning sõitsid kaldale nii lähedale kui võimalik. Edasi sõuti paadid randa ja laevadele ja tagasi, kuni laevad olid dessantlastest tühjad, peale mida suundusid "Olev" ja "Wrangel" uute dessantlaste gruppi järgi.
Ülejäänud dessandi maalesaatmise ajal panid Paulus ja Ekström lõplikult paika (laevas) Pitkaga arutatud rünnakusuunad. Soome 2. kompaniil kästi jätkata kella 8.00 edasitungi üle Narva-Jõesuu Riigiküla suunas, kus see pidi ühinema 1. kompaniiga ning siis edasi Narva tungima. 3. kompanii saadeti Laagnale 4. kompaniid välja vahetama. 4. kompanii koos luurerühma ja venelaste rühmaga pidi liikuma mööda Tallinn–Narva maanteed Narva suunas. Dessantpataljon pidi liikuma Laagna peale. Narva kaitseliidu mehed olid jagatud eri rünnakrühmade vahel teejuhtideks. Tagala ja Utria küla kaitseks jäeti dessantpataljoni 2. rood.
Peale dessandi maalesaatmist 18. jaanuari hommikul kell 10.30 suundusid "Lembit" ja "Lennuk" Narva jõesuhu, kus pommitati linna ümbrust ja ka linna. Umbes kell 11.30 heisati Hungerburgis (Narva-Jõesuus) valged lipud ja laevadele tuli vastu lootsipaat ning "Lembit" sõitis jõesuhu sisse, kus asus oma 120 mm suurtükiga Narvat pommitama. "Lennuk" lahkus Narva-Jõesuust Utria alla dessanti oma tulega toetama.
18. jaanuari hommikul teatas major Ekström Utriast, et: 4. soome kompanii oli Laagna küla ja mõisa vallutanud. 2. kompanii tunginud Merikülani ja sealt pöördus Riigikülla suunda, kuna Narva-Jõesuu oli juba "Lembitu" laevameeskonna poolt võetud ja sinna minekuks puudus vajadus. 1. kompanii suundus Riigiküla poole. Soome pataljoni 3. kompanii, kes vahetas Laagnal 4. kompanii, välja pidas koos eestlastega lahingut Laagna mõisa juures.
Laagna lahingus oli eesti meredessantväelaste vastas kaks punaarmee polku, salk ratsaväge ja kaks soomusrongi. Punaarmee väeosad olid kogunenud raudtee ümbrusesse ja ründasid dessandi positsioone Laagna mõisas, mis oli ootamatu rünnakuga 18. jaanuari varahommikul dessandi poolt vallutatud.
Staabikapten Pauluse teade Pitkale: Vaenlane asub Laagna mõisa vastas metsas, raudtee ümber. Vangide teadete järel on seal 2 polku, 2 soomusrongi ja salk ratsaväge. Andke sinna kõvasti tuld. Kaks pealetungi oleme tagasi löönud, kolmandat ootame. Seisukord tõsine, kuid mitte väljapääsmata. Igatahes meie mõisast ei tagane. Kaotasin kolm head ohvitseri, üks nendest surnud, umbes 10 sõdurit haavatud ja surnud. Soomlaste kaotused kaunis suured. [1]. "Lennuk" pommitas Korffi raudteejaama (Auvere jaam), Laagna mõisa ees olevat metsa ja maanteed.
18. jaanuaril kell 17.20 tulles Riigikülast sisenes Soome pataljoni 1. kompanii kapten Antto Eskola juhtimisel, kellele oli täienduseks antud Merepartisanide rühm (laevameestest moodustatud kuulipildurite rühm) koos Narva Kaitseliidu rühmast pärit teejuhtidega, pikki jõejääd põhja poolt Narva linna ning algas Narva lahing. Linnas algasid tänavalahingud, kus dessantväeosade ootamatu sissetung põhjustas suure segaduse. Umbes kella 18.00 paiku jõuti lahingutega kesklinna ja seati kuulipildujad üles raekoja platsile, tänavaristidele ja maanteesillale (Narva puusild) ning alustati paaniliselt sillale tormavate punaväelaste tulistamist. Sellega lõigati ära punaväe taganemistee üle maanteesilla ja külvati segadust, mis tekitas vene vägedes paanika. 18.40 jõudis linna ka 2. kompanii ning ühineti 1. kompaniiga. Sama päeva õhtuks oli Narva vanalinn vallutatud. Punavägede käes oli veel raudteesild ja jaam.
Soomlased olid linnas vähemuses, kuid ei teatanud linnatungimisest ei oma pataljoniülemale ega kapten Paulusele. Sellega andsid nad võimaluse suurele hulgale vaenlase vägedel üle raudteesilla taanduda. Dessandi juhtideni jõudis informatsioon, et eelväed on Narvas alles 18. jaanuari õhtuks.
