Karl Menning
Allikas: Vikipeedia
| See artikkel vajab toimetamist. |
Karl Menning (11. mai 1874 Tartu - 5. märts 1941 Tartu) oli Eesti elukutselise teatri alustaja, Vanemuise juht ja Eesti diplomaat.
Sisukord |
[redigeeri] Haridustee
Pärast Tartu gümnaasiumi lõpetamist 1893 astus ta Tartu Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonda, ent läks juba mõni kuu hiljem isa soovil üle usuteaduskonda. Ülikooli lõpetas 1902. Samal aastal kirjutas ta artikli "Meie näitekirjanduse ajalugu", mille esimeseks lauseks oli "Näitemäng on Jumalateenistusest väljakasvanud".
[redigeeri] Teatrikarjäär
1904 valiti ta "Vanemuise" seltsi esimeheks ja oli sellena tegev uue teatrimaja ehitamise ühe eestvedajana.
Müünud maha isalt päranduseks saadud majad, läks ta omal kulul Euroopasse. Esimese talve (1905-1906) veetis ta kuulsa teatriuuendaja Max Reinhardti juures Berliinis, külastas ka Dresdeni, Müncheni, Viini ja Pariisi tuntumaid teatreid; teise talve pühendas aga täielikult õpingutele Reinhardti vastavatud teatrikooli režiiklassis. 1906. aastal tuli Menning Tartusse tagasi, kaasas samast režiiklassist aadlipreili Irmgard von Voigtländeri, kellest sai Menningu elukaaslane ja kolme poja ema.
Karl Menning oli veendunud, et näitekunstis tuleb teenida endast kõrgemat vaimsust ja seega teater peab olema kõrgema vaimsuse teenimise koht. Ta seadis oma trupi jaoks esikohale koostöö, juuris näitlejaist välja kõik katsed "staaritseda". Nõudlikkuses läks ta selleni, et sekkus näitlejate eraellu, valvates trupi töötajate käitumise ja elukommete järele.
Lavastuslikult taotles Menning realismi, oli ilutsemise ja efektitseva teatraalsuse vastu. Ka ei soostunud ta arvestama tollase publiku võrdlemisi vähearenenud maitset, vaid seadis sihiks vaatajate eelistuste suunamise ja kujundamise. Mängukavva võeti Henrik Ibseni, August Strindbergi, Gerhart Hauptmanni, Maksim Gorki ja teiste omaaegsete meistrite draamad. Eelistades Põhjamaade autoreid, kelle hingelaad vastavat paremini eestlaste ellusuhtumisele, ei unustanud ta ka Eesti algupärandeid. Tolle aja Eesti draamateoste paremik - Eduard Vilde "Tabamata ime", "Pisuhänd", August Kitzbergi "Tuulte pöörises", "Kauka jumal", "Libahunt", mitmed Oskar Lutsu, Christian Rutoffi ja Jakob Liivi näidendid - lavastati tingimata ka "Vanemuises".
Karl Menning ütles omal ajal kriitiliselt, et suured asjad otsustatakse enamasti ikka vaid impulsi toel ilma majanduslikku poolt kaalumata. Tema enda kohta see ei käinud, tema oskas kaaluda ka asjade majanduslikku poolt. Temas oli hästi tasakaalus idealistlik ja aateline loomus pragmaatilise maailma mõistmisega.
1914. aastal teatas Menning oma tagasiastumisest Vanemuise juhi kohalt.
1914-1918 töötas ta Tallinnas "Päevalehe" toimetuses teatri- ja kontserdiarvustajana.
[redigeeri] Diplomaatiline karjäär
Jaanuaris 1918 moodustati Maanõukogu otsusel välisdelegatsioon ülesandega tutvustada eestlaste poliitilisi taotlusi Euroopas ja otsida neile taotlustele toetajaid. Välisdelegatsiooni koosseisu lülitati ka Karl Menning kui Eesti Maavalitsuse diplomaatiline esindaja Saksamaal. Kuna aga Saksa valitsus keeldus okupeeritud Eesti vabariigi esindajaid vastu võtmast, siis tegutses Menning koos Jaan Tõnissoni ja Mihkel Martnaga peamiselt Kopenhaagenis, edastades Eesti olusid tutvustavaid materjale nii välisriikide valitsustele kui ka ajakirjandusele.
Pärast Vabadussõja lõppu jäi Menning edasi diplomaatilisele tööle:
Püsimine 13 aastat ühel kohal oli samuti omalaadne rekord Eesti välisteenistuses. Sügisel 1937 kutsuti Karl Menning tagasi kodumaale, jäeti Eesti välisministeeriumi käsutusse ja talle määrati ministri abi palk.
Ametlikult vormistati pensionile minek kevadel 1939. Kuni surmani elas Karl Menning tagasitõmbunult oma Tartu kodus, lävides vaid lähimate sõprade ja perekonnaliikmetega.
[redigeeri] Tunnustus
 |
Vabadusrist III/2 |
- 1931 valiti "Vanemuise" seltsi auliikmeks
- 1936 valiti Eesti Näitlejate Liidu auliikmeks
- Teda vääristati III liigi 2. järgu Vabadusristi ja Kotkaristi I klassi ordeniga
- 15. mail 2006 avati mälestusmärk Karl Menningu haual Tartus Raadi kalmistul
- 12. augustil 2006 avati Karl Menningu kuju Tartus Vanemuise teatri juures.
[redigeeri] Teosed
- "Kunstiviha on niisama püha kui vaimustuski: valimik K. Menningu publitsistikast". Koostanud ja kommenteerinud Kalju Haan. Eesti Raamat, Tallinn 1970
[redigeeri] Kirjandus
- Karin Kask, "Märkmeid Karl Menningu lahkumise kohta teatrist" – almanahh "Eesti Nõukogude Teater" IV, Tallinn 1959, lk. 100–115
- Karin Kask, "Teatritegijad, alustajad". Eesti Raamat, Tallinn 1970, lk. 135–148
- Kaarel Ird, "Ühest väga suurest eesti teatrimehest" – Looming 1974, nr. 5 ja Irdi raamatus "Cogito, ergo sum", Eesti Raamat, Tallinn 1979, lk. 335–345
- Kalju Haan, "Karl Menning ja teater "Vanemuine". Tallinn, Eesti Raamat 1987
- Elsbet Parek, "Tartu – minu lapsepõlve linn" (1907–16) – Tuna 2000, nr. 3, lk. 103–112
