Aspergeri sündroom

Allikas: Vikipeedia

Hans Asperger nimetas oma noori patsiente väikesteks professoriteks.

Aspergeri sündroom (lühend AS) on üks autismi spektri häiretest, millele on iseloomulikud raskused sotsiaalses suhtlemises ning stereotüüpsed püsivad, korduvad, sihitud, rituaalsed huvid ja tegevused. Samuti on tihti täheldatud motoorset kohmakust ja ebatüüpilist keelekasutust, kuigi seda pole diagnoosi standardsetes kriteeriumites mainitud ^[1][2]. AS on eristatav teistest autismispektrihäiretest selle poolest, et aspergeriga isikutel puudub üldise keelelise või kognitiivse arengu pidurdumine.

Aspergeri sündroom sai nimetuse Rootsi lastearsti Hans Aspergeri järgi. 1944. aastal kirjeldas ta lapsi, kel paistis olevat normaalne intelligentsuse tase, kuid samas olid neil puudulikud mitteverbaalse suhtlemise oskused, neil ei õnnestunud avaldada empaatiat suhtluskaaslaste suhtes ja nad olid füüsiliselt kohmakad. 50 aastat hiljem leidis see nähtus oma koha Rahvusvahelises haiguste klassifikatsioonis ICD-10 (ingl. k. > International Statistical Classification of Diseases and Related Health Problems) nimetuse all 'Aspergeri häire' (ingl. k. Asperger's disorder). Praeguseni on jäänud vastuseta küsimused paljude aspektide kohta, mis puudutavad Aspergeri sündroomi: näiteks pole selget erinevust ASi ja kõrg-funktsionaalse autismi HFA (ingl. k. high-functioning autism) vahel;^[3] osalt sellepärast, et ASi valdavus pole kindlalt tuvastatud. ASi täpne põhjus on teadmata; uurimused on toetanud pärilikkuse tähtsust ja aju skaneeringud (nt. magnetresonantstomograafia) on näidanud struktuurseid ja funtsionaalseid omadusi aju spetsiifilistes piirkondades.

Ühtset ravi Aspergeri sündroomile pole; erinevate meetodite efektiivsustest on praegu vähe teada. Meetodid on peamiselt suunatud sümptomite leevendamiseks ja funktsionaalsuse parandamiseks. Peamine ravi on käitumisteraapia, mis tegeleb kommunikatiivsete oskuste parandamisega, obsessiivsete või korduvate rutiinidega, ja kohmakusega. Enamik Aspergeri sündroomiga isikutest on võimelised harjuma oma iseärasustega, kuid võivad vajada moraalset tuge ning julgustust iseseisvaks eluks.^[4] Uurijad ning Aspergeri sündroomiga isikud on panustanud suhtumise muutmisse, mis puudutab Aspergeri sündroomi.

[redigeeri] Viited

1. ^ McPartland, J., Klin, A.(2006). Asperger's syndrome. Adolesc Med Clin 17 (3), pp 771–88
2. ^ Baskin, J.H., Sperber, M., Price, B.H. (2006). Asperger syndrome revisited. Rev Neurol Dis 3(1), pp. 1–7
3. ^ Klin, A. (2006). Autism and Asperger syndrome: an overview. Rev Bras Psiquiatr 28 (suppl 1) pp. S3–S11.
4. ^ NIH Publication No. 05-5624. (31.07.2007). Asperger syndrome fact sheet. National Institute of Neurological Disorders and Stroke (NINDS). online 08.24.2007.