Kuritöö ja karistus

Allikas: Vikipeedia

"Kuritöö ja karistus" (vene keeles "Преступление и наказание") on vene kirjaniku Fjodor Dostojevski psühholoogiline romaan. Raamatuna ilmus 1866. aastal. Lev Tolstoi epopöa "Sõda ja rahu" kõrval on seda peetud üheks tuntumaks ja mõjukamaks vene romaaniks.

Dostojevski alustas romaaniga 1865. aasta suvel. Mängusõltuvuse tõttu oli kirjanik raskes rahalises olukorras. Just oli surnud ta vend Mihhail ning lisaks oli Dovstojevski laenuandjatele võlgu suure summa raha. Olukorra lahendamiseks kirjutas Dovstojevski kirjastaja Katkoviga alla lepingu, mis pidi ta võlad pärast romaani ilmumist tasuma.

Dovstojevski tahtis raamatus lahata alkoholisõltuvust ja kuritöö psühholoogilisi tagajärgi ning need saidki romaani peamisteks joonteks.

"Kuritöö ja karistus" on koos epiloogiga jaotatud kuude ossa. On märgatud, et raamatus on omapärane sümmeetria: kolm esimest osa jutustavad kuritööst ja kolm viimast karistusest. Lisaks on peategelaste nimedel vene originaaltekstis nö topelttähendus. Näiteks tähendab Raskolnikov (Raskol) vene keeles lõhestatust, Rasumihhin (Razum) põhjust ja Lužin (luzha) lompi.

Eesti keelde tõlkis romaani A. H. Tammsaare 1929. aastal. Raamatul oli Tammsaare loomingule suur mõju. Eriti võib seda märgata peateose "Tõde ja õigus" puhul. Mõlemat teost iseloomustavad tegelaste pikad monoloogid, mida mõned kriitikud on pidanud üleliigseteks. Lisaks heidetakse mõlemale romaanile ette halba stiili.

[redigeeri] Sisu

"Kuritöö ja karistuse" peategelane on vaene juuratudeng Rodion Romanovitš Raskolnikov, kes otsustab tappa põlatud liigkasuvõtja, et lahendada oma rahaprobleeme ja vabastada maailm ühtlasi kurjusest.

Raskolnikov peab ennast haruldaseks ja andekaks ning usub ennast Napoleoniga sarnanevaks. See viitab ta suurusluulule ja kalduvusele vaimuhaigusele. Erakordse inimesena peab ta ennast seadustest ja moraalist kõrgemal olevaks ja omab seetõttu ka õigust tappa.

Raskolnikovil on kõik viimseni ette plaanitud. Ühel päeval võtab ta kirve, helistab vanaeide ukse taga, tungib tuppa ning lööb kirveteraga eidele lagipähe. Ta kahmab valimatult väärisesemeid ja raha, kui kuuleb kedagi korterisse sisenevat. Sisenejaks oli pantija poolearuline õde Lizaveta, kelle Raskolnikov samuti tapab. Korterist pääsenud, peidab ta esemed esmalt seinaprakku, kuid läbiotsimise hirmus viib nad hiljem ühe kivi alla suvalises siseõues. Pärast mõrva Raskolnikovi vaimuhaigus süveneb ning areneb lõpuks välja paranoiaks. Ta usub, et ümbritsevad teavad või aimavad ta hingel lasuvad süüd ning ainult teesklevad teadmatust. Lõpuks tunnistab Raskolnikov end süüdi ja ta saadetakse Siberisse.

Romaani iseloomustab terav kriitika kapitalistliku ühiskonna vastu.

Raskolnikovi üli-inimese idee viitab saksa filosoof Friedrich Nietzsche mõjule. Lisaks on tihti mainitud Uut Testamenti ja Jumalat.