Mõtlemine
Allikas: Vikipeedia
 |
Võimalik autoriõiguste rikkumine. Kui on olemas/saadud luba teksti kasutamiseks GNU Vaba Dokumentatsiooni Litsentsi tingimustel, siis märgi see artikli arutelulehele. Võimalikuks lahenduseks on ka teksti ümbersõnastamine, sest faktid ei ole autoriõigustega kaitstud. |
Mõtlemine on inimtegevuse osa, tegelikkusest arusaamise, kohanemise ja muutumise protsessi peegeldus ajus.
Mõteldes inimene tunnetab sihipäraselt asjade ja nähtuste omadusi ja seoseid, loob uusi mõisteid ja arusaamu ning püüab näha ette sündmuste arengut.
Mõtlemine põhineb keelelistel mõistetel ja meeleelundite andmetel (aistingutel ja tajumustel).
Mõtlemisele on iseloomulikud abstraheerimine, analüüs ja süntees ning nende kaudu asjade ja nähtuste üldiste, meeleelundile tabamatute omaduste avastamine ning sisemiste seaduspärasusteni jõudmine.
Algelisel kujul mõtlevad ka loomad. Inimese mõtlemine pärineb asjade käsitsemisest ning areneb koos keele, töö ja kollektiivse eluviisi omandamisega.
Mõtlemine on seotud ka motiivide, tundmuste ja isikuiseärasustega.
Mõtlemises kasutavate vahendite järgi eristatakse sageli tegev-kaemuslikku (kaemuslik-motoorset), kujundlikku ja verbaalset (sõnalis-loogilist) mõtlemist. Lapsel tekivad mõtlemisliigid just selles järjestuses. Kaks esimest mõtlemisliiki on inimesel ja loomal sarnased, inimese mõtlemist eristab sõnalis-loogilise mõtlemise suur osatähtsus.
Peale nende eristatakse teoreetilist ja praktilist, loogilist (analüütilist) ja intuitiivset, reproduktiivset ja loovmõtlemist. Viimase puhul on mõttekäigus ja lahenduses nii lahendaja kui ka kõigi teiste inimeste jaoks seniolematut uut.
Mõtlemise seadusi ja vorme, tunnetusmeetodeid ja teadmise tõesuse tingimusi uurib loogika.
Mõtlemist uurivad ka filosoofia ning samuti psühholoogia, keeleteadus, neurofüsioloogia, küberneetika ja mõni teine teadusharu.
Arvatakse, et mõtlemist ei saa olla kõrgelt arenenud närvisüsteemita. Keelest, mida inimene kõneleb, ja kultuurist, milles ta elab, võivad johtuda mõtlemise iseärasused.
Nii indiviidi elu kui ka ühiskonna ajaloo kestel toimub mõtlemise sisuline ja vormiline areng. Mõtlemise arengu tõukejõud on varem tuntud viisil lahendamatute teoreetiliste ja praktiliste ülesanne te esilekerkimine.
Mõtlemise tulemused esitatakse mõistete ja mõistekonstruktsioonidena või kujunditena (näiteks kunstis). Mõtlemise tõesuse kriteeriumid on kooskõla mõtlemise seniste tulemustega ja praktika.
[redigeeri] Kirjandus
- Peeter Tulviste. Mõtlemise muutumisest ajaloos, Tallinn 1984.
- Peep Leppik. Mõtlemine on huvitav, Tallinn 2003.
- Peep Leppik. Mõtlemise mõistest. – Haridus, 2003, nr 10, lk 21–24.
