Francesco I Sforza

Allikas: Vikipeedia

Francesco Sforza. Bonifazio Bembo maal (Brera pinakoteek)

Francesco I Sforza (1401–1466) oli Milano hertsog 1450–1466, Sforzade dünastia rajaja Milanos.

Francesco Sforza abiellus 1416 Polissena Ruffo, Monalto krahvinnaga, kes mürgitati 1420. Teist korda abiellus ta Bianca Maria Visconti, Milano hertsogi tütrega.

[redigeeri] Poliitiline tegevus

Kondotjeer Muzio Attendolo Sforza pojana oli ta algselt sõjapealik, kes näitas ennast andeka taktiku ning vilunud välikomandörina. Francesco Sforza teenis Milano hertsog Filippo Maria Visconti all, juhatades mitut järjestikust sõjakäiku Venezia vastu.

1430ndate alguses kogus paavsti nõrkust ärakasutav Francesco endale suure kaaskonna ja haaras arvestatava territoriaalse võimu Marches keskusega Fermos, kuid ohverdas oma sealse võimu ahvatlevamatele väljavaadetele Lombardias.

Ilmselt vastutasuks sõjakäikudel osutatud teenete eest sai Franceesco 1443 abielluda Filippo Maria Visconti tütre Biancaga. Pärast seda, kui hertsog ilma otseste meesliini pärijateta suri, haaras Francesco Sforza pärilusvõitluse järel kontrolli tolle Milano valduste üle.

Francesco Sforza lõi eduka liidu Cosimo de' Medici poolt valitsetud Firenzega. Cosimo sõpruse ja rahalise toe najal õnnestus tal sõlmida Lodi rahu (1454), mille eesmärgiks oli ohjeldada Venezia ekspansiooni ja stabiliseerida seeläbi olukorda kogu Põhja- ja Kesk-Itaalias.

[redigeeri] Mõju kunstipatroonina

Francesco oli võimekas valitseja, kes viis läbi hulganisti uuendusi. Tema õukonnast sai üks renessansikultuuri keskusi.

Peamiselt Cosimo de' Medici mõjutusel andis Francesco oma lastele humanismi vaimus hariduse ning järgis Cosimo eeskuju ka kunstipatroonina (näiteks Ospedale Maggiore Milanos).

Kuigi Francesco eelistas residentsina Pavia Castello Visconteot, taastas ta ka palju kannatada saanud Viscontide Porta Giovia kindluse Milanos.