Kunstiajalugu

Allikas: Vikipeedia

Vajab keelelist või sõnastuslikku toimetamist.

Kunstiajalugu on kunstiteaduse osa, mis tegeleb arhitektuuri, kujutava kunsti ja tarbekunsti ajaloolise arengu uurimise, teoste kirjeldamise, süstematiseerimise ning analüüsiga.

Kunstiajalugu jaotatakse eelkõige ajalise järgnevuse abil, üldjoontes vanaaja, keskaja, sealt edasi uusaegsed kunstiperioodid, veel edasi kaasaegsed voolud.

Sisukord

1 Vanaaja kunst
- 1.1 Esiaja kunst
- 1.2 Vana-Egiptus
  - 1.2.1 Arhitektuur
  - 1.2.2 Kujutav kunst
2 Vaata ka

[redigeeri] Vanaaja kunst

[redigeeri] Esiaja kunst

Vaata artiklit Esiaja kunst

Vanimad mälestised pärinevad vanimast kiviajast, vahemikus ligikaudu 30 000 aastat e.Kr kuni 8000 aastat e.Kr ning puudutavad luust, kivist, savist skulptuure (Willendorfi Venus) ning koopamaalinguid (Altamiras ja Lascaux's). Koopamaalingutel esinevad loomad - näib et rituaalsel moel: kujutati endale tarvilikke loomi, võimalik, et soodustada nende paljunemist, ning jahitavaid haavatuna, ennetamaks jahiõnne.

Keskmisel kiviajast - 8. ja 7. aastatuhandest - on pärit kompositsioonid inimestest, loomad jäävad sel ajal vaikselt tagaplaanile. Adura koobastes Sitsiilias on inimesed veel looduslähedased, Valltortas Hispaanias juba skematiseeritud. Seintele on graveeritud mehi sõdimas, jahti pidamas, mett korjamas; naised jalutavad lastega. Loomade "tagaplaan" on Põhja-Aafrikas Fezzani ja Tassili kaljumaalidel.

Alates umbes 6. aastatuhandest on noorema kiviaja mälestisi leida üle kogu Põhja-Euroopa, enamasti on need kõiksugu geomeetrilised kujundid kividel ja luuesemetel, mis tihti kujutasid taevakehi. Ajastust on olulised veel megaliitilised monumendid: menhirid, dolmenid.

[redigeeri] Vana-Egiptus

Vaata artiklit Vanaegiptuse kunst

Vana-Egiptuse esinduslikum periood kestab umbes 4. aastatuhande lõpust 2. aastatuhande lõpuni, mil piirkond saab erinevate välisvalluste tallermaaks.

Kunstile on omapärane ta iseseisvus ja stabiilsus - põhilaadilt jäi see samaks kogu perioodi vältel. Kunst jaguneb arhitektuuriks ning kujutavaks kunstiks.

[redigeeri] Arhitektuur

Arhitektuuris on märksõnadeks püramiidid, mastaabad ja templid. Esimesed ja teised on haudehitised ning arvatakse, et üks on teisest välja kasvanud: kuna vaarao matmispaik pidi olema mõistetavatel põhjustel suurejoonelisem, siis hakati asetama mastaabasid üksteise peale. Püüramiididest suurimad Gizas - Cheopsi, Chepereni ja Mykerinose - on kõik ehitatud Vana riigi ajal, hilisemad on pisemad.

Templeid ehitati jumalatele, selle moodustasid sissekäik, sammashoov, kuhu ka rahvas pääses, ning tagumised kinnised ruumid, kus vaid preestrid võisid toimetada.

Kui ka Vana riigi ajal olid templites sambad, leidsid nad Keskmise riigi ajal süstemaatilisemat kasutust. Vormilt olid nad proto- dooria siilis, tõenäoliselt saadud nelinurksel sambalt järjest nurki ära lõigates, saavutades nelinurgast kaheksanurga, siis 16-nurga jne. Lisaks proto-dooria sammastele on egiptuse ehituskunstile omased veel lootos-, papüüros- ja palmsambad, mis jäljendasid vastavaid taimi. Nii nagu Vana-Kreekas moodustusid sambad baasist, tüvesest ja kapiteelist.

Uue riigi ajal - tänu poliitilisele võimsusele ja tihematele kultuurisidemetele - võetai Ees-Aasiast ja Kreetalt üle uusi elemente.

Üldmulje templitest on monotoonne, erksust lisavad vaid templi seinu ja sambaid katvad reljeefid ja hieroglüüfid.

Ainukeseks insenerilahenduseks olid sammas ja tala.

[redigeeri] Kujutav kunst

Kujutava kunstist esinesid skulptuur ning reljeefi- ja maalikunst. Kuna viimased kaks olid väga lähedased - reljeefid olid väga madalad ning värvilised ning allusid koos maaliga samadele stiiliseadustele - käsitletakse neid koos pinnakunstina.

Pinnakunst oli väga selge ja ülevaatlik ning eksisteeris koos kirjaga. Valitsejaid kujutati kõige suurematena, seejärel ametnikke, väikseimaina aga lihtrahvast. Kuningad ja ametnikud olid alati egiptuse poosis: pea, käed, alakeha ja jalad külgvaates, õlad eestvaates.

Skulptuuris kujutati samuti enamasti valitsejaid ja pooside valik on piiratud: pea sirgelt püsti, istuval figuuril jalad üksteise kõrval, käed põlvedel, vahel üks rinnal; püsti seisval figuuril vasak jalg pisut ees, käed ripuvad alla, vahel hoidis üks keppi.

Teise kategooria moodustavad teeniate kujud, mida ülikuile hauda kaasa pandi. Nemad olid kujutatud märksa vabamas olekus, kuigi mõningane kangus on ka neile omane.