Psühhoanalüüs
Allikas: Vikipeedia
Artikkel vajab vormindamist vastavalt Vikipeedia reeglitele.| See artikkel vajab toimetamist. |
Psühhoanalüüs on Sigmund Freudi loodud psühhoteraapia koolkond ja teooria.
Psühhoanalüüsi teooria kohaselt on enamik inimese käitumisest määratud psüühikasiseste jõudude poolt. Isiksuse tuumaks on teadvustamata, sageli konfliktsed tungid, mis tähendab, et suurem osa inimese motivatsioonist pole teadlik. Motivatsioonilised jõud kujundatakse põhiliselt lapsepõlvekogemuse ja sotsialiseerumise poolt.
Sisukord |
[redigeeri] Teooria
Psühhoanalüüsi teoreetilisi käsitlusi on mitmeid. Ka Freudi enda käsitlused muutusid mõnevõrra juba tema eluajal. Mitmed Freudi õpilased ja kolleegid (Alfred Adler, Carl Gustav Jung, Erich Fromm jt) arendasid Freudi ideedest lähtudes oma käsitlusi ja teooriaid. Psühhoanalüüsi teooriale tuginevad ka paljud psühhoteraapia koolkonnad. Erinevused seisnevad peaasjalikult erinevate aspektide suuremas või vähemas tähtsustamises. Psühhoanalüüsi on hiljem püütud mitmeti revideerida, näiteks Gilles Deleuze'i ja Félix Guattari poolt arendatud skisoanalüüs püüab eemaldada sellest perekonnadraama elemente; Jacques Lacani psühhoanalüüs põimib ühte keeleteaduse ja väidetavalt päris-freudiaanliku psühhoanalüüsi.
Allolev ülevaade esitab psühhoanalüüsi põhijooned "klassikalise psühhoanalüüsi" järgi, mis lähtub eelkõige Freudi enda töödest ning mis on omaks võetud ja rakenduses rahvusvaheliste psühhoanalüütikute organisatsioonide poolt.
Klassikalise psühhoanalüüsi aluseks on viis aspekti.
[redigeeri] Psühhoanalüüsi põhialused
[redigeeri] Psüühika topograafiline käsitlus
Psühhoanalüüsi kohaselt asuvad psüühilised fenomenid erinevatel teadvustatuse astmetel:
- teadvuses (psüühika pealispinnal)
- eelteadvuses (teadvuse piirimaal)
- alateadvuses (ka "teadvustamatus" või "mitteteadvus", psüühika sügavamates kihtides)
Alateadvus on psüühika teadvustamata osa, mis siiski oluliselt määrab inimese käitumist. Freudi arvates on enamik inimese igapäevakäitumisest motiveeritud alateadlike jõudude poolt. Oluline on dünaamiline alateadvus – see osa, mida ei saa ka tahtmise korral teadvustada, sest teadvustamist takistavad mingid sisemised jõud.
Repressioon ehk väljatõrjumine on mehhanism, mille abil ebameeldivad mõtted, soovid, tunded ja mälestused tõrjutakse alateadvusse. Kuigi nad ei ole seal teadlikud, mõjutavad nad siiski käitumist ning otsivad avaldumist varjatud ning moonutatud kujul. Tõrjutakse seda, mida on kas liiga valus meenutada, moraalselt laiduväärne, enesehinnangut alandav või liiga suuri nõudmisi esitav.
[redigeeri] Isiksuse strukturaalne mudel
Psühhoanalüüsi kohaselt koosneb isiksus kolmest funktsionaalsest osast. Teisiti öeldes on inimeses kolm motiveerivat jõudu.
- Id ("Miski") on isiksuse esmane süsteem, sünnipärane psüühiline reaalsus. Id on samastatav bioloogiliste tungidega; sealt pärinevad primitiivsed ihad ja soovid. Id on ühtlasi ka energiaallikas ning seotud füsioloogiliste protsessidega. Id lähtub naudinguprintsiibist: pinged tuleb kohe lahendada ning saada rahuldus.
Peamised tungide grupid on seotud seksuaalsuse ja agressiivsusega. Neid on nimetatud ka elu- ja surmatungideks. Seksuaaltungi energiat nimetatakse libiidoks.
