Avinurme lahing
Allikas: Vikipeedia
| See artikkel vajab toimetamist. |
 |
Võimalik autoriõiguste rikkumine. Kui on olemas/saadud luba teksti kasutamiseks GNU Vaba Dokumentatsiooni Litsentsi tingimustel, siis märgi see artikli arutelulehele. Võimalikuks lahenduseks on ka teksti ümbersõnastamine, sest faktid ei ole autoriõigustega kaitstud. |
| Avinurme lahing | |||||||||||||||||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Osa | |||||||||||||||||||||||
|
|||||||||||||||||||||||
Avinurme lahingust võtsid Eesti ja Saksa poolel osa 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisi ja 300. Eriotstarbelise Jalaväediviisi osad.
11. septembri 1944 hommikul arutati Hitleri peakorteris armeedegrupi Nord ülema, generaloberst Schörneri palvel Eesti mahajätmise plaani ja võeti vastu otsus see kiiresti ellu viia. Samal päeval said vastavasisulise korralduse väegrupp Nord ja armeegrupp Narwa, kes pidid jalgsimarsil lahkuma üle Viljandi Lätti. Nende mehhaniseeritud väeosad aga üle Rakvere-Paide Pärnuni ja sealt edasi laevadega Saksamaale. Tagalaüksused pidi evakueeritama Tallinna ja Paldiski sadamate kaudu.
18. septembril määrati taganevate väeosade ülemaks kapten Harald Riipalu. Samal päeval said Sinimägedest taganevad üksused käsu asuda kaitseliinile Laekvere lähistel. Peale kiireid ettevalmistusi alustati 19. septembri varahommikul taganemist Kurtnasse, kust liiguti edasi Jõuga suunas.
Kui alguses koosnesid taanduvate väeosade autokolonnid ainult sõjaväelastest ja sõjatehnikast, siis alates Raudilt liitusid nendega ka sõjapõgenike voorid laste, loomade ja kraamikoormatega. Ilm sel hommikul oli udune, mis kaitses taanduvat voori venelaste pommirünnakute eest.
Keskpäevaks jõudis üks 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisi taanduv voor Iisakusse, kust suunduti edasi Tudulinna. Avinurme jõuti 19. septembri õhtu eel ja ööpimeduse saabudes jätkati teekonda.
Samal ajal oli Kõverikule jõudnud venelaste 921. polgu 1. pataljon, kes saatis Avinurme-Mustvee teeristile välja eelsalga ja Avinurme poolt tulnud Saksa 111. rügemendi voori ees liikunud autokolonn sõitis otse teeristil olnud vaenlase varitsusele sisse. Ööpimeduses sõitis esimese masina juht, ilmselt väsimusest tingituna, Pärniku teeristil täisnurga all paremale pööravast teeotsast mööda ja sattus umbes 1,5 km teeristist Mustvee poole vaenlase varitsusele.
Avinurme lahing algas veidi enne keskööd. Autokolonn koosnes väidetavalt viiest masinast, kus oli peal umbes 120-140 meest. Kolonnis ei olnud ühtegi tanki ega rünnakkahurit. Punaarmeelased algasid kahuritest voori tulistamist. Seda episoodi kirjeldab 1.SS-Piirikaitse Rügemendi sõjakirjasaatja Hamilkar Mengel järgmiselt: Pataljoni vooriauto, milles istus hernekottidel sõdalane Helk, oli sõitnud kogu aeg tuledega. Ta oli ka esimene ühes pikas kolonnis, mille taga sõitsid saksa autod. Keset kõige magusamat tukkumist hernekottidel virgus sõdalane Helk auto äkitselt peatamisest... Siis mõni sekund hiljem läks ta silmade ees kõik korraga valgeks. Vaistlikult hüppas ta maha ning maandus kraavis, kus olid põõsad. Selles silmi pimestavas valguses nägi sõdalane Helk enesest vasakut kätt teed metsa. Paremal pool oli aga lage väli kokkupandud tõuviljaga. Tema oli juhtunud parempoolsesse maanteed palistavasse kraavi. Kui ta silmad olid harjunud valguspommidest tekkinud üliterava valgusega, nägi ta äkki samas kraavis ainult mõne meetri kaugusel temast raskekuulipildujat positsioonil, mille kilbi taga askeldasid punaväe välivormi ja kiivreid kandvad mehed... Kuid imelik. Nende kogude näod ei olnud kuidagi tiblade omadega sarnased. Nad kujutasid endast midagi muud... Siis plahvatab autol granaat, mis oli visatud maanteekraavist. Sõdalase Helgi ajud töötavad palavliku kiirusega. Tal on nüüd selge, et maanteekraavis need kogud, kes olid temast ainult mõne meetri kaugusel, on punaväelased, kes on sulgenud tee edasiliikumiseks Rakkesse. Nüüd pidi ta ruttu tegutsema, enne veel kui kiivrikandjate silmad kuulipilduja taga valgusega harjuvad. Esimese murdosa vältel tahab sõdalane Helk nendega võitlusse astuda ning hakkab otsima käsigranaati, mida tal aga kahjuks ei ole kaasas. Ta ainsaks relvaks on väikekaliibriline püstol, mis antud olukorras ei moodusta mingisugust relvajõudu. Sellest situatsioonist ja omaenda eksistentsi päästmiseks hüppab sõdalane Helk maanteekraavist välja ja hakkab jooksma kokkupandud tõuviljarõukudega oleval väljal metsa suunas. Kuid metsaserv tundus tema asukohast üsna kaugel olevat... Äkki ta leiab, et ta ei ole üksi sellel väljal. Ta vasakule ja paremale poole ning ette ja taha on siginenud ka teisi jooksjaid. Kuid väljal oli maantee läheduses hõredalt paigutatud ka punaarmeelasi, kelledega jooksjail tekkisid lähivõitlused. Nii mõnigi punaväelasest kiivrikandja jäi sellel ööl sinna elutult lamama. Jooksjate õnneks oli punaväed võtnud oma peapositsioonid sisse metsaserval teisel pool teed. Ja siis hakkavad kuulipildujad tärisema ja püssid paukuma... Selles müras oli kuulda tihenevat ja võikalt lõhkevate miinide säutsumist. Aga see lahingumüra oli ühepoolne, see tähendas seda, et varitsevad punaväelased olid avanud selles pimestavas valguses maanteel olevatele autokolonnidele automaatrelvadest ja miinipildujatest surmava tule, mis töötas tihedas taktis. Kui sõdalane Helk ühes teiste jooksjatega oli maanteest jõudnud umbes viiekümne meetri kaugusele, lõppes väli. Sealt edasi algas lage kartulipõld. Ja siis avasid punaväelased ka jooksjate suunas kõikehävitava kuulipildujate ja miiniheitjate tule. Nende automaatrelvade tuli oli põgenejate suunas küll tihe, kuid sihiku seadmisel olid nad eksinud. Kuulid jooksid küürakil jooksjaist üle. See-eest langes miine õige tihedasti. Sõdalane Helk viskab end hetkeks pikali. Päästev metsaäär on siit nii lähedal... Mingisugusel ajel hüppab ta uuesti püsti ja, purustades kõik maailmarekordid aja suhtes, ületab riskides viimased meetrid ja on hetk hiljem päästvas metsas...
Avinurme-Mustvee teel liikunud Eesti üksused said 20. septembri varahommikul käsu tõmbuda tagasi Avinurme kiriku juurde, kuhu pidi saabuma abiväge, et alustada vasturünnakut.
Toimunud lahingust võttis vastase poolel osa 27. polgu ülema polkovnik Nikolai Trankmanni poolt juhitud eelsalk ning sama polgu 2. pataljon, mis olid tugevdatud 12 tanki ja 8 liikursuurtükiga.
Eesti väeosadest osalesid selles lahingus 3. Eesti Piirikaitse Rügemendi ja 6. Eesti Piirikaitse rügemendi üksused ning 288. Politsei Jalaväepataljoni ja 292. Politsei Jalaväepataljoni osad. Raskerelvadest võttis täies koosseisus lahingust osa 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisi 3. suurtükigrupi kolm patareid, kokku 14 neljatollise haubitsaga ja üksikud grupid sama diviisi 45-st rügemendist. Saksa üksustes osalesid lahingus 258. Jalaväediviisi 130. Jalaväerügemendi osad. Kokku võttis lahingust osa umbes paar tuhat meest, kuigi mehi oli Avinurmes palju rohkem, kuid jäänud juhtideta ja väikeste gruppidena paksus udus ekslevad mehed lahingus ei osalenud. Eesti ja Saksa üksused olid relvastatud põhiliselt vaid kergerelvadega – kuulipildujate, automaatpüstolite ja vintpüssidega. Tankirusikaid oli ainult 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisi meestel ja neidki napilt. Vastasel oli küll elavjõudu vähem, kuid seevastu oli neil tunduv ülekaal raskerelvade – tankide ja liikursuurtükkide tulejõus.
Viimane eesti üksuste vastupanulahing toimus Avinurme asulas, mõnisada meetrit kirikust lääne pool, mis kestis veidi alla tunni. Selles lahingus õnnestus vastase rünnak tagasi lüüa. Keskpäeval lahkusid viimased Eesti üksuste võitlejad lahingu piirkonnast.
Avinurmest lahkudes võeti kaasa niipalju haavatuid kui võimalik. Haavatud paigutati vankritele ja voor, kus oli samuti palju põgenikke, hakkas liikuma Tudulinna suunas.
Varsti peale seda toimus vastase kontsentreeritud rünnak aleviku keskusele, kirikule ja eesti üksuste poolt maha jäetud positsioonidele. Punaväelaste jõudmisel kirikuni polnud ei kiriku ees ega kirikus enam mitte ühtegi vastupanu osutavat võitlejat. Pühakojas oli vaid kümmekond üliraskelt haavatut, kellest enamus polnud teadvusel.
Kirikus toimunu kohta kirjutab laskurkorpuse politruk Nikolai Vanaselja: „Kiriku juurest ja isegi selle esikus lajatavad granaatide plahvatused ja kostab lühikesi automaadivalanguid. Siin likvideerivad luurajad peitu pugenud hitlerlaste gruppe.”
Nii tapeti elajalikult kiriku altari kõrval lamanud rasked haavatud. Laudpõrandasse sööbinud veri, kuuliaugud istmepinkide seljatugedes ja granaadikillud kiriku seintes on veel nüüdki selgesti nähtavad…
Liikudes Avinurmest edasi Tudulinna suunas, avastasid polkovnik Nikolai Trankmanni polgu võitlejad taganeva voori haavatutega, mille vastu mindi „otsustavalt” pealetungile. Automaatide tule ja tankiroomikutega lömastati umbes kilomeetri ulatuses haavatuid, voorisõdureid ja hobuseid.
Vooris olnud Eesti relvagrenaderide 20. diviisi ohvitser Valdo Kallion on selle kohta kirjutanud:
„Olin ühe voorivankri tagumisel otsal. Olles haakinud lahti oma vöörihma, olin üliväsinuna vajunud noore inimese raskesse unne. Mingi seitsmenda meele sunnil ja mingi ebainimliku ning senikuulmatu hääle peale ajasin lahti oma silmad. Minust ülejärgmise vankri ees, umbes 5-6 meetri kauguselt, jõllitasid mulle otsa kaks pealuust välja tunginud hobuse silma. Oma tohutus ahastuses ja piinas kostus looma viimase võimaluseni avatud kurgust selliseid valu täis olevaid röögatusi, mis panid vere tarretuma igas maa peal liikuvas loomas ja inimeses. Hobuse tagumine pool oli juba tanki roomikute all. Poolest saadik tanki luugist väljas olles seisis nõgine punaväelane, näol irve ja käes kone 1), olles valmis hävitama iga ettejuhtuva elusolendi.
Ainult sajandik sekundit kulus olukorra tajumiseks ja tegutsemiseks. Rullisin end hetkega üle vankri serva tee kõrval olevasse kraavi ja roomasin sealt mõni meeter eemal olnud põõsa taha ja sealt sik-sak hüpetega järgmiste põõsaste taha. Kogu minu liikumine toimus kone kuulide rahes. Selja taha jäi kaikuma tankiroomikute lõgin ja nende alla aetavate haavatute ja hobuste õudsed karjed…”
Nii mõrvati polkovniku pagunitega timuka Nikolai Trankmanni käsul Avinurme kirikus Eesti sõdurid ja lömastati tankiroomikutega Tudulinna maanteel üle kilomeetri taganevast voorist haavatute ja hobustega. Samuti hukati kõik vangi langenud Eesti sõdurid.
Kuidas aga kirjeldasid kogu Avinurmes toimunut Punaarmee kõrged ohvitserid. Punase Eesti Korpuse suurtükiväe staabiülem polkovnik Feodor Paulmann kirjutab:
„Käigu pealt tulistades kiilusid tankid ja iseliikuvad suurtükid vaenlase kolonni ning hävitasid hitlerlasi ja nende sõjamasinaid tule ja roomikutega. 317 hitlerlast hävitati. Üle 600 mehe väeti vangi (?). Suurtüki ja miinipilduja tulega, ning tankide ja iseliikuvate suurtükkide roomikutega hävitati 32 suurtükki, 127 kuulipildujat, 94 autot, 16 mootorratast ja 35 hobust. Lisaks saadi sõjasaagiks 18 suurtükki, 67 kuulipildujat, 320 vintpüssi, 200 automaati, 34 autot, 37 jalg- ja 9 mootorratast, 100 hobust ning suurel hulgal toiduainete ja varustuse ladusid.”
Punase Eesti Korpuse juhtkonda kuulunud ohvitseride poolt kirja pandud memuaarides toodud andmed Avinurme, aga ka teiste Eestis toimunud lahingute kohta on üle mõistuse liialdatud ja igal autoril erinevad, püüdes üksteist arvudega üle trumbata. Naeruväärne on nii kõrgetel sõjaväelastel rääkida tankide ja rünnakkahurite hävitamisest ja mitmekümne auto sõjasaagiks saamisest, kuna neid Avinurmes üldsegi polnud.
Kõige tagasihoidlikum on oma hinnangutega olnud korpuse komandör Lembit Pärn. Tema ju teadis, kes olid need „hitlerlased” ja et raskelt haavatute tapmine ja süütute hobuste tankiroomikute alla ajamine kuuluvad sõjakuritegude hulka.