Laagna suunalt tungisid Narva suunas Soome pataljoni luurekomando rittmeister Erkki Varmavuori juhtimisel, 4. kompanii lipnik Bror Dahlgreni juhtimisel, Narva Kaitseliidu rühma teejuhid ja Vene valgete Põhjakorpuse 1. Tallinna vene ohvitseride partisanisalk. Ründavad dessantväelased pidasid ägeda lahingu Peeterristil punamadrustega, kes sealt aga välja suruti. Olgino mõisas proovisid punaväed uuesti vastupanu organiseerida, kuid peagi löödi nad ka seal taganema.
Sama ajal, kui linnas käisid lahingud, üritas lääne poolt linna tungida ka Soome pataljoni luurekomando, kuid löödi 53. Viljandi kütipolgu allüksuste poolt tagasi. Luurekomando ülem palus küll abivägesid 4. kompanii ülemalt, kuid kompaniiülem keeldus õhtul edasi tugimast. Ta tahtis anda meestele puhkust, teadmata ilmselt, et 1. ja 2. kompanii Narvas tänavalahinguid pidasid.
19. jaanuaril kella 9.00 paiku oli igasugune lahingutegevus Narvas lõppenud. Kella 10-ks oli dessantvägede kontrolli all ka Jaanilinn, mille Punaväed olid maha jätnud ja Jamburgi suunas taganenud.
Vangi langes ühe diviisi ja polgu staap koos personaliga ning palju sõjaväelasi. Kuna Narva vallutati ootamatult, saadi palju sõjasaaki.
Punaarmee langenuid, kes paanikas olid tormanud otse dessantväelaste kuulipildujate tule alla, veeti linnast välja kaks päeva.
Narva komandandiks määrati staabikapten Karl Aleksander Paulus, kes aga soomlaste lahingu käigus korraldatud veresauna pärast (kuulipildujatest niideti maha sillale tormavad punaarmeelased) kindral Tõnissoni poolt põhjendamatult tagandati ja degradeeriti.
Raadiogramm:
Pitkale. Nr.151 Tallinn kell 22.20 19.1.19 Soovin õnne suureks võiduks. Kõigi Eesti sõjavägede nimel tänan kõiki, kes Narva lahingutest osa võtsid, iseäranis Narva kangelast major Ekströmi, Soome pataljoni. Laidoner
18. jaanuaril peale dessandi maalesaatmist kogunesid kõik dessantlaevad Narva-Jõesuhu. "Lood" võttis peale lahingutes haavatasaanud ja lahkus 19. jaanuaril Tallinna. Samal päeval laaditi laevadelt maale laskemoona ja muud varustust maalejäävatele lahingüksustele. 19. jaanuari õhtul lahkus ka "Lennuk", ülejäänud dessantlaevad lahkusid "Lembitu" juhtimisel Narva-Jõesuust Tallinna suunas järgmisel päeval.
[redigeeri] Utria dessandi kaotused
Dessandi täpsed kaotused on teadmata, kuid teadaolevalt kaotati Utria dessandi operatsioonide käigus langenutena 4 võitlejat, haavatutena 23 võitlejat, 3 langes vangi ja 2 jäi teadmata kadunuks. Narva linnas toimunud tänavalahingute kaotused pole teada.
[redigeeri] Dessandist osavõtnud laevad
Utria dessandist võttis osa üheksa laeva, millele mahutati 1000 dessantväelast.
Dessandist osavõtnud laevad:
- miiniveeskaja-traaler "Kalev",
- rannavalvelaev "Laene",
- miiniristleja "Lennuk",
- suurtükipaat "Lembit",
- meremärkide panija "Lood",
- miiniveeskaja-traaler "Olev",
- puksiir "Reval",
- tulelav "Saritšev",
- vedurlaev (puksiir) "Wrangel".
[redigeeri] Raadiogrammid
Nr. 245 18. jaanuar 1919 öösel kell 1,05 min. Kapten Pitka. Meie väeosad võtsid Jõhvi ja Raustvere oma alla ja tungivad edasi Vaivara poole. Laidoner
Nr. 259 19. jaanuar 1919 öösel kell 2,18 min. "Lembit" Pitkale. Teadustan, et esimese diviisi väeosad jõudsid täna Auvere Repniku mõisa, Datschi liinile. Leitnant Schiffer
Nr. 260 19. jaanuar 1919 hommikul kell 10,50 min. "Lembit", kapten Pitka. Teadustage sagedamini seisukorrast Narva all. Esimese diviisiga praegu ühendust ei ole. Laidoner.
[redigeeri] Vaata ka
- Utria
- Utria juga
- Utria kivikülv
- Utria maastikukaitseala
- Utria oja
- Utria pank
- Utria savikallas
[redigeeri] Viited
- ^ Johan Pitka "Minu mälestused suure ilmasõja algusest Eesti vabadussõja lõpuni" Tallinna Eesti Kirjastuse Ühisuse kirjastus lk 114
[redigeeri] Välislingid
[redigeeri] Kirjandus
- Mati Õun, Hannes Walter, Peedu Sammalsoo "Võitlused Läänemerel 1918-1919" Olion, Tallinn 2003
- Siim Õismaa "Utria dessant 17. – 19. jaanuaril 1919" Eesti Sõjamuuseum – Kindral Laidoneri Muuseumi tükkis, 2008