Freud eristas kaht mõtlemistüüpi: primaarsetes ja sekundaarprotsessides mõtlemist.
Primaarprotsessid ei arvesta reaalsust ega loogikat; tegelikkust asendab fantaasia, soovmõtlemine. Selline mõtlemine on väga kiire ja liikuv, samaaegselt võib toimuda mitmeid primaarprotsesse. Täiskasvanud inimesed mõtlevad primaarprotsessides unes, loomingulises inspiratsioonis või patopsüühilistes seisundites. Freudi arvates on see mõtlemistüüp iseloomulik imikutele.
Sekundaarprotsessid järgivad traditsioonilisi loogikareegleid; ideid hinnatakse sisuliselt ja loogiliselt, mitte emotsionaalselt. Et ideed seonduvad järjestikku, on selline mõtlemine aeglasem.
- Ego ("Mina") on isiksuse keskus, mis tegeleb adekvaatse suhtlemisega, tajumise, tõlgendamise ja tegutsemisega. Ego on puhver Idi ja välismaailma vahel, lähtudes reaalsusprintsiibist. Ego ohjeldab tungide energiat, kuni vajaduste rahuldamine on võimalik ja sobiv ega ohusta indiviidi ning sotsiaalset keskkonda. Ego kujunemisest lapsepõlves annab tunnistust võime rahuldust edasi lükata. Ego otsustab, milliseid vajadusi ja millisel viisil rahuldada.
Ego ülesanded on tungide kontroll, regulatsioon ja kaitse; reaalsusega suhtlemine, tunnetus, reaalsuse testimine; tegutsemine, suhete loomine ja süntees.
- Superego ("Ülimina") on sisemine kultuurinormide ja -väärtuste kogum, mis omandatakse vanematelt ja teistelt olulistelt inimestelt. Superego kujuneb välja kõige hiljem, asendades vanemate kontrolli enesekontrolliga.
Superego on sarnaselt Id'iga ebaratsionaalne. Kui Ego tahab naudingut vaid sobivate võimaluste tekkimiseni edasi lükata, siis Superego tahab seda täielikult tõkestada. Superego peamine emotsioon on süütunne.
Esialgu oletas Freud, et Superego kujuneb välja vanemlikest nõudmistest. Hiljem leidis ta, et Superego on pigem vanemate vastu tekkinud agressiooni sissepoole pööramise tulemus. Superego on sisemine agressor ja karistaja. Tugev Superego tekib suurte vanemlike nõudmiste tõttu, sest tekkinud agressioon on tugev ja selle väljendamine pole võimalik. See võib tekkida nii liiga rangete kui ka liiga heade vanemate puhul.
[redigeeri] Psühhodünaamika
Kõik psüühilised fenomenid on vastandlike jõudude koosmõju tagajärg. Inimese käitumine ja tema motivatsioonid on aktiivsed, energiaga laetud ning muutuvad pidevalt. Kuna isiksuse struktuuri osad on oma loomult vastandlikud, on pidev sisekonflikt inimesele omane. Ego funktsioonid suudavad siiski enamasti tagada konflikti talutavuse. Kui aga mingitel põhjustel Idi või Superego nõudmised tugevnevad, siis võib tasakaal paigast ära minna. See võib toimuda näiteks eluperioodil, mil seksuaaltung on tugevam. Tekib ärevus, kasutusele võetakse kaitsemehhanismid.
[redigeeri] Ökonoomika
Psüühilist energiat jagatakse otstarbekalt, kuna seda on piiratud hulgal. Üks alasüsteem saab energiat teiste arvel. Kui näiteks Ego kulutab kaitsemehhanismide käigushoidmiseks liiga palju energiat, siis jääb vähem energiat loominguks või suhtlemiseks. Inimene muutub kinniseks, kartlikuks, sukeldub endasse.
[redigeeri] Genees
Arengulooliselt kujuneb isiksus välja läbi järjestikuste astmete. Freudi jaoks oli oluline psühhoseksuaalne areng, milles eristuvad arenguastmed vastavalt naudinguallikaks olevatele kehapiirkondadele. Igal arenguastmel peab laps lahendama konfliktid, mis tekivad naudingu soovi ja piirangute vahel. Kui rahuldust või piiranguid on liiga palju, tekib fiksatsioon sellesse arengustaadiumisse ning see võib põhjustada probleeme täiskasvanuna.
