Rahvaluule
Allikas: Vikipeedia
Rahvaluule ehk folkloor on laias, traditsioonilises tähenduses kõik lood ja laulud, ütlused ja salmid, mängud ja tantsud, eelarvamused ja kombed, mis on pärandunud eelmiselt põlvkonnalt kirjasõna vahenduseta. Rahvaluule on seega pärimuslik ehk traditsiooniline vaimne looming (esemeline pärimuslik looming kuulub etnograafia valdkonda). Enamasti peetakse rahvaluuleks siiski ainult rahva poeetilist sõnaloomingut: rahvalaule, rahvadraamat, rahvajutte (muinasjutte, muistendeid, naljandeid, pajatusi), mõistatusi, vanasõnu ja kõnekäände. Rahvaluule uurimisega tegeleb folkloristika ehk rahvaluuleteadus.
Jaguneb: Rahvalaul- regivärsiline, lõppriimiline. Rahvajutt- muistend, muinasjutt, naljand, pajatus. Rahvaluule väikeliigid- mõistatus, kõnekäänd, vanasõna.
Rahvaluules ilmneb sünkretism, see tähendab liikide eristumatus: laulmisega kaasneb liikumine või tants, jutustamise puhul on suur tähtsus liigutustel ja näoilmel, jutuga põimuvad laulud, mõistatuste esitamisega seondub uskumusi. Iseseisvaid rahvaluuleteoseid nimetatakse tüüpideks (muinasjututüüp, vanasõnatüüp, tantsutüüp jne). Tüübid avalduvad teisendeina ehk variantidena. Mõnest tüübist on jäädvustatud sadu teisendeid, aga leidub ka tüüpe, millest on kirja pandud ainult üks-kaks teisendit. Mida laialdasemalt rahvaluuleteost tuntakse, seda rohkem erinevad selle teisendid üksteisest. Rahvaluule uurimine tugineb eelkõige teisendite võrdlemisele.
Rahvaluulel on püsiv kunstiväärtus. Kirjaoskamatul rahval asendas see nii kirjandust kui teadust. Rahvaluule on ka kirjanduse läte: paljude rahvaste kirjandus on alguse saanud rahvaluuleteoste avaldamisest või nende liitmisest eeposeks. Tänapäevale on rahvaluule tähtis kirjandusmälestisena rahva noorusajast. Ta viljastab ka nüüdiskirjandust ja tutvustab kui ajaloomälestis kaugeid aegu, sealhulgas sellistki aega, millest muid allikaid pole või on äärmiselt vähe.
20. sajandil on folkloristika huviorbiiti tõusnud ka kaasaegne folkloor, samuti rahvapärimuse kirjalikud ja mittetraditsioonilised vormid (näiteks graffiti ja linnalegendid).
[redigeeri] Rahvaluule kogumine
Euroopas pani rahvaluule kogumisele ja uurimisele aluse Johann Gottfried Herder eri rahvaste rahvalaulude antoloogiaga "Volkslieder".
Eesti tähtsaim rahvaluulekoguja oli Jakob Hurt, suurkoguja oli ka Mattias Johann Eisen. Oskar Loorits on uurinud eriti rahvausundit, Herbert Tampere rahvalaule ja rahvamuusikat, August Annist "Kalevipoega". Eesti suurim rahvaluulekogu (umbes 1,2 miljonit lehekülge) asub Tartus Kirjandusmuuseumis.
