Nicolaus Steno
Allikas: Vikipeedia
Nicolaus Steno (taani Niels Steensen või Niels Stensen) (10. jaanuar 1638 Kopenhaagen – 26. november 1686 Schwerin) oli Taani päritolu geoloog ja anatoom.
1660. aastal läks Steno Amsterdami, et õppida inimese anatoomiat. 1665. aatast Itaalias Firenzes suurvürst Ferdinando II ihuarst. Steno reisis Itaalias palju ning tegi mitmeid tähelepanekuid, millega pani aluse geoloogiale. 1669. aastal avaldas ta oma geoloogilised tähelepanekud pealkirja "De solido intra solidum naturaliter contento dissertationis prodromus" all. Steno väitis, et kvartsi kristallid võivad küll olla väga mitmesuguse kujuga, kuid samade tahkude vaheline nurk on neil alati sama suur. Tänapäeval tuntakse seda seadust kristallograafia esimese seadusena. Samuti arvas Steno, et fossiilid on kunagi elanud organismide kivistunud jäänused. Sarnaseid mõtteid oli küll avaldatud varemgi, mistõttu ei saa seda avastust täielikult Steno nimele kirjutada. Steno oli ka esimene, kes taipas, et maakoor on "ajalooraamat", kuhu on salvestatud geoloogilises ajas toimunud sündmused. Steno sõnastas superpositsiooniprintsiibi, kihtide algse horisontaalsuse printsiibi ning kihtide algse pidevuse printsiibi pannes sellega aluse stratigraafiale. Et olla kooskõlas piibliga, pidi Steno Maa ajaloo siiski 6000 aasta sisse ära mahutama.
Teadusega tegi Steno lõpparve väga noore mehena. Võimalik, et Steno andeka teadlasena mõistis, et geoloogilised tähelepanekud ei lähe kuidagi kokku piibli versiooniga maailma loomisest ning otsustas seetõttu teadusest loobuda. Aastal 1667 hakkas ta katoliiklaseks (oli varem luterlane) ning veetis ülejäänud osa elust misjonitööl luterlikus Põhja-Saksamaal. 1677. aastal sai ta piiskopiks.