Freud eristas järgmisi psühhoseksuaalse arengu astmeid.
- Oraalne faas kestab umbes 18 esimest elukuud. Sel perioodil on vajadused, tajud ja väljendusviisid seotud suu piirkonnaga, imemisrefleksiga. Eesmärgiks on luua usaldav sõltuvussuhe. Faasi edukas läbimine annab aluse andmise ja saamise võimeks ilma sõltuvuse ja kadeduseta; loob võime usaldada ennast ja teisi.
- Anaalne faas kestab 1. kuni 3. eluaastani. Tekib pärakulihaste kontroll; passiivsus asendub aktiivsusega. Eesmärgiks on iseseisvus, enesekontroll, teiste kontrolli alt vabanemine. Selle faasi edukas läbimine loob aluse autonoomseks isiksuseks, kes on ettevõtlik ilma liigse süütundeta; lähtub käitumisel iseendast ning on suutnud tasakaalustada korralikkuse ja minnalaskmise.
- Falliline faas kestab 3. kuni 5. eluaastani. Sel perioodil keskendub seksuaalne huvi genitaalidele; tekib kiindumus vastassoost vanemasse, kujuneb Oidipuse kompleks. Selle faasi edukas läbimine loob sooidentsuse, annab aluse uudishimuks ilma piinlikkustundeta; toimetuleku nii välismaailma kui sisemiste impulssidega. Fallilisse faasi takerdumine võib kaasa tuua kastratsiooniärevuse, hirmu seksuaalsuse ees, võimu- ja konkurentsiprobleemid jne.
Neile järgnevatele faasidele pööras Freud suhteliselt vähe tähelepanu.
- Latentne faas
- Genitaalne faas
[redigeeri] Kaitsemehhanismid
Kaitsemehhanismid on alateadvuslikud meetodid ängiga toimetulekuks.
- Märkus: terminit "äng" (saksa keeles Angst, inglise keeles anxiety) on eesti keelde tõlgitud ka kui "ärevus" või "hirm".
Kaitsemehhanismid jagunevad kolme gruppi.
[redigeeri] Neurootilised kaitsed
- Repressioon (väljatõrjumine) – tugevad ängi tekitavad motiivid tõrjutakse sügavale alateadvusse, kus nad ei häiri teadvust. See mehhanism on üks kesksemaid psühhoanalüüsi teoorias. Väljatõrjutud motiivid võivad avalduda unenägudes, kõnevääratustes vm kujul, kuid neid pole võimalik tavalisel viisil teadvustada. Nad näivad olevat unustatud, kuid püsivad alateadvuses ning võivad ootamatult esile kerkida hoopis teistel asjaoludel.
- Nihe – tugevad tunded keelatud objekti suhtes nihutatakse teisele objektile. Tüüpiliseks näiteks on õnnetu armastuse puhul klammerdumine kellesegi teise.
- Vastureaktsioon – alateadvuslik tunne väljendatakse selle vastandina. Väljend "Ma vihkan sind" võib sageli tähendada armastust. Teine näide: pettumus valitud erialas võib viia kinnitamiseni, et seda armastatakse.
- Projektsioon – probleemides või õnnetustes süüdistatakse kedagi teist. Näiteks võidakse öelda: "Kurat sundis mind seda tegema."
- Ratsionaliseerimine – ebasobivate põhjuste asemele tuuakse sobivamad. Näiteks läbikukkumist eksamil põhjendatakse väsimuse, aga mitte laiskusega, kuna laiskus ei ole sotsiaalselt aktsepteeritav põhjus.
- Regressioon – ilmnevad varasemate, lapsepõlvest pärinevate arengustaadiumite käitumismallid. Näiteks nutma puhkemine või mahaviskumine stressipõhjustava nähtuse ilmnemisel.
[redigeeri] Primitiivsed kaitsed
- Eitamine – ängi reaalseid põhjusi eiratakse ega teadvustata. Näiteks ema võib alateadvuslikult keelduda tunnistamast oma poja tõelist iseloomu, kuna see põhjustab ängi. Eitamine võib kaasa tuua reaalsuse ootamatu sissetungi. Toosama ema võib näiteks saada teate, et tema poeg on arreteeritud relvastatud röövimise eest.
