Dream Theater
Allikas: Vikipeedia
Dream Theater on Ameerika progressiivse metali ja progressiivse rocki ansambel, mis loodi 1985. aastal Majesty nime all. Kuigi ansambli koosseisus on toimunud palju muudatusi, on kolm asutajaliiget Mike Portnoy, John Myung ja John Petrucci jäänud samaks. Kaks ülejäänud liiget on James LaBrie ja Jordan Rudess.
Sisukord |
[redigeeri] Ajalugu
Ansambli ajalugu sai alguse 1985. aastal, kuid tõelise eduni jõuti alles 1992. aasta albumiga "Images and Words", mille üks lugu "Pull Me Under" sai tuntuks MTVs ja seda mängiti pikka aega raadios.
Aastal 1994. anti välja album "Awake", mis esines sama hästi kui eelmine album ning saavutas ka suurt edu. Siis vapustas aga oma ootamatu lahkumisega bändi klahvpillimängija Kevin Moore, kes soovis oma loomingule pühenduda. Dream Theater soovis ka oma lugusid turneedel mängida ning seetõttu tuli kiiresti leida klahvpillimängija. Bändi kutsuti ka Jordan Rudessi, kes keeldus, sest talle ei oleks sobinud pikad tuuritamised. Dream Theater oli väga pettunud ja siis kutsuti bändi oma endine kolledžikaaslane Derek Sherinian. Peale tuuri lõppu sai Sherininianist lõplikult ansambli liige.
1995. aastal kirjutasid ansambli liikmed valmis uue 20-minutilise singli "A Change of Seasons" ning aastatel 1996–1997 tegeleti järgmise albumiga "Falling Into Infinity". See album oli teistsugune, sest nende plaadifirma EastWest juhtkond oli just vahetunud ning uus juhtkond soovis, et nad kirjutaksid "raadiosõbralikku" muusikat. Appi kutsuti produtsent Desmond Child, kes "parandas" lugude sõnu. Kuigi väljastatud lood olid progressiivse kõlaga, leidusid plaadi peal lood nagu "Hollow Years" ja "You Not Me", mis tekitasid fännides tunde nagu olekas alanud bändi loomingus uus mainstream ajastu. Kokkuvõttes oli album suur pettumus ning ansambli juhtliige Mike Portnoy kaalus tõsiselt grupi laialisaatmist.
1997. aastal moodustas Mike Portnoy Magna Chart Recordsi palvel supergroup'i Liquid Tension Experiment, mille liikmeteks said tema trummidel, John Petrucci kitarril, Tony Levin basskitarril ja Jordan Rudess klahvpillidel. Sellest bändist sai meedium, mille kaudu Portnoy ja Petrucci kutsusid Rudessi uuesti oma bändi. Peale pikka mõtlemist Rudess 1999. aastal nõustus pakkumisega. Järgmiseks hakati kirjutama fännide poolt kaua nõutud järge "Images and Wordsi" loole "Metropolis Pt 1". Valmis kirjutati terve kontseptalbum, mille teemad keerlesid armastuse, taassünni, mõrva ja reetmise ümber. Plaadi nimeks sai "Metropolis Pt 2: Scenes from a Memory". Kuigi plaat jõudis vaid 73. kohani Ameerika edetabelites, võis bänd rõõmuga tähistada enda taassündi, sest nende fännid võtsid selle plaadi rõõmupisaratega vastu. 2000. aastal anti välja live DVD "Metropolis 2000: Scenes from New York ". 2001. aastal anti välja live plaat "Live Scenes from New York", millel olid kõik neljatunnise kontserdi palad.
2002. aastal sisenesid ansambli liikmed taas stuudiosse, et uut materjali välja mõelda. Nende plaadifirma loal kirjutati topeltalbum, mille esimel plaadil oli viis lugu ja teine plaat koosnes 42-minutilisest kuueosalisest muusikapalast. Terve albumi nimeks sai "Six Degrees of Inner Turbulence". Kriitikud ja fännid hindasid ka seda plaati ning plaat ise müüs ka väga hästi. Sellele järgnes pooleteiseaastane turnee, mille jooksul esitati lisaks oma loomingule ka Iron Maideni ja Metallica loomingut.
2003. aasta keskel asuti töötama järgmise plaadi "Train of Thought" kallal, kusjuures samaaegselt tuuritati koos Queensrÿche'i ja Fates Warninguga. See plaat oli suuresti inspireeritud Metallica loomingust ning seetõttu mõjutas Metallica heavy metal selle plaadi muusikalist stiili raskemas ja tumedamas suunas. Kuigi kriitikud hindasid plaadi suurepäraseks, olid osad vanema loomingu fännid pettunud, sest olid lootnud kuulda eelmiste albumite stiilis muusikat. Sellegipoolest leidis Dream Theater endale uusi fänne ja laiendas oma mõju. 2004. aastal esineti Tokyos Budokani saalis ning aasta lõpus antigi välja live DVD Live at Budokan, millel leidus lisaks viimasele plaadile ka vanemat loomingut ja "kulisside taga" materjali.
2005. aastal anti välja "Octavarium", mis tähistas järjekordset uut suuna nende loomingus. Väga palju oli sellel plaadil U2 ja Coldplay mõjutusi, kuid leidus ka pikki ja eepilisemaid lugusid. Bändi kitarrist John Petrucci on öelnud, et peab seda plaati nende parimaks loominguks. Kaks aastat kestis ka ansambli turnee ning 29. augustil 2006. aastal anti välja 20 aasta möödumise bändi asutamisest tähistades live DVD ja CD "Score, kus gruppi saatis esimest korda nende karjääri jooksul orkester.
2007. aastal 5. juunil anti välja "Systematic Chaos", mida promoti võimalikult palju ning seda saatis ka edu, sest sellest sai nende kõige kõrgema edetabelikoha saavutanud plaat. Tolle plaadi looming sai palju mõjutusi koomiksitest, poliitikast ja mütoloogiast. Järgnes järjekordne turnee, mis viis neid esimest korda ka Austraaliasse ning mis kestab tänaseni. Sel aastal anti ka välja nende suurkogumik "Greatest Hit (...and 21 Other Pretty Cool Songs)".
[redigeeri] Liikmed
- Mike Portnoy (trummid)
- John Myung (basskitarr)
- John Petrucci (kitarrid)
- James LaBrie (laul)
- Jordan Rudess (klahvpillid)
[redigeeri] Endised liikmed
- Chris Collins (laul)
- Charlie Dominici (laul)
- Kevin Moore (klahvpillid; 1985–1995)
- Derek Sherinian (klahvpillid; 1995–1999)
[redigeeri] Albumid
[redigeeri] Stuudio
- "When Dream and Day Unite" (1989)
- "Images and Words" (1992)
- "Awake" (1994)
- "A Change of Seasons" (1995)
- "Falling into Infinity" (1997)
- "Metropolis Pt. 2: Scenes from a Memory" (1999)
- "Six Degrees of Inner Turbulence" (2002)
- "Train of Thought" (2003)
- "Octavarium" (2005)
- "Systematic Chaos" (2007)
[redigeeri] Live-albumid
- "Live at the Marquee" (1993)
- "Once in a LIVEtime" (1998)
- "Live Scenes from New York" (2001)
- "Live at Budokan" (2004)
- "Score" (2006)
[redigeeri] Kogumikud
- "Greatest Hit (...and 21 Other Pretty Cool Songs)" (2008)
