Johannes Semper

Allikas: Vikipeedia

Johannes Semper (22. märts 1892 Pahuvere küla – 21. veebruar 1970 Tallinn) oli eesti luuletaja, prosaist, kriitik ja tõlkija, silmapaistev esseist ja prantsuse vaimu vahendaja eesti kirjanduses.

Sisukord 1 Elukäik 2 Looming 3 Teosed 12 köites 4 Kirjandus

[redigeeri] Elukäik

• 1905–1910 Pärnu gümnaasium
• 1910–1914 õpingud Peterburi ülikoolis romaani-germaani filoloogia alal
• 1915–1916 Riia Polütehniline Instituut arhitektuuri alal
• 1916–1917 Moskva sõjakool
• 1921–1925 Berliini ülikool
• 1926–1927 elas Pariisis
• 1928. aastal lõpetas Tartu ülikooli mag. philos. kraadiga, väitekirjaks oli “André Gide’i stiili struktuur".

1930. aastatel töötas J. Semper Tartu ülikoolis üldesteetika ja stilistika õppejõuna, oli "Loomingu" toimetajaks (1930-1940) ja Eesti PEN-klubi esimeheks (1928-1940). Johannes Semper debüteeris eesti kirjanduse ülevaatega läti ajakirjas "Kahwi" (1910), esimesed värsid avaldati "Noor-Eesti" väljaandeis (1911). Osales ka aktiivselt "Tarapita" tegevuses.

1940 kuulus ta Johannes Varese juunikommunistide valitsusse haridusministri ametikohal.

Hiljem kirjutas Semper ENSV hümni sõnad ning teisi kaheldava väärtusega ja propagandistlikke teoseid, mis ei päästnud teda aga kodanliku natsionalistina põlu alla langemisest 1950. aastatel. Hiljem tema maine suures osas taastati ning veel enne Semperi surma asuti tema kogutud teoseid välja andma.

[redigeeri] Looming

• "Pierrot" (luule esikkogu, 1919)
• "Jäljed liival" (esikkogu järg, 1921)
• "Maa ja mereveersed rytmid" (ajalaulude kogus, 1922)
• "Hiina kett" (novellikogu, 1918)
• "Ellinor" ja "Sillatalad" (novellikogud, 1927)
• "Armukadedus" (romaan, 1933)

Esseistina on Semper suure eruditsiooniga käsitlenud kirjandust, teatrit, kujutavat kunsti, muusikat jm, (nt. kogumikud "Näokatted", 1919 ja "Meie kirjanduse teed", 1927). Johannes Semperi “Kalevipoja rahvaluule-motiivide analüüs" (1924) on ainulaadne, psühhoanalüüsil põhinev stiiliuurimus. Tõlketöö suursaavutusteks peetakse Dante Alighieri “Uus elu" (1924) ja Victor Hugo “Jumalaema kirik Pariisis" (1924).

[redigeeri] Teosed 12 köites

Aastatel 1962–78 avaldas Eesti Riiklik Kirjastus (hiljem Eesti Raamat) Johannes Semperi teosed 12 köites:

• I (1962) Luuletused
• II (1963) Romaan „Kivi kivi peale“
• III (1964) Romaan „Armukadedus“, novellid „Õed“ ja „Umbrohi“
• IV (1965) Romaan „Punased nelgid“
• V (1966) Reisikirjad
• VI (1967) Novellid ja näidendid
• VII (1969) Mõtterännakuid (artikleid ja esseid) I
• VIII (1971) Mõtterännakuid II
• IX (1977) Mõtterännakuid III. Koostanud ja järelsõna „Johannes Semperi osast eesti kirjandusliku mõtte arengus“: Erna Siirak
• X (1975) Luulerännakuid (luuletõlkeid) I. Koostanud Nigol Andresen
• XI (1976) Luulerännakuid II. Koostanud Nigol Andresen
• XII (1978) Mälestused. Koostanud ja järelsõna „Johannes Semper kui memuarist“: Erna Siirak

[redigeeri] Kirjandus

• "Johannes Semper elus ja kirjanduses". Kogumik. Koostanud Ilmar Sikemäe. Eesti Raamat, Tallinn 1967
• Erna Siirak, "Johannes Semper". Sari Eesti kirjamehi. Eesti Raamat, Tallinn 1969
• Sirje Olesk, "Ühe kohanemise lugu: Johannes Semper" – artiklikogumikus "Tõdede vankuval müüril", Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu 2002, lk. 89–101
• Tanel Lepsoo, "Intellektuaal muutuvas ajas: Sartre'i ja Semperi peale mõeldes" – Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamat 2002, Tartu 2004, lk. 9–21