- Väljaelamine – tugevad alateadvuslikud ängid elatakse välja tüli norides, kakeldes, märatsedes.
- Lõhestamine – kaksikelu elamine. Kuna ängiga ei tulda toime, siis hakatakse erinevates keskkondades käituma erinevalt; luuakse endast justkui mitu tegelast.
- Autistlik fantaasia – reaalsus asendatakse kujutlusega. Tüüpiliseks näiteks on kujutleda seksuaalvahekorra ajal ette vahekorda kellegi teisega.
- Projektiivne identifikatsioon – kujuteldakse end kellegi teisena, eitatakse omaenda olemust.
- Primitiivne idealiseerimine – ängi tekitavaid motiive hakatakse käsitlema kui soovikohaseid: "Olen jah paks, ja tahangi olla!"
- Omnipotentsus – hakatakse tegelema kõigega, võetakse endale ülejõukäivaid ülesandeid, tahetakse olla asjatundja igal alal. Tüüpiliseks näiteks on ülemus, kes tahab alluvate eest kogu töö ise ära teha.
- Alavääristamine – alateadvusliku ängiga toimetulemiseks hakatakse ennast alandama, alavääristama lootuses, et teised sellele vastu vaidlevad ja kiidavad.
[redigeeri] Küpsed kaitsed
- Kompenseerimine – kujuteldav puudujääk kompenseeritakse oskuste või eduga mõnel teisel alal. Näiteks äng lühikese kasvu pärast võidakse kompenseerida eduga äris, kunstis, poliitikas vm.
- Asendamine – ohtlikult või keelatud objektilt suunatakse energia moraalselt aktsepteeritavale alale. Näiteks võib kiindumus abielus olevasse inimesse asenduda mõne teise tegevusega. Klassikalisteks näiteiks on musitseerimine, luuletamine vms.
- Allasurumine – sarnane repressiooniga, kuid rohkem teadvustatud.
- Intellektualiseerimine – emotsionaalne äng suunatakse mitte-emotsionaalsele, intellektuaalsele alale. Näiteks keegi, kes saab teada oma abielu purunemisest, hakkab rahulikult arutlema abielu plusside ja miinuste üle.
- Ennetamine – ängi põhjustaja eemaldatakse enne, kui see jõuab häirima hakata. Näiteks inimene, kes tunneb hirmu töökoha kaotamise pärast, hakkab otsima lisateenimise võimalusi.
- Altruism – tegeldakse teiste inimeste probleemidega, mis on sarnased enda omadega.
- Huumor – ängi põhjuseid naeruvääristatakse, võetakse huumoriga, elatakse välja naljades ja eneseiroonias.
- Sublimatsioon – instinktiivsed psüühilised jõud (libido, agressiivsus vm) muudetakse ja suunatakse kultuuris aktsepteerivatesse tegevustesse. Näiteks agressiivsus suunatakse mängudesse, sporti, meelelahutusse jmt.
[redigeeri] Praktika
Psühhoanalüüsi seanss toimub üldreeglina analüütiku kabinetis. Patsient (klient) heidab pikali diivanile või kušetile. Tal palutakse end mugavalt tunda ja vabalt rääkida kõigest, mis pähe tuleb: unenägudest, unistustest, fantaasiatest, lapsepõlvest jne. Selline vabade assotsiatsioonide meetod on psühhoanalüüsi praktikas kõige tavalisem.
Terapeut hoidub igasugustest hinnangutest, arvamustest või emotsioonidest. Kõige tavalisem küsimus on: "Ja mis sellega seoses veel meenub?"
Terapeudi kommentaarid ja selgitused võivad olla sissevaatavad või toetavad. Sissevaatavaid tehnikaid kasutatakse üldreeglina tervemate patsientide puhul ning toetavaid tehnikaid nende patsientide puhul, kes on suuremas stressis.
