Constantinuse kingitus
Allikas: Vikipeedia
| Vajab keelelist või sõnastuslikku toimetamist. |
Constantini Kingitus ladina keeles "Constitutum Constantini" samuti ka "Donatio Constantini ad Silvestrem I papam") on üks võltsitud tunnistus, mis oli väidetavalt Rooma Keisri Constantin I poolt välja antud. Selle põhjal sai Paavst Silvester I ja ka tema järeltulijad selles ametis, kingiks, vaimuliku ja ka poliitilise ülemvõimu Roomas, Itaalias ning kogu Rooma Impeeriumi mõjusfääris. Paavstid kasutasid seda Kristluse ülevuse ja selle laialdasema leviku jaoks. Constantini kingitus oli maise kiriku sümboliks.
Sisukord |
[redigeeri] Sisu
Esimeses osas kirjeldatakse kuidas Constantin ime läbi leeprast tervenes ning kuidas Apostlid Peetrus ja Paulus end temale ilmutasid. Seepeale lasi Constantin Paavsti Silvester I enda juurde kutsuda, et ennast ristida lasta. (Tegelikult ristis Konstantini tema surivoodli Piiskop Eusebius von Nikomedia.) Teises osas on kirjas, et tänutäheks tõstis Constantin Rooma Piiskopi ülemuslikuks teiste kirikute suhtes. Konstantinoopol, Antiochia, Aleksandria ja Jeruusalemm kaotasid oma mõjuvõimu. Peale selle sai Paavst kuningliku eesõiguse ja atribuutika (diadeemi, purpurmantli, saua ja kirikupühade õiguse). Ning lõpuks läks kogu võim Itaalias ja läänealadel üle Paavstile, mistõttu Constantin viis oma valitsuse üle Konstantinoopolisse. Võltsitud dokument oli katoliku kiriku õigustuseks esitada tingimusi ja nõudeid teistele riikidele ning seadis Paavsti kuningatega võrdsele tasemele.
[redigeeri] Mõju keskajal ja varasel uusajal
Võimalik, et Constantini kingitus mängis oma osa 8. aastatuhande viiekümnendatel aastatel, kui Paavst Stephan II sõlmis sidemed Prantsuse kuninga Pippin III –ga ning viimane talle ülemvõimu ühele Kesk-Itaalia osale üle andis. Mõned uurijad aga arvavad, et see võltsing tuli mängu alles 8. sajandi lõpul või 9. alguses. Keiser Otto III oli ainuke, kes vaidlustas Paavsti ülemvõimu 1001 aastal aga see oli tema isiklik arvamus ning sellele ei järgnenud midagi, kuna Otto suri juba järgmisel 1002. aastal. 11. aastatuhande keskpaigast kuni hilise keskajani kasutasid paavstid Constantini kingitust väga intensiivselt, isegi territoriaalsetes nõudmistes Konstantinoopoli patriarhi vastu. Hiljemalt 11. sajandil muutus Constantini kingitus kirikuõiguse nurgakiviks. 1440 aastal muutus see võltsing tähtsusetuks. Keskajal olid Peale Otto III vaid üksikud vabamõtlejad pannud Paavsti võimu kahtluse alla. Vaatamata konfliktidele Prantsuse ja Inglise kuningatega, ei kahelnud keegi Paavsti ülemvõimus ning kellelgi ei tulnud mõttessegi dokumendi ehtsust kontrollida.
[redigeeri] Võltsingu tõestus
15. sajandil tõestasid kaks õpetlast, et dokument on võltsing. Esimene oli Saksa teoloog ja filosoof Nikolaus von Kues oma 1433 aasta teoses "De Concordantia Catholica". Teiseks oli Itaalia humanist Lorenzo Valla, kes tõestas, et dokument on võltsing. Valla tõestas lingvistiliselt, et ladina keel, milles oli dokument kirjutatud, ei saanud pärineda 4.–st sajandist. Pealegi oli dokumendis mainitud Konstantinoopolit, aga tol ajal kandis ta veel Büstantsi nime. Järgmisena astus Paavsti vastu välja 1521 aastal aadlirüütel Ulrich von Hutten oma teoses "De donatione Constantini". 17. sajandi alguses tunnistas kirik küll võltsingu aga jäi siiski seisukohale, et Constantini poolt antud õigused on jõus ning, et kreeklased on selle dokumendi tõlkimisel ladina keelde teinud vigu. Alles 19. sajandil tõestas õpetlane Ignaz Döllinger, et viited oskamatule tõlkele ei pea paika. Vatikan võttis juba samal sajandil võltsingu omaks.
