Häälik
Allikas: Vikipeedia
Häälik ehk foon on vähim kuuldeliselt eristatav kõneüksus. Häälikud moodustatakse kõnetraktis häälduselundite tegevuse läbi. Häälikute hulk on lõpmatu; iga hääliku omadusi mõjutavad nii tema naaberhäälikud kui kõneleja eripärad. Häälikuklastri üldistatud etalonkuju, mis omab kõnes tähendust eristavat funktsiooni, nimetatakse foneemiks ja see avaldub kõnes allofoonidena. Häälikute moodustamist, tajumist ja akustilisi omadusi uurib foneetika, foneemide uurimisega tegeleb fonoloogia.
Kõne häälikuliselt täpseks ülestähendamiseks kasutatakse foneetilist transkriptsiooni.
Häälikud jagunevad moodustusviisi ja moodustuskoha järgi:
- täishäälikud ehk vokaalid (eesvokaalid ja tagavokaalid; kõrged, keskkõrged ja madalad)
- kaashäälikud ehk konsonandid
- sulghäälikud ehk klusiilid
- hõõrdhäälikud ehk frikatiivid (sh sisihäälikud ehk sibilandid ja ahtushäälikud ehk spirandid)
- külghäälikud ehk lateraalid
- värihäälikud ehk tremulandid
- ninahäälikud ehk nasaalid
- poolvokaalid
- afrikaadid
- huulhäälikud ehk labiaalid
- hammashäälikud ehk dentaalid
- hambasombuhäälikud ehk alveolaarid
- kõvasuulaehäälikud ehk palataalid
- pehmesuulaehäälikud ehk velaarid
- kurgunibuhäälikud ehk uvulaarid
- neeluhäälikud ehk farüngaalid
- kõrihäälikud ehk larüngaalid
Foneetikas käsitletakse vahel ka häälikust veel väiksemat kõneüksust segmenti.