Sissevaatava tehnika puhul kirjeldatakse patsiendile mõnda tema alateadvuslikku kompleksi, soovi, ängi või kaitsemehhanismi. Psühhoanalüütikud eelistavad võimaluse korral kasutada seda tehnikat, kuna õigesti rakendatuna see lihtsalt kirjeldab patsiendi hinges toimuvat ja sellega on seanss oma ülesande täitnud.
Toetava meetodi puhul püüab terapeut laskuda patsiendi ängide ja hirmude tasemele, veendes teda nendest ülesaamises või üleolekus.
Tavaliselt tehakse kolm kuni viis seanssi nädalas. Normaalne psühhoanalüüsi kuur kestab kolm kuni seitse aastat.
Psühhoanalüütikute väljaõpe, mis annab õiguse psühhoanalüüsi praktiseerimiseks, toimub psühhoanalüütikute organisatsioonide õppeasutustes. Ülikoolide juures üldreeglina vastavat eriala ega õppetooli ei ole.
Väljaõpe sisaldab loenguid, praktikat juhendaja juuresolekul ning isiklikku psühhoanalüüsi, mis võib kesta üle nelja aasta. Kogu väljaõpe kestab 4 kuni 10 aastat.
Enamik psühhoanalüütikute ettevalmistusega tegelevaid õppeasutusi nõuavad kandidaatidelt eelnevalt omandatud akadeemilist kraadi sotsiaaltöö, kliinilise psühholoogia või meditsiini alalt.
[redigeeri] Koolkonnad
- Klassikaline psühhoanalüüs (Sigmund Freud)
- Analüütiline psühhoanalüüs (Carl Gustav Jung)
- Individuaalpsühholoogia (Alfred Adler)
- Ego-analüütiline (Erik Erikson)
- Kultuuriline (Karen Horney)
- Interpersonaalne (H. S. Sullivan)
- Sotsio-psühhoanalüütiline (Erich Fromm)
- Objektsuhete teooriad (D. Winnicott, W. R. D. Fairbairn)
[redigeeri] Kriitika
Psühhoanalüüsi teooriat on kritiseeritud juba tema loomisest alates. Peamisteks etteheideteks on olnud kvantitatiivsete suuruste puudumine, falsifitseeritavuse puudumine jmt. Psühhoanalüüsi kuulumist teaduste hulka on seetõttu peetud vaieldavaks.
[redigeeri] Kirjandus
Psühhoanalüüsi-alase kirjanduse hulk on üsna suur. Bibliograafia, mille on koostanud American Psychoanalytic Association, sisaldab üle 34 000 väljaande ja artikli.
[redigeeri] Eesti keeles
[redigeeri] Sigmund Freudi teosed
- Argielu psühhopatoloogia, 2001, Kirjastus Väike Vanker. ISBN 9985-9347-3-3.
- Inimhinge anatoomiast, 1999, Tartu Ülikooli Kirjastus. ISBN 9985-56-399-9.
- Ahistus kultuuris. Sealpool mõnuprintsiipi, 2000, Kirjastus Vagabund. ISBN 9985-835-43-3.
- Unenägude tõlgendamine, 2007, Kirjastus Tänapäev. ISBN 978-9985-62-324-4
[redigeeri] Teisi teoseid
- Carl Gustav Jung jt. Inimene ja tema sümbolid. 2005. Eesti C. G. Jungi Analüütilise Psühholoogia Selts. ISBN 9985-57-699-3.
- Carl Gustav Jung. Mina ja alateadvus. 2005. Kirjastus Ilo. ISBN 9985-57-708-6.
- Sigmund Freudi tarkuseraamat. 2003. Kirjastus Ersen. ISBN 9985-76-749-7.
- Erich Fromm. Psühhoanalüüs ja zen-budism. 2001. Kirjastus Mondo. ISBN 9985-9323-2-3.
- Stefan Zweig. Tervenemine vaimu läbi. 1998. Kirjastus Kuldsulg.
- Marat Afasižev. Psühhoanalüüs ja kodanlik kunst. 1977. Kirjastus Kunst.
- K. Holtzmeyer. Alateadvus ja psühhoanalüüs. 1934. Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus.
[redigeeri] Välislingid
[redigeeri] Eesti keeles
- Eesti Psühhoanalüütiline Selts
- Professor Jüri Alliku vastus eestikeelse "Inimhinge anatoomiast" järelsõna kriitikale
