Antikehad
Allikas: Vikipeedia
Antikehad ehk immunoglobuliinid on kõrgemate loomade (sealhulgas (inimese) immuunsüsteemi (täpsemalt B-lümfotsüütide) poolt toodetud erilised valgud, millel on omadus "ära tunda" ja seonduda antigeenidega (milleks on normaalsel juhul organismile võõrad ained). Inimorganismis leidub vähemalt 107, võib-olla kuni 109 erineva äratundmis-spetsiifikaga antikehade tüüpi.
Sisukord |
[redigeeri] Üldstruktuur
Kõigile antikehadele on omane sarnane üldstruktuur - nad koosnevad neljast disulfiidsildadega ühendatud valguahelast. Kaht suuremat, omavahel identset ahelat nimetatakse rasketeks-, ehk H-ahelateks (ingl.k heavy chains), kaht väiksemat, omavahel identset ahelat nimetatakse kergeteks-, ehk L-ahelateks (ingl.k light chains). Raske ahel koosneb neljast eraldi geeniosade poolt kodeeritud valgudomeenist, mida tähistatakse (N-otsast lugedes) VH, CH1, CH2, CH3. Neist VH on väga muutliku ehitusega, ja moodustab ühe osa antigeeni äratundvast tsentrist, samal ajal ülejäänud kolm domeeni on eri antikehadel üsna sarnase ehitusega. CH2, CH3 ehitus erineb veidi eri antikehade isotüüpidel (vt antikehade tüübid). CH2 domeenis paiknevad Fc retseptorite ja komplemendi-sidumissaidid (vt. antikehade osa immuunvastuses), samuti kaks raskeid ahelaid koos hoidvat disulfiidsilda. CH1 domeenis paineb kerget ja rasket ahelat ühendav disulfiidsild. CH1 ja CH2 domeenide vahel paikneb kergestiliikuv nn. hinge-regioon.
Kerge ahel koosneb kahest, VL ja CL domeenist.VL on varieeruva ehitusega ja moodustab teise poole antigeeni äratundvast tsentrist, CL on aga kindla ehitusega ja ühendatud disulfiidsillaga CH1 domeeni külge.
[redigeeri] Antikehade tüübid
Hoolimata üldisest sarnasusest saab antikehi ehituse alusel jagada mitmeks klassiks ja alamklassiks. Neid klasse nimetatakse isotüüpideks, ja nende erinevused tulenevad vastavate raskete ahelate struktuuriest erinevustest. Inimesel esineb IgA, IgD, IgE, IgG ja IgM tüüpi antikehi. Neist koguseliselt kõige rohkem esineb tervel inimesel IgG- d. IgA esineb monomeeride, või nn j-ahelate abil ühinenud dimeeride või trimeeridena. IgM esineb ainult pentameersena. IgE ja IgM eripäraks on ka hinge-regiooni puudumine. Eri antikehade isotüüpidel on veidi erinevad bioloogilised funktsioonid (vt antikehade osa immuunvastuses).
[redigeeri] Antikehade tootmine ja geenid
Antikehade geenid kuuluvad suurde ja mitmekesisesse Ig superperekonda. Nad teevad organismi arengu käigus läbi mitmeid keerulisi ümberkorraldusi.
Immunoglobuliini geenid kahe kerge ahela jaoks (κ-ahel ja λ-ahel) asuvad inimesel vastavalt 2 ja 22 kromosoomil, geenid eri isotüüpide raskete ahelate jaoks aga 14 kromosoomil. Kerge ahela geen sisaldab (5' -otsast lugedes) umbes 100 erinevat V-domeenide järjestus (neile eelnevate signaalpeptiid-järjestustega), seejärel nn. J-järjestused ja 1-6 C-domeeni järjestust. Raske ahela geenid sisaldavad samuti kõigepealt V-domeenide järjestusi (umbes 200 erinevat), seejärel üle 20 D-segmendi ('diversity-segment', kodeerib V-domeeni C-otsa), seejärel eri isotüüpide alamklasside C-domeenide järjestused.
B-lümfotsüütide arenemisel toimub esimese ümberkorraldusena raskete ahelate geenide ühe D-regiooni ja ühe J-regiooni ühinemine, koos nende vahele jääva DNA deletsiooniga (väljalõikamisega). Seejärel kõrvaldatakse ülejäänud D-regioonid, misjärel toimub ühe V-regiooni liitmine ühinenud DJ-regioonile. Saadud geenis on nüüd valmis antikeha raske ahela N-ots ja sellele järgnevad intronitega lahutatud eri isotüüpide C-domeenide järjestused.
Geeni transkriptsiooni järel toimuva splaisingu tulemusena tekib mRNA, mis sisaldab ainult ühe isotüübi C-domeenide järjestusi.
Geenide ümberkorraldused kergete ahelate puhul on sarnased, ei toimu ainult D- ja J-regioonide ühinemist (kuna kergetes ahelates puuduvad D-regioonid). mRNA-de translatsiooni järel saadud kerged ja rasked ahelad ühendatakse omavahel teatud ensüümide abil disulfiidsildadega, glükosüleeritakse ning sekreteeritakse.
[redigeeri] Antikehade osa immuunvastuses
[redigeeri] Antikehade kasutamine biokeemias ja meditsiinis
