Imeulme
Allikas: Vikipeedia
|
Selles artiklis ei viidata kasutatud allikatele! Palun aita artiklisse viiteid lisada.
|
Imeulme (inglise keeles fantasy) ehk fantaasia on ulme alamžanr.
Nagu ulme üldse, käsitleb ka imeulme maailma sellisena, nagu see ei ole (olnud). Erinevalt teadusulmest neid erinevusi ei seletata või seletatakse maagia ja nõidusega. Erinevalt õudusulmest ei ole teose eesmärgiks mõjuda õudselt.
Üldiselt peetakse imeulme oluliseks tunnuseks maagia kujutamist. Imeulme hulka paigutatakse tavaliselt teosed, kus esinevad pöialpoisid, lohed, ükssarvikud ja muud mütoloogilised olendid (välja arvatud juhul, kui nende anatoomiat ja füsioloogiat põhjalikult käsitletakse – see muudab teose teadusulmeks). Harilikult kuuluvad imeulme alla ka need teosed, mille tegelaste seas on Jumal, Kurat või Jõuluvana.
Imeulme tegevustik toimub keskajas märksa sagedamini kui teadusulme puhul ja peaaegu mitte kunagi tulevikus. Sageli toimub teadusulme kõrgtehnoloogilises keskkonnas ja imeulme madaltehnoloogilises keskkonnas, kuid see ei ole reegel, mille järgi neid eristada saaks.
Mitmed imeulmeautorid mõtlevad välja maailma, milles toimub terve romaani- või filmisari. Tuntud on Terry Pratchetti, Roger Zelazny ja J. R. R. Tolkieni maailmad.
[redigeeri] Ajalugu
Žanri tekkest võib hakata kõnelema seoses 19. ja 20. sajandi vahetusel ilmunud William Morrise ja Lord Dunsany raamatutega. Esialgu avaldati imeulmet samades ajakirjades kui ulmet ning seda kirjutati ka samade autorite poolt (nt Fritz Leiber ja L. Sprague de Camp). Žanri levikul oli teetähiseks J. R. R. Tolkieni Sõrmuste isanda triloogia 1965. aasta pehmekaaneline väljaanne, mis saavutas USA ülikoolides kultusliku staatuse.
[redigeeri] Piiritlemine
Imeulme ja selle paljude alamžanride tunnused annavad austajatele aluse pikkadeks vaidlusteks imeulme piiritlemise üle.
Ühelt poolt on imeulme areng võrdlemisi selgelt ajalooliselt jälgitav. Valdav enamik autoreid järgib eelnevate autorite (eriti Tolkien) poolt kasutatud karakteritüüpe, süžee-elemente ja faabulat. Siin on mõjukaks Joseph Campbelli monomüüdi käsitlus.[viide?] Kirjastajad ja raamatukaupmehed kasutavad žanri suhtelist ühetaolisust ka oma toodete positsioneerimisel: imeulmeteosed on tavaliselt hõlpsasti tuvastatavad kaanekujunduse ning kaanemärgete kaudu, raamatupoodides paigutatakse imeulmeteosed ulmekirjanduse riiulitesse.
Teisest küljest juhivad fännid tähelepanu sellele, et mõningatel juhtudel (nt China Miéville Perdido Street Station) on mingite vormiliste tunnuste alusel raske imeulmet piiritleda. Ennekõike leitakse, et üleloomulikud elemendid esinevad ka maagilises realismis ning seetõttu võib maagilist realismi lugeda imeulme haruks.[viide?] Vaatamata lähenemise mõistuspärasusele ei ole selline liigitus kriitikute ja kirjastajate seas tunnustatud.
Imeulme sarnaneb üleloomulike elementide esinemise poolest muinasjuttudega, kuid erinevalt folkloorist on imeulmel tuvastatav autor. Samuti on erinevalt rahvaloomingust imeulmel reprodutseeritav vorm, ennekõike kirjalik. Selletõttu ei ole muinasjutud, muistendid ja mütoloogia imeulme, küll aga kunstmuinasjutud.[viide?]
