Humal
Allikas: Vikipeedia
 |
See artikkel räägib harilikust humalast; perekonna kohta vaata artiklit Humal (perekond) |
| Harilik humal | ||||||||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
 |
||||||||||||||
| Taksonoomia | ||||||||||||||
|
||||||||||||||
| Ladinakeelne nimetus | ||||||||||||||
| Humulus lupulus L. |
Harilik humal (Humulus lupulus) on kanepiliste sugukonda kuuluv taim, mida kasutatakse peamiselt maitse- ja stabiliseeriva ainena õlles, aga ka taimemeditsiinis.
Humal on mitmeaastane kahekojaline liaan pikkusega 3–6 (kuni 18) meetrit, kuuetahuliste väätidega, mis on varustatud raagudega.
Eestis kasvab ta peamiselt niiskeis lehtmetsades, eriti jõgede kaldavõsades. Humala maapealne osa on üheaastane. Kuivõrd võsu võib kasvada 3 meetrit pikaks kuu ajaga, on ta üks suurima joonkasvukiirusega taimi Eestis (ca 10 cm ööpäevas).
Humalataime emasõisikutest saadavat ainet kasutatakse õlletegemisel. Humal annab õllele mitu iseloomulikku omadust: (a) humal annab kibeduse, mis tasakaalustab linnase magusust, (b) humal annab taimelikke aroome, ja (c) humalal on antibiootiline mõju, mis parandab õlletootmisel pärmi aktiivsust ja vähendab mikroorganismide aktiivsust.
[redigeeri] Ajalugu
Teadaolevalt kultiveeriti humalat esimest korda Saksamaal Hallertau piirkonnas aastal 736. Esimest korda kasutati humalat õlletootmises aastal 1079. Humal võeti kasutusele Briti õlletehastes 15. sajandil ning kultiveerimine Ameerika Ühendriikides algas 1629.a.
