Peko
Allikas: Vikipeedia
Peko (soome keeles Pekko, Pellon Pekko) on vana eestlaste ja soomlaste viljajumal, peamiselt odra- ja pruulimisjumal. Setumaal oli Peko kultus elus 20. sajandini. Tänapäeval peavad setud Pekot oma rahvuskangelaseks ning kuningaks, kelle nime ja kujundit kasutatakse rahvussümbolina.
Sisukord |
[redigeeri] Legend
Soomes tuntakse Pekot kui Pellon Pekko (Põllu Peko). Ta on põldude kaitsja ja õllepruulija, keda mainis esmakordselt piiskop Agricola aastal 1551 karjalaste jumalana.
Pekot seostatakse Piksega, balti Perkunase või isegi püha Peetrusega.
[redigeeri] Eepos
"Peko" on setu rahvalaulik Anne Vabarna loodud eepos, mille ta lõi Paulopriit Voolaine (1899–1985) etteantud kondikava järgi. Et Anne ise oli kirjaoskamatu, pani dikteeritud värsid paberile lauluema 19-aastane poeg Ivo (Jaan).
Sisu: Eepos algab peategelase Pekolasõ sünniga, mille juures on abistajateks ka Jumal ning Maarja. Kangelane sirgub ruttu tugevaks ja võtab naiseks Ilmaneiu Nabra. Pekol kasvab kaks poega: julge Jorosk ja kandlemängija Merosk. Pärast Pekolasõ vanemate surma tungivad maale vaenlased. Peko võitleb vaenlastega üksinda, kasutades kiiora ja mõõka. Peko ajab vaenlased pakku, kuid vaenlased tabavad ta lõpuks une pealt ja võtavad vangi. Kodus ootavad Nabra, Jorosk ja Merost lähevad Pekot otsima. Nabra ja Jorosk leiavad märkide järgi Peko asukoha ning koos tahetakse põgeneda, kuid Jorosk komistab põgenemisel ning tapetakse, Nabra võetakse vangi. Pekolanõ jutustab Meroskile juhtunust. Tuleb Essu, kes kroonib Peko Setumaa kuningaks ja nurmejumalaks. Peko jääb oma koopasse valitsema ja puhastab erilise mõõga abil metsad karudest ning põtradest. Tema poeg Merosk kosib Essu näitsiku Anne. Kui Peko vanaks jääb, laseb ta seppadel oma küljeluust mõõdu võtta ja valmistada sama suure rauast küljeluu, et see tulevastele põlvedele enda meenutamiseks jätta. Peko jääb koopasse igavesele unele. Koopa kohale ehitatakse klooster.